|
|
|
![]() |
|
|
Verine
Peaga purustan aknaklaasi,
et teada kui valus see on.
Mõne killu ehk laupa saaksin-
veel parem kui neid on kolm.
Küünarnukiga virutan plekki,
lootes, et nõrgem annab järele.
Mõlki taotud saab see veidi,
käsi tugevalt kisub end verele.
Jalaga löön tänavaposti,
mis kuidagi ei anna järele.
Ta ikka veel seisab püsti,
kuigi katki on minu jäsemed.
Veel on mõni koht mu kehal,
mis ei pritsi ohtralt verd.
Vea parandamiseks palju teha
saan siis kui koht on hell.
Pea ees jooksen läbi klaasi,
mis kaunistas ennist kauplust.
Pea ees ja otse lillevaasi-
mõlemad tegid veidi pauku.
Näppudega võtan klaasikilde
ma välja iseenda peast,
vereloik mu ümber on ilmne-
ju olema peab ta seal...
Liigun raudtee poole,
et viskuda seal selili.
Kellaaeg tundub soodne,
öö pimeduses eriti...
Must mööda kihutab rekka,
kui olen veel kuskil teel.
Ma mõtlen nüüd vaid hetke-
aega rohkem ei ole mul ees.
Täis kiirusel mulle sisse
sõidab rekka oma esiotsaga.
Minu jaoks kõik oli lihtne-
enam midagi ei pea oskama.
Verd pritsis siis kahte lehte,
jäsemed vedelesid kuskil maas.
Kaos maanteel oli vägagi ehtne-
küllap olema nõnda siis peab...
Tagasi
| |
