Usaldus on üks huvitav ja omapärane inimeste vaheline side. On ju? Võib-olla ei ole ka, aga ta tundub vähemalt midagi säärast olema. Usaldust võita on tavaliselt nii põrgulikult raske, samas sellesama usalduse kaotamine käib kiiremini kui seda uskudagi võiks.
Mõni aasta tagasi avastas Laura enda jaoks uue harrastuse, kui seda nii võib nimetada. Igatahes sattus ta pool kogemata organisatsiooni, mis korraldas erinevaid üritusi. Seal oli järjepidevalt tarvis inimesi vabatahtlikeks, ehk kes niiöelda tasuta tööks teeks. Vabatahtliku töö on tavaliselt selline kergemat sorti, kus on kätte antud mingid konkreetsed ülesanded. Tavapäraselt vabatahtlik oma töö eest mingit tasu ei saa peale emotsionaalse laengu ja teadmise, et on aidanud kedagi kuskil. Samas esineb ka juhtumeid, mil värvatakse vabatahtlike niiöelda igaks juhuks, ehk jagatakse ülesandeid vastavalt vajadusele. Nii mõnedki organiseeriad, kes kasutavad vabatahtlike abivägesid on otsustanud mingil moel ka niiöelda tasuda osutatava abi eest. Tavaliselt võrdub see tasuta toitlustuse, öömaja ja/või mõnele üritusele sissepääsuga.
Ajapikku vahetusid antud organisatsiooni juhtkonnas inimesed. See tõi paraku endaga kaasa ka ürituste vähenemise. Ühesõnaga jäi kõik omamoodi soiku. Tasahilju tajus Laura, et energiat kipub rohkem olema kui seda seal organisatsioonis vaja on. Olgugi, et ta oleks võinud ka ise antud ettevõtmistes haarata juhtohjad enda kätte ning hakata kõike vedama, otsustas ta pigem rakendada end teistes, analoogsetes ettevõtmistes. Nii sattuski noor neiu endalegi ootamatult alles käimalükkamisjärgus olevasse organisatsiooni. Organisatsiooni oli kogunenud kümmekond noort inimest, kes üheskoos püüdsid ellu viia erinevaid projekte, mis olid suunatud peaasjalikult puuetega inimeste hüvanguks. Miks noored just selle suuna valinud olid, seda ei teadnud keegi. Erinevate juhuste kokku langemise tagajärjel oli kõik lihtsalt sedasi läinud. Muuhulgas oli seni korraldatud erinevaid laagreid ja pidusid nii maakonniti. See tähendab, et üritused olid mõeldud just vastavas maakonnas elavatele puuetega inimestele.
Koos Lauraga liitus eelpool nimetatud grupeeringuga pea samal ajal veel pooltosinat noort, kes teineteist küll varasemalt teadsid, kuid eriliselt omavahel läbi ei käinud. Edaspidi tänu sellele organisatsioonile see loomulikult muutus. Noored plaanisid Tartus korraldada esmakordselt üritust, kuhu taheti kohale kutsuda kõik puuetega inimesed üle Eesti. Neile plaaniti korraldada seminari tüüpi suurüritus, kus edaspidist koostööd saaksid arutada erinevate puuetega inimeste organisatsioonide esindajad. Lisaks esitati erinevaid ettekandeid riiklike toetuste ja lapsinvaliidide teemal. Päeva pidi lõppema aga suuremat sorti, pea et messi meenutava, workshopiga, kus inimesed saaksid koguda kõikvõimalikku, vajalikku infot enda õiguste ja võimaluste teemal. Sisuliselt oli aga kogu selle ürituse peamiseks eesmärgiks sisestada osalistele eneseusku ja julgust enda õiguste eest seisma.
Tegu oli ühtlasi esimese projektiga, milles Laura antud organisatsioonis osales. Kui välja jätta väiksemad viperused, mis on täiesti loomulikud nii suurte ürituste organiseerimisel, õnnestus kõik väga hästi. Laurale hakkas antud temaatika sedavõrd meeldima, et ta haaras endale järk-järgult aina suuremaid ülesandeid ning pürgis organisatsiooni siseselt aina kõrgemale.
Mõnda aega tagasi usaldati Laurale esimene projekt. Tegelikult oli antud projekt juba ammu enne seda käima lükatud. Tegu oli selle organisatsiooni esimese ja siiani ka ainsa regulaarse projektiga. Seda selles mõttes, et kui kõik teised projektid olid eesmärgiga korraldada, mingi üritus või laager ja pärast seda on antud temaatikaga kõik, siis antud projekt toimis järjepidevalt. Lahtiseletatult oli tegu projektiga, mis pidi organisatsiooni niiöelda sihtrühmale huvitegevust pakkuma. Oli välja kujunenud eraldi saalihokit harrastavate puudega inimeste seltskond. Algselt tuli esimesse trenni lausa sadakond inimest. Ajapikku hakkas regulaarselt trennis käima loomulikult vähem inimesi, kuid sellest hoolimata oli ju peamine eesmärk pakkuda neile tegevust. Seega oluline ei olnud sugu, vanus, ega muud inimesi ümbritsevad parameetrid, vaid lihtlabane soov ja tahe teistega koos olla ja lõbusalt aega veeta. Seda kõike siis sportlikus keskkonnas. Nii oligi regulaarselt saalihokit mängima kogunenud suhteliselt kirju seltskond. Seal oli erinevate puuetega inimesi. Oli nii kurte, tumme, pimedaid kui ka ratastoolis olijaid. Ka sugu ei olnud määrav. Kuigi meessoo esindajaid oli veidi rohkem, käis trennis ka päris palju naisi.
Trennid toimusid kõikjal Eestis üle nädala. Üldjuhul oli kokku lepitud, et saadakse kokku iga kuu teisel ja neljandal nädalavahetusel. Kõigepealt tehti vähekene sooja, visati nalja ja siis mängiti pea kogu nädalavahetuse. Tõsi öösiti küll magati ja eks ikka tehti ka vaheaegu, mil puhati, kuid sisuliselt selline ülesehitus andis võimaluse kõigil väljakule pääseda ja nautida seltskonda, mängumõnu ja tunda enda vajalikuna.
Projekti käima lükates võeti korraldusmeeskonda kuus inimest. Seal olid Kristi, Terje, Angeelika, Peeter, Jaan ja Oliver. Korraldusmeeskonna siseselt pani kohe paika ka konkreetne tööjaotus. Jaan oli treeneri rollis. Tema oli kogu seltskonnast ka ainus, kes oli varasemalt saalihokit mänginud, teadis reegleid ja kujutas üht-teist ka erinevatest taktikatest ette. Kristi oli Jaani parem käsi. Ametlikult saigi vormistatud Kristi abitreeneriks. Sisuliselt aga tähendas see treeneri abistamist mängijate jälgimisel treeningu ajal. Lisaks aitas Kristi ka erinevaid strateegiaid välja mõelda ja püüdis vihjata, kui mõni mänguhuviline teistest vähem mänguaega kippus saama. Kuna inimesi oli siiski suhteliselt palju, oli Kristiga sarnases rollis veel ka Peeter. Tema paraku aga enamikele treeningutele kohale ei jõudnud ja suhteliselt kiiresti sai kõigile selgeks, et ega temast palju tolku ei ole. Angeelika peale jäi peamiselt treeningute vahelisel ajal töötamine, ehk siis järgmiste, sobivate treeningkohtade leidmine. Treeningute ajal püüdis ta olla Peetri aseaine, ehk aidata Jaani ja Kristit nende töös. Terje võttis aga enda ülesandeks sõpruskohtumiste organiseerimise teiste saalihokit mängivate klubidega. Ühesõnaga korraldas ta peamiselt võistlusi. On ju ilmselge, et kui trenni tehakse, siis tahetakse kuskil ka oma potentsiaali realiseerida. Peale võistluste organiseerimise oli Terje õlul kõiksugu lisategevuste välja mõtlemine ja organiseerimine, et nädalavahetuseks trenni tulnud inimeseks peale treenimise ka muu tegevusega tegeleda saaksid. Samuti oli tema õlul toitlustuse organiseerimine kogu kokku tulnud seltskonnale. Lisaks oli meeskonnas veel Oliver, kes tegelikult oli ainus organisatsiooni juhatuse liige antud projekti korraldusmeeskonnas. Oliver vastutas projekti õnnestumise eest, asendas inimest, kes oli oma asjadega jänni jäänud ja aitas trennitulijaile transporti organiseerida.
Ajapikku Oliver tajus, kuis kõik piisavalt hästi töötab ning otsustas järjest enam vastutust enda pealt teistele suunata. Peamiselt seda seepärast, et ta oli seotud mitmete teiste projektidega ka. Samas vajasid need noored just rohkem isekeskis otsustamisõigust. Oliver hakkas järjest tihedamalt vahele jätma trenne. Ta ei läinud lihtsalt ise kohale, kuigi jälgis kogu aeg kõike toimuvat ja oli vajadusel valmis appi tormama. Kõik endale võetud ülesandedki jagaski ta teiste vahel ära. Nii sattuski Laurale peaaegu nagu kogemata ühel hetkel sülle üsna suur vastutus. Kogu projekti toimimise ja õnnestumise eest jäi tema vastutama.
Mõnda aega toimis veel kõik suurepäraselt. Kuigi Oliver oli end projektist meelega kõrvale jätnud, otsustas ta projektiga salamisi edasi tegeleda. Ühesõnaga võttis ta endale eesmärgiks hakata arendama pikemaajalisi plaane seoses kooruma hakanud võistkonnaga. Ta sõlmis kokkuleppeid erinevate potentsiaalsete sponsorfirmadega ning leppis kokku erinevaid esitlusmänge, kus trennis käijad saaksid õpitut veidi avalikumalt näidata.
Tegelikult tabas aga kogu projekti üsna suur tagasilöök, kui alles hiljuti teatas projektijuhi rollis olnud Laura, et kavatseb projektiga organisatsiooni alt lahkuda ja tahab sama seltskonnaga asja lihtsalt isekeskis edasi ajada. Oliverile oli see uudis suhteliselt suur üllatus. Sel momendil ta suhtus kõigesse ükskõikselt ja teatas lihtsalt, et tee mis tahad. Tegelikkuses Oliver muidugi nii ükskõikne ei olnud. Pea kohe pärast Laura lahkumist kirjutas Oliver Laurale järgneva kirja:
Ma saan küll aru, et korraldustiim tahab olla omaette ja meie organisatsiooni nime all mitte tegutseda. Okei, tegelikult ei saa ma sellest aru, kuigi kohtumisel väitsin, et saan... See selleks. Ühesõnaga päris ausalt öeldes, pakuksin välja lahenduse. Nimelt võin aidata (mitte, et mina kirjutan...) valmis kirjutada projekti ja pushida seda mitmetes kohtades. Miks? Sest organisatsioonina on tunduvalt lihtsam tegutseda ja kokkuleppeid saavutada, kui eraisikuna. Lisaks sellele häirib mind ausalt öeldes tõsiasi, et mina andsin heatahtlikult projekti üle, et teised ka saaks kogemusi, oskusi ja vastutamisrõõmu. Sina aga vastad sellele selliselt, et aitähh, et meile infot jagasid ja aitasid, kuni me ise hakkama saame, edaspidi aga teeme ise, mida tahame ja enam me Sind ei vaja. Selline suhtumine jätab küll ausalt väga hapu mulje. Kahju iseenesest aga kui nii oled otsustanud, siis palun arvesta minu poolsete sanktsioonidega Sinu suhtes... Ühesõnaga, ma ei taha vaielda, kui oled otsustanud lahku lüüa, siis palun, lihtsalt see ei ole just ilus tegu. Samas soovitan veidi mõelda mu pakkumisele.
Antud kirja Oliver Laurale siiski ära ei saatnud. Otsustas end veidi koguda ja hiljem rahulikumalt kogu asi läbi seedida. Järgmisel päeval otsustas Oliver helistada, et asjad selgeks rääkida. Rahulikult alanud kõne lõppes aga suhteliselt teravalt:
Oliver: Sauks
Laura: Tere
Oliver: Kuidas Sul seal läheb?
Laura: Kiirelt ikka, täna hakkan veel oma uude korterisse kolima
Oliver: Uhke korter? Või pigem ma peaks küsima, et ise oled rahul?
Laura: Olen küll, jah
Oliver: See peamine
Laura: Täpselt
Oliver: Tegelikult on mul Sulle 3 küsimust
Laura: Nii, lase aga tulla
Oliver: Esiteks, kas Sa meie organisatsiooni meeskonnaüritusele tuled?
Laura: Plaan nagu oli jah, aga see pole veel päris kindel
Oliver: Okei, eks sellega ole aega ka veel veidi
Laura: Edasi
Oliver: Teiseks selline asi, et saalihoki meeskonna organisatsioonist välja viimise oled Sa siis lõplikult otsustatud?
Laura: Põhimõtteliselt jah
Oliver: Okei, aus olla , siis ma selle tagamaadest siiski aru ei saa, aga las olla, Sinu otsus
Laura: Nii ja kolmas?
Oliver: Kolmandaks tahtsin ma teada, millist rolli Sa endal meie organisatsioonis tulevikus näed?
Laura: Mis mõttes rolli?
Oliver: Ma mõtlen seda, et olgem ausad, seni sidus Sind eelkõike seesama saalihoki meeskond meie organisatsiooniga ja lisaks veel see, et Terje siin organisatsioonis aktiivne oli, kuid ilmselgelt hoki meeskonna projekti kadumisega, kaob ka tema organisatsioonist, siit ka küsimus, kas Sa tahaksid meie organisatsiooniga veel seotud olla või mitte ja kui tahad, siis kellena ning mis määral ja miks?
Laura: Seotud ikka..
Oliver: Sest...
Laura: Peale hokimeeskonna on veel mitmeid inimesi, kellega tahaks tegelda
Oliver: Hmm
Laura: Ei no ses mõttes, et kui Sa nii mõtled, et ei soovi, siis olen edasi ainult hoki meeskonnaga, ma tahaksin palju asju teha, aga füüsilise poolepealt väga ei jõua enam
Oliver: Vaata, esiteks ei ole mina see, kes otsustab, nii nagu ma Sulle juuni alguses ütlesin, et annan järk-järgult projekti juhtimise Sulle edasi, nii ka tegin. Mis aga Sinusse puutub, siis minul isiklikult ei ole midagi selle vastu, et Sa vabatahtlikuna jätkaks ja erinevates projektides kaasa lööks, küll aga kui nüüd üdini aus olla, siis ei näe mina enam põhjust, miks Sina ja Terje ning teised, kes hokimeeskonnaga otseselt seotud on, peaksid olema need, kes saavad otsustada erinevaid asju ja kellele jagatakse kõikvõimalikku infot. Ma loodan, et Sa saad aru. Ses suhtes, et Sa teadsid ja ilmselt tead siiani, et mul on seoses meeskonna tulevikuga erinevaid kokkuleppeid, mida ma nüüd pean ilmselt ümber mõtlema, aga see on juba puhtalt minu asi ja mure
Laura: Jah, aga saa aru ka sellest, et kui organisatsiooni alt edasi tegutseda ja kui Sa nii väga ükskord siin nähvasid, et meeskond peab ükskord iseseisvalt ära majandama ennast, siis organisatsiooni alt tegutsedes ei oleks mitte mingeid plusse ju. Rahad on ka nagunii otsas, aga olgu, teeme nii, et võta mind listidest välja ja edasi olen vaid vabatahtlik. Nüüd ma aga kaon. Nägemist
Siinkohal tasub mainida, et Terje ja Laura on pikemat aega juba parimad sõbrad olnud ning Terje ja Oliveri vahel oli ka alles hiljuti üsna teravaid ütlemisi, kuid vähemasti Terje arvates olid need kaklused kakeldud. Oliver oli sellest muidugi teisel arvamusel, kui ta oli otsustanud kõik negatiivse unustada ja panustada vaid positiivele.
Sellist kõne lõppu Oliver siiski ei osanud ette näha. Mõned päevad hiljem lahutatigi projekt organisatsioonist. Kõigile alles jäänuile tundusid projektiga seotud inimesed aga ära araandjatena.
Nii möödus mitu kuud, kuni projekt hakkas lagunema. Seda tegelikult lausa mitmest küljest korraga. Kõigepealt ärritas teisi Peetri puudumine. Ta ei käinud pea üldse enam kohal, ega osalenud ka projektiga seotud aruteludel. Veidi pärast tema meeskonnast välja arvamist teatas Jaan, et sai hea tööpakkumise ja tal ei ole enam aega tegeleda saalihoki meeskonnaga. Väidetavalt ta tahaks küll, aga lihtsalt puht füüsiliselt ei olevat aega. Eks need asjaolud tekitasid piisavalt intriige ja alles jäänute vahel kasvas aina pinge. Lisaks oli kadunud igasugune rahastus ja mitmed sponsoridki, kes seni veel toetanud olid, hakkasid vaikselt alt ära hüppama. Ühesõnaga lagunes kõik käest ja ilmselt laguneb tänapäevani, kui see projekt üldse jõuski veel on.