|
|
|
![]() |
|
|
Üle
Üle kivide kisendav kõu,
mida võimendab vihatud jõud-
selle kisa on kurnavalt hea(!),
selle võimsust me täpselt ei tea...
Üle lillede lohisev köis,
mida kaugeltki näha veel võis-
selle ramm oli meeletult suur(!),
selle ees oli maapealne tuul...
Üle mätaste materdav võim,
mida liigagi palju vist sai-
selle heli on haaravaks saan´d(!),
selle lähedast nautida saab...
Üle naljade nakatav fraas,
mida öelda korduvalt saaks-
selle mõte on kaduma läin´d(!),
selle üte on ajalugu näin´d...
Üle päikese punetav kuu,
mida sasimas karge on tuul-
selle vaade on mõistagi ilus(!),
selle küljes ei olegi vigu...
Üle riismete rahunev päev,
mida harva saab hoida käes-
selle sära on meite südames(!),
selle mõte saab olla ühene...
Üle sildade sillutav tee,
mida tallume ikka ja veel-
selle peal on muretu seista(!),
selle alla on hea end peita...
Üle tammede tibutav vihm,
mida näppida suur on tihk-
selle niiskus jääb igavest mällu(!),
selle olek äratab uuesti ellu...
Üle võllide valendav naer,
mida vaadeldes kangeks jääb kael-
selle ilu on sisemine rõõm(!),
selle algus on minevikust sõõm...
Tagasi
| |
