|
|
|
![]() |
|
|
Unistus või reaalsus
Õhtupimeduses haarasin Su käest,
tirisin eemale uhkest seltskonnast!
Hetke rabelesid küll kõigest väest,
kuid siis vist mõtlesid, et olgu...
Tulid minuga kaasa, eemale kõigest-
ma polnud öelnud veel ühtegi sõna...
Olin hetkeks kui kaotanud kõnevõime-
tahtsin tasuda vaid tasumata võla...
Vedasin Sind käest kinni hoides-
peatumata aina edasi ja edasi,
kuni tagasi sain oma kõnevõime-
silma vaadates seisatasin sedasi!
Peatusime pehmel, liivasel pinnal-
Sa tundusid kuidagi segaduses olevat.
Miks küll seisma nüüd jäime sinna,
ei taibanud sel hetkel paraku Sa.
Palusin vabandust kõige olnu pärast-
tegin seda siiralt silma vaadates...
Sel hetkel Sind ei kõigutanud väga-
mu siirust võtsid hoopis solvanguna!
Püüdsin seletada oma tegude tagamaid-
tahtsin, et mõistaksid seekord mind!
Ainult kalkust Sinult vastu vaid sain-
ju selline ongi tänapäeval aususe hind!
Kui olin lõpetanud oma pika monoloogi,
püüdsin saada Sult mingitki vastust...
Tahtsin astuda Sinuga vaid dialoogi,
oma käed panid sel hetkel hoopis tasku.
Tahtsin kuulda vaid ühtainsat sõna,
et vaidleksid vastu mu teooriale...
Nii tahtsingi klaarida oma vana võla,
et lahkuksime siit heade sõpradena...
Ajapikku käima suutsid end tõmmata-
Su jutt muutus argumenteeritumaks...
Kui käivitatud oleksid mõne võtmega,
muutusid Sina aja jooksul leebemaks.
Sa küsisid, miks ma käitun just nii,
nagu seda viimasel ajal teinud olen?
Ausalt, vastata sellele tundus piin-
vaikida sel hetkel ma tahtnud oleks!
Õnneks seda siiski ma ei teinud-
vaatasin silma ja sõnasin siis:
"Üle poole aasta olen Sind näinud-
päev päevalt on kasvanud mu piin...
Miks ikkagi muutun aegajalt vastikuks?
Miks mu emotsioonid tihti lendavad lakke?
Sest juba ammu pean ennast ma armunuks...-
armastan Sind rohkem kui tunnistada julgen!"
Sel hetkel vajus mu pilk tahtatmult maha,
nagu piinlikust tunneksin millegi pärast...
"Anna mulle andeks, et Sinuga aus olla tahan,"
suutsin väriseval häälel vaevu öelda välja...
Veidi hiljem suutsin taas vaadata Sul´ otsa-
tahtsin teada, mis reaktsioon Sind tabas...
Pikas vaikuses ma ka midagi teha ei osan´d,
sestap tahtsin kallistada lihtsalt nii väga!
Lõpuks haarasin õrnalt Su ümbert kinni,
kuigi kartsin samal ajal Su vastuhakku!
Nägin veel, kuidas sulgesid oma silmi-
Sa vaikisid ega hakanudki mulle vastu!
Nii seisime vast minutit kümme või enam,
mu süda vaikselt hakkas maha rahunema...
Jahedas õhus püüdsin soojendada Su keha-
Sinagi ei lasknud sel kõigel laguenda...
Pool kogemata suudlesin Su vasakut põske!
Ehmusin sellest mina, sama tegid ka Sina!
Tundus, nagu süütanud oleksin uue lõkke,
mis kustuma edaspidises peaks olema visa.
Siiani Sa vaid kallistasid ja vaikisid-
ausalt öeldes tegid seda ka edaspidi...
Kuid mina vargsi Su kõrva sositasin:
"Anna andeks, et ahistan Sind sedasi!"
Tõstsin oma pea sel hetkel Su õlalt
ja suunasin pilgu Su silmade poole...
Su armsast näost olin niivõrd võlut´,
et mu süda kogus juurde vaid hoogu...
Aina kiiremini hakkas tuksuma mu süda-
kartsin, et teed lõpu kõigele meeldivale!
Tahtsin Sind suudelda sel hetkel ma juba-
õnneks suutsuin kutsuda end mõistusele...
Hoidsin õrnalt, kuid tugevalt Sust kinni-
tahtsin, et tunneksid end turvaliselt...!
Vargsi piilusid Sa sel hetkel veidi ringi,
kui mina Su kaunist kaela puudutasin...
Siis pöörsid oma pilgu Sa minu poole-
olin kindel, et ütled seepeale midagi!
Aga sõnadeks tundus kõik veel toores,
sellest imekombel aru said Sinagi!
Mu huuled puudutasid õrnalt Su huuli-
sa sulgesid sel hetkel oma silmad...
Su tegevuses tajusin ma veel muudki,
mis hetkeks tundus olema suur viga...
Varem olid öelnud et tundeid Sul pole!
Et heal juhul võid sõbraks mul olla...
Seda enam tundus praegune ütlemata tore,
et ma ei osanudki eriti kuidagi olla...
Aeglaselt panid oma käed ümber mu kaela,
samal ajal silitasid Su huuled mu põske!
Nüüd küll tahtsin võita igas mõttes aega,
et kõik alanu me jaoks iialgi ei lõppeks!
Tagasi
| |
