|
|
|
![]() |
|
|
Värisema paneb käed
Su nägemine
värisema paneb käed,
iga Su sõna
segi ajab pea.
Mu olemine
olla ei saagi hea,
oma mõtetes
sõnu ritta sean.
Pikk vaikus
elada peaaegu lasi,
elu raskus
mõtlema siiski pani.
Minu laiskus
minna ei last edasi,
suur valskus
seiskaski kõik sedasi.
Üks palve
täitmisele määratud,
hing haige-
aega palju veedetud.
See õige,
millest sai loobutud,
oli kõige,
kõige enam soovitud...
Aga siiski
saabus pikem paus,
mõtteid liitsin
püüdes olla aus.
Nagu siingi
meenusid mul Sina,
saadud riski
maandasin siis mina.
Tuli tahe
ja vältimatu soov
olla vähem
Sinuga edaspidi koos.
Kuni jälle
Sa õnne mulle tood,
olles malbe
algab järjekordne proov.
Sinu silm,
mis otsa mulle vaatas.
Vaid see pilk-
Sa näisidki kui saatan!
Muutus ilm
ja Sinu kindel meel,
olid siin,
kuid jälle oled teel...
Tagasi
| |
