|
|
|
![]() |
|
|
Vast ükskord
Vihahoos karjutud mõtted
jäävad kripeldama hinge,
valudes kohati nõrkend
on kasvama hakanud pinge.
Närima jääb kogu sisemust
kõik, mis välja ei öeldud.
Vajada võib ju lähedust,
kuid nõnda siiski ei mõeldud.
Kõik öeldu ei ole ju tõde,
kuigi ausus peitub vendluses.
Ka mõeldu olla ei saa õige,
mil valetame iseendale...
Ükskord vast taibatakse
kõike, mis on tehtud...
Kui hilja, siis leinatakse-
vigu liig palju on nähtud...
Tagasi
| |
