Taustainfo
Oleme Sinuga koos elanud juba (või alles, kuidas kellegi jaoks) kaks aastat. Meie suhe sai alguse kuidagi väga kiiresti. Ühel päeval kohtusime, teisel saime kokku, kolmandal suudlesime, neljandal tutvusime teineteise vanematega ja enne kui nädal läbigi sai, olime paar. Vaevalt mõned kuud hiljem kolisid sa minu juurde. Meil oli ilus korter Talinna kesklinnas. Kahetoaline. Ühest tegime endale elutoa, kus ka külalisi vastu võtsime, teisest sai meie väike „patupesa”.
Elasime küllaltki rahulikku ja rõõmsat pereelu. Mina käisin tööl ja Sina ülikoolis. Poes käisime tavaliselt koos, samuti koristasime, tegime süüa, pesime nõusid ja pesu ning prügigi viisime koos välja. Kumbki meist ei tahtnud midagi üksi teha, olime nagu kokku naelutatud teineteise külge. Hommikuti tõime kordamööda teineteisele kohvi ja võileibu voodisse. Enne kodust lahkumist ja enne magama minekut kallistasime pikalt, soovisime kõike ilusat ja paremat ning suudlesime pikalt ning kirglikult. Nii möödus esimene aasta.
Ma ei tea, kas see on kõikide paaride probleem või mitte, aga ühel ilusal õhtul, kui tööle jäin kauemaks kui tavaliselt, läks asi teravaks. Ühtäkki mind ei usaldatud enam. Süüdistati peale tööd naistes käimises ja isegi selles, et mu sõbrad on tähtsamad kui kallim. Minu jaoks oli see kui välk selgest taevast. Egas midagi, istusime maha ja rääkisime oma asjad selgeks. Tundus, et kõik on taas korras ja tegu oli lihtsalt väikese vahejuhtumiga. Eks see ole omamoodi normaalne ka kui koos elav paar aegajalt tülitseb või nende vahel on niiöelda probleemid. Nagu öeldakse: „probleemid ongi ületamiseks”.

Petmine
Tegelikkuses oli see seik aga kogu saaga algus. Kõik pallimängude sõbrad teavad kindlasti, et parim kaitse on rünnak. Tegelikkuses kehtib see tõdemus ka reaalsuses. Vähem kui nädal peale meie esimest suuremat sõnelust selgus, et minu kõrgelt austatud ja armastatud kaasa oli nii muuseas kuskil Pirita metsas ühe mustanahalise tüübiga käinud. Ma ilmselt ei peaks väga detailselt selgitama seda, mida nad seal metsas tegid. Tragikoomiline on kogu loo juures aga see, et ühel õhtul kui ma taaskord töölt koju läksin, ei olnud meie korter siiski päris sellises korras, nagu hommikul tööle minnes ma selle jätnud olin. Nimelt minu tollane teine pool oli (minu nähes) täiesti lakku täis. Oma pisikese keha (vaevalt 50 kilogrammi) juures oli ta endale selle õhtuga sisse kaaninud ühe pooleteise liitri suurusega siidri ja teise sama suure pudeli gini. Hetkel, mil mina koju jõudsin, oli ta täiesti alasti meie voodis, teki all. Ilmselt päeval tehtud meik oli lihtsalt asukohta muutnud. Silmavärv oli mööda põske laiali, silmaalused punased, kusjuures ma ei saanudki kohe aru, kas see oli nutmisest või hoopiski valesse kohta sattunud meigist. Ka silmalaovärv ning ripsmeduðð olid täiesti laiali läinud. Ühesõnaga oli esmamulje, nagu keegi oleks minu kaunitari ära vahetanud miskise nõia Ellaga. Lähemal vaatlusel muidugi selgus, et nõia Ellast oli asi kaugel. Mu voodis silmad märjaks nutnud naisehakatis ei tahtnud isegi mitte maskeraadi mulle teha, vaid lihtsalt oli pool päeva järjest nutnud. Endamisi jäin mõtlema, et küll ikka peab palju vett selles pisikeses kehas olema, et sedasi tundide kaupa nutta.
Mõned minutid hiljem istusin ma voodi servale ja vaatasin täieliku rahuga oma elukaaslasele silma. Oli vaikus. Ühel hetkel haaras ta ootamatult mul kaela ümbert kinni ja kukkus mind kallistama. Samal ajal puhkes ta taaskord nutma. Mõne sekundiga oli minugi rind märjaks tehtud. Järele mõeldes saan ma nüüd aru küll, miks ta alasti oli – riided olid ju kõik juba märjaks nutetud...
Peale kümnekonna minutilist kallistamist ja nutmist tõstsin ta enda õlalt ära. Sõnagi lausumata vaatasin talle lihtsalt sügavalt silma. Ta mõistis mind. Sai aru, et tahtsin vaid teada, mis juhtunud on ja miks ta sedasi nuttis. Ausalt öeldes tundsin ennast abituna. Ma nägin kuidas teine piinleb ja kuigi ma nii väga tahtsin, ei osanud ma kuidagi teda aidata ega lohutada. Küllap ka seepärast, et mul polnud õrnematki aimu, miks ta sedasi omadega „augus” oli.
Ta vaatas mulle pikalt silma. Me vaikisime mõlemad kuni...
„Tead, ma tegelikult ei olnud eile õhtul tööl...” alustas ta kogeledes ja pilku maha lükates oma juttu.
„Kus Sa siis olid?” muutusin ma kuidagi elavamaks, kuid samas püüdsin säilitada rahu.
„Ma, ma...”on ainus, mida neiu suutis vaevu läbi tugevate nutupursete kuuldavale tuua. Veidi end kogudes siiski jätkab: „Ma olin koos Artjomiga...”
Nüüd tõstis ta oma pilgu ning puuris oma vesiste ja punaste silmadega otse mulle silma. Seekord jäi pilk pidama. Ma tundsin kuidas ta oma pilguga püüdis minust välja kiskuda mingitki emotsiooni. Sedasi vaikides vaatasime teineteisega tõtt mitu pikalt veninud minutit, kuni ta lõpuks jätkas:
„Ma petsin Sind temaga...”
See hääletoon oli kõige värelevam, mida ma eales kuulnud olen. Ta vaatas mulle otsa surmtõsisel pilgul nagu ootaks, et ma lööks teda, või kukuks sõimama. Et laseksin emotsioonid endast välja ja elaksin välja kõige selle, mida vaid üks lause ühele inimhingele teha võib. Ma petsin ta lootusi. Ma ei löönud teda. Ei hakanud märatsema ka. Isegi häält ei tõstnud. Muutusin vaid äärmiselt tõsiseks. Hetkega oli mu silmist kadunud igasugune elumärk. Klaasistunud pilgul vaatasin toa aknast välja, tühjusesse.
Ausalt öeldes ma nagu oleksin oodanud, et ta midagi sellist mulle ütleb. Ma ei tea isegi miks, aga oli kohe ette selline tunne, et ega küllap pettis. Imelik. Võibolla see aimus oli ka üks põhjustest miks ma rahulikuks jäin, endasse tõmbusin ja hakkasin mõtlema, kuidas edasi käituda. Kusjuures seda kõike täieliku rahu juures, nagu poleks mitte kui midagi juhtunud, või nagu poleks midagi erilist öeldud.
Järgnevad kümmekond minutit möödusid täielikus vaikuses. Keegi ei öelnud midagi. Mina istusin lihtsalt voodi serval, kaks jalga üksteise vastu surutud, mantel seljas, nagu oleksin just tulnud kuskilt või hakkaksin kuskile kohe-kohe minema. Klaasistunud pilk ei liikunud selle aja jooksul kordagi kuskile. Mõneks ajaks unustasin ka silmade pilgutamise. See purupurjus neiu aga oli oma nutmise jätnud. Viimased pisarad voolasid inertsist mööda ta põski alla, kuni potsatasid vaikselt tekile. Ka tema vaikis. Ta ootas mingitki reaktsiooni minu poolt, kuid sai aru, et pole parim hetk torkimiseks. Mõne aja möödudes puges ta mulle lähemale. Ta võttis mul ümbert kinni ja vaatas andeks paluva koerakutsika ilmel otsa. Mul ei liikunud ükski närv näos. Ka tema liigutustest ei teinud ma põrmugi välja. Vaikus jätkus.
„Ütle nüüd midagi siis,” kostis ta vaevu kuuldavalt veidi veel väriseval häälel lõpetades sedasi pikale veninud vaikuse. Ma pöörasin oma pilgu tema poole. Vaatasin talle otse silma. Vaikus lõppes. Hetkega hakkas ta taaskord nutma. Nende pisarate hulgaga, mis nüüd mööda neiu põski alla voolasid, võiks vist väiksem „potipõllumees” oma kõik taimed ära kasta.
Ma tõusin püsti ja läksin sõnagi lausumata kööki. Tõin talle sealt salvrätikuid. Selle nutupurskega oli ta end sõna otseses mõttes kõikjalt täis tatistanud ja isegi tekkinud situatsioonist aru saamata nuttis edasi. Tal oleks kui hoog peale tulnud. Ta palus ainult vabandust iga natukese aja tagant ja töinas aina hullemini. Ausalt öeldes hakkas mul tast kahju. Tagantjärele mõeldes olin ju mina kannataja pool, kuid siiski haarasin tal ümbert kinni ja püüdsin teda maha rahustada. Minu rahulikkus aga ajas teda aina rohkem ja rohkem nutma. Järgmine tund möödus rahustades. Aega kulus aga asja sai. Lõpuks jättis ta nutmise. Ma võtsin ta sülle ja viisin vanni. Selline ennast sõna otseses mõttes täis lagastanud näitsik vajas kiiremas korras korralikku pesu. Seda ta ka sai.
Veidi hiljem seisime mõlemad köögis. Panin kohvi tilkuma. Kõigile oli selge, et tänane öö magamiseks pole mõeldud. Kuna ma ei olnud veel õhtust söönud ja tundus, et ka too poolpaljas näitsik, kes mu ees seisis, oli oma kõhtu vaid alkoholiga täitnud, siis otsustasin panna ka panni tulele ning tegin meile omletti. Söögid söödud, kohvid joodud – jutt läks tõsiseks. Järgnevalt ma uurisin, miks ta mind pettis, mitu korda seda tegi ja kas oli siis ka hea. Viimasele küsimusele ma otsest vastust ei saanudki. Olevat teistmoodi olnud... Jumal temaga. Kallistasin teda, palusin, et ta rohkem nii ei teeks ja et kui tal edaspidi mingisuguseid probleeme või muresid on, siis ta räägiks minuga.
Edasine elu oli mõnda aega nii nagu ikka. Ligi kaks nädalat saime läbi ilma igasuguste tülideta. Kõik nagu toimis. Me suhtlesime, kallistasime, jalutasime, käisime koos väljas söömas ja rääkisime kõigest. Peaaegu kõigest.

Haigus
Vaevalt mõni nädal hiljem läks mu elukaaslane paariks päevaks Pärnusse. Linna, kus ta enamuse oma elust oli elanud, kus ta ema tänini elas ning kus ta ka keskkooli lõpetas. Iseenesest on see loomulik, et pesast välja lennanud linnupoeg aegajalt käib vaatamas, kuidas pessa maha jäänud elavad. Töö tõttu mina kaasa minna ei saanud, kuigi oleksin tahtnud. Ma ei tea, kas elukaaslase ema võib ka ämmaks kutsuda, või mitte. Teoorias nagu võiks, tegelikkuses aga on ämmad ju abielus olevate inimeste emad. See selleks.
Tegelikult oli mul üldse üsna huvitav tutvumine oma elukaaslase emaga. Olin tüdrukut vaid kaks korda näinud. Otsustasime, et me ei ole paar, vaid oleme restoran ja et me ei käi vaid jalutame, kuid neiu ema ei teadnud minu olemusest midagi. Kogemata sain aga teada, et minu kallima emal on sünnipäev tulemas. Kuna nemad elasid Pärnus ja mina Tallinnas ja minu ja mu kallima ema sünnipäevade vahe oli vaid paar päeva, siis ma kohale minna ei saanud. Õigupoolest ei julgenud ka. Kuidas ma sedasi võhivõõrana lendan teise sünnipäevale ja ütlen, et tere, mina olengi see, kes Sinu noorimale tütrele käpa peale tahab panna. Igatahes planeerisin ka meelega või alateadlikult just samale päevale enda sünnipäeva, kuhu siis enesest mõistetavalt mu silmarõõm ka ei saanud tulla. Igatahes otsustasin ma saata kulleriga igati kobeda roosikimbu ja kaasa panna kaardi tekstiga: „Tulevasele ämmale!”. Loomulikult ei puudunud kaardilt ka õnnitlused.
Pärast, kui esimest korda nägime, siis alguses ei osanud kumbki millestki rääkida, aga laias laastus saime siiski suhteliselt hästi läbi ja ma olin Pärnus külla pea kogu aeg oodatud. Vahva, kui oma tulevase ämmaga hästi läbi saad.
Ühesõnaga läks mu elukaaslane potentsiaalse tulevase ämma juurde. Sain aru, et pidi minema vaid nädalavahetuseks, et siis pühapäeva õhtul tuleb tagasi koju. Tegelikult läks muidugi teisiti. Ta tuli tagasi alles teisipäeva õhtul. Mobiiltelefon oli välja lülitatud ja mina võisin ennast lolliks muretseda. Keda kodus ei olnud, oli seesama neiu, kelle pärast ma üldse tööl käisin, rabelesin mitmel rindel ja püüdsin eeskujulik kodanik olla.
Igatahes kui ta lõpuks koju saabus, siis oli ülirõõmsas tujus nagu oleks kogu selle minu juurest eemal oldud aja pilves olnud. Ma veidi püüdsin taga tõreleda, et ta sedasi kadunud oli, kuid sisimas rõõmustasin palju rohkem, et ta tagasi tuli ja jälle minuga oli. Me saime taaskord oma eluga rahulikult edasi minna.
Järgmisel päeval oli tal 38 palavik. Ma olin kahevahel, kas minna tööle või jääda koju tema eest hoolitsema. Ta ise arvas, et saab hakkama ja ma võiksin siiski tööle minna. Läksin. Millestki peab ju elama ja ega see raha meie pangakontole iseenesest ei kipu tulema. Veidi pärast lõunat helistas mulle tema õde. Kõigepealt tehti mulle selgeks, et nii haiget tüdrukut ei tohi ikkagi sedasi üksi koju jätta ja siis ma olin veel nii umbes kahekümne kaheksas asjs süüdi. Kaasa arvatud selles, et lubasin tüdruku Pärnusse ema juurde ja ei vaadanud kuidas neiu end riidesse pani. Kummaline. Suur inimene nagu juba ju, võiks ise osata riidesse panna. Ma küll ei kujuta ette, et ma peaks kaheksateist aastasele neiule hakkama seletama, mida kõike ta selga/jalga panema peab. Tsiteerides endast targemaid tahaks siinkohal vaid öelda: „Tule taevas appi!”
Taevas ei tulnud appi. Mina hoopis jätsin kiiremas korras töö juures kõikidega hüvasti ja lendasin koju. Kui ma tavaliselt sõitsin ühistranspordiga töölt koju umbes tund aega, siis seekord otsustasin jalgsi minna ja etskae imet. Umbes neljakümne minutiga olid mu oma jalad mind töölt koju viinud. Seal aga ei oodanud mind ees mitte midagi ilusat. Mu elukaaslane oli selleks hetkeks juba tõsiselt „kuumaks totsiks” muutunud. Peale tumepunaste põskede ja uduse silmnägemise võis esmapilti kirjeldada ka tõsise palavusega. Igatahes haarasin ma köögist toiduõli ja valasin selle kõhu peale, mille enne tekist ja riietest vabastasin. Seejärel võtsin kanafilee tükid ja panin ta naba ümber särisema, seejärel aga...
Olgu, päris nii tegelikult ei juhtunud midagi. Tõsi õli ma võtsin, aga mitte toiduõli ja määrisin teda ka, aga mitte ainult kõhu pealt ja kanafilee asemel oli jäätis, mida ma küll ei asetanud ta naba lähedusse vaid pigem nina all olevasse, otsatut auku meenutavasse, prakku. Tänapäeval nimetatakse seda ahvatlevat ja ilusat pragu, mis keset nägu laiutab, suuks.
Haige voodi kõrval seisis aga tema õde, kes laiutas käsi ja oli üldse kuidagi harjumatult närviline. Veidi hiljem sain ka põhjuse teada. Mu pisikesel silmarõõmul oli palavik kerkinud üle 40 kraadi. Helistasin kiirabisse. Olgugi, et lasnamäe kiirabi punkt asus ülejärgmises majas meie elukohast, tuldi kohale peaaegu 30 minutit. Ei ole hullu. Kohale nad jõudsid ja imekombel rääkisid ka eesti keelt. Igatahes tuli arstionu koos kahe abilisega tuppa, naeratas, küsis haige asukoha järgi ja istus siis voodiservale. Seejärel küsis palaviku kohta ja kui kaua ta juba haige olnud on. Vastused kätte saanud, selgus, et tegu on lihtsalt väikese viirusega, mis läheb ise üle. Järgnev meediku tegutsemine oli aga meie kõikide jaoks suur üllatus. Ta tegi akna pärani lahti (kuigi väljas olid miinuskraadid), seejärel käskis külmkapist jääd tuua ja paigutas selle neiule otsaette. Ainus selgitus kogu tema tegevusele oli see, et kõik mis on kuum tuleb külmaga maha jahutada. Vabandage väga, aga mina oma ilmselt siiski veel lühikese elu jooksul ei ole säärast moodust palaviku alandamiseks näinud. Vanasti kästi haigus välja higistada, nüüd nagu soovitatakse haige enam vähem lumme toppida, et küllap ta seal maha jahtub. Tundsin end täiesti nõutuna. Tahaks nagu aidata seda pisikest haiget, kes lamas pea liikumatult voodis ja sonis ainult ning kellel kallal minu meelest arstionu vaid jõhkrusi tegi.
Paar tundi hiljem helistasin ma uuesti kiirabisse. Minu „hot girl” oli veelgi kuumemaks läinud. Tema kehatemperatuur oli tõusnud neljakümne kahe kraadi peale. Minu tagasihoidlikud arstiteadmised ütlesid mulle, et see on juba eluohtlik. Sellise keha jahutamine jääga ja lahtise aknaga ei olnud siiski ilmselt mõistlik tegu. Igatahes lõpetasime me jääga keha temperatuuri alandamise, samuti sulgesime akna. Püüdsime veel kuuma teed talle sisse joota, kuid enne kui ma tee valmis jõudsin teha, saabus kiirabi. Õnneks siiski teine brigaad ja üllatus üllatus, vaid kolme minutiga. Müts maha, Eestis veel hoolitakse inimestest!
Seekord läks kõik loogilist rada pidi. Paari minutiga oli neiu voodist välja tõstetud ning kiirabiautosse ära viidud. Tema õde läks taga kaasa. Mina jäin koju teisi riideid ja vajalikke asju pakkimine, et siis need haiglasse järgi viia. Enne kui ma pakkimisega ühele poole sain, helistas mulle mu kallikese õde, kes teatas, et haigel diagnoositi kahepoolne kopsupõletik. Tere tore ütleks selle peale. Et siis tänapäeval tuleb kahepoolset kopsupõletikku ravida lahtise aknaga ja rohke jääga...
Kiiremas korras lippasin haiglasse oma kodust ära taritud silmarõõmu kaema. Mu pisike oli pandud tilgutite alla. Mingi ime läbi suudeti ta ka magama panna. Magama selles mõttes, et ta läks unenägude maale, mitte nagu...
Veidi hiljem saadeti mind koju. Eks seal oli tõesti vaja tuulutada ja koristada. Sel ööl ma ei maganud. Pea oli sedavõrd muremõtteid täis, et lihtsalt und ei olnud, kuigi lesisin voodis. Samuti oli probleemiks harjumuspärane küljeluu puudumine. Kui Sa ikka oled kaks aastat maganud kõik ööd nii, et keegi sul kaisus on, siis ühel hetkel selle „kaisulooma” puudumine annab tugevalt tunda.
Hommikul helistas mulle üks mu endistest klassiõdedest, kellega siiani suhtlesin ja väga hästi läbi sain. Ta oli oma isaga tülli läinud ja teda oli lihtsalt tänavale visatud. Küsis, kas võib ühe öö minu juures olla, et siis jõuab endale uue koha vaadata, kuhu kolida. Ma andsin küll mõista, et see pole just parim mõte hetkel, kuid ma võin oma elukaaslasega sel teemal rääkida. Seda ma ka tegin. Läksin õhtusel ajal, peale tööd, haiglasse. Viisin talle kõiksugu maiustusi, mida ma teadsin, et ta kõige enam armastab. Ta oli ärkvel. Palavik oli langenud kolmekümne üheksa kraadi peale, ehk see kõige hullem periood oli möödas. Muu jutu sees rääkisin talle oma klassiõe mure ära ja küsisin, kas ta võib ühe öö meil olla. Vastuseks sain, et kui ainult ühe öö, siis olgu. Jutustasime veel üsna kaua seal. Ta muutus aina rõõmsamaks. Kõik tundus minevat paremuse poole. Kallistasime, musitasime ja ma läksin koju ära. Haiglas jalutas aga mulle vastu haige neiu ema. Rääkisime paar sõna juttu, kuid ei midagi erilist. Endamisi jäin mõtlema, et huvitav, kus ta ööbib. Selge oli see, et vaevalt ta enam nii hilja õhtul Pärnusse tagasi hakkab minema. Sinna mu mõtteid jäidki. Läksin esimesse poodi, ostsin kodus ootavatele loomadele süüa. Endalegi võtsin makarone ja hakkliha. Väga vaaritada ei viitsinud, aga kõht nagu andis märku, et midagi võiks siiski suhu endal toppida. Samal ajal helistasin oma endisele klassiõele ja ütlesin, et ta võib tulla. Kuna meil oli kahe toaline korter, siis oli suhteliselt hea teda paigutada suurde tuppa diivani peale. Saab rahulikult omaette olla, telekat vaadata kuni tahab ja kumbki meist ei sega teineteist. Ainult sellega pidin arvestama, et harjumuspärane õhtune jalutuskäik magamistoast vannituppa hambapesuks, tuleb teha enne kui ma end alasti koorin. Millegipärast meeldis mulle tol ajal oma kodus porgandpaljana ringi uidata. Ei teagi kas tundsin sedasi mingit ürgset vabaduse tunnet, või lihtsalt kõiksugu ümber keha olevad kaltsud tundusid mõttetud, aga nii see igatahes oli.
Tegelikult siiski kõik sedasi ei läinud nagu ma oma mõtteis planeerisin. Veidi enne ühtteist õhtul muukis keegi oma võtmega mul ukse taga. Kuna mul ei olnud endla võtit risti ees, siis keerati suhteliselt kiiresti uks lahti. Mina olin sel hetkel vaid aluspükste väel magamistoas teki all. Minu külaline õnneks ei jõudnud end veel riidest lahti koorida ja magama heita.
Salapäraseks sissetungijaks osutus mu niinimetatud ämm, kes oli oma armsa tütre käest võtmed saanud. Esmapilgul ma ei saanudki aru, mis toimub, et kas tuli lihtsalt meile ööbima, kuna mujale polnud minna, või oli tal midagi muud põhjust ka tulla. Nii ehk naa, ütles ta viisakalt tere, mina ajasin end püsti, pakkusin kohvi ja süüa. Selge oli see, et nüüd tuli mul oma klassiõele uus magamiskoht leida. Tegutsemiseni ma siiski ei jõudnud. Mu „ämm” oli end parkinud maha suurde tuppa televiisori juurde ja nii kaua kui ma toitu soojaks tegin, kukkus seal toas juba telerit vaadanud, tema jaoks võhivõõra, neiu kallal võtma. Järgmised viis minutit ei lähe mul iial meelest. Minu kallima ema lihtsalt räuskas ja sõimas minu külalist sõnu valimata ja ääretult valjul toonil. Ma lootsin, et asi vaibub ja ei tahtnud esialgu sellest välja teha. Tegelikkuses läks aga kõik aina hullemaks. Seejärel läksin ise suurde tuppa. Ühes käes ääreni täis kohvitass ja teises käes taldrik makaronidega. Läksin otse oma „ämma” juurde ning andsin need sõnagi lausumata tema kätte. Oma külalisele aga ütlesin, et ta tuleks minuga ühte tuppa. Tuleb tunnistada, et kohvitassi ääreni täis valamine oli sihipärane tegevus. Kuna seal toas ühtegi vaba lauda ei olnud ja kuumast tassist vabanemiseks oli ainus võimalus see põrandale aseta, see aga teatavasti ei ole sugugi lihtne tegevus kui Sul tass vedelikku täis on, siis selleks ajaks sain ma oma „ämma” suu kinni. Säilitades ise täieliku rahulikkuse võtsin oma klassiõe seljakoti ja mõned kilekotid, mis tal kaasas olid, ning suundusin enda tuppa. Neiul palusin kööki minna. Kottidest vabanenuna lukustasin end „ämmaga” ühte tuppa ning tõstsin elus esimest ja viimast korda tema peale häält:
„Kui Sa tahad tänase öö siin veeta, siis pane oma suu kinni. Ma rääkisin täna ekstra sel teemal Sinu tütrega ja meeldigu see Sulle või mitte, siis Janne (mu klassiõde) täna siit kuskile liikuma ei hakka. Mina lubasin teda aidata ja ka aitan ja kui Sulle see ei meeldi, siis kao ise siit minema.”
Tuleb tunnistada, et ei meeldinud mulle siis ja ei meeldi ka praegu karjumine, ometi oma viimased sõnad ma sõnaotseses mõttes röökisin kõrist välja. Seepeale karjuti mulle vastu, et tema ei lase oma pisikesele armsale tütrele minusugusel jobul haiget teha. Et siis kui teine on haige, siis ma kohe kasutan juhust ja kutsun võõra naise endaga voodisse. Seejärel olin ma tema tütart mitte armastav, vaid ära kasutav litsmees. Tegelikult järgnes sellele päris pikk sõim kõikvõimalike värviliste sõnadega, mille ma lasin kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma suutsin end maha rahustada. Jälgisin tema ärplemist põlastusega klaasistunud pilgul kuni lõpuks sõnagi lausumata keerasin otsa ringi, avasin ukse ja lahkusin toast.
„Head ööd!” kostus vaevu kuuldavalt mu suust enne kui toa ukse väljast poolt kinni panin. Seejärel läksin kööki. Me rääkisime maast ja ilmast, mõlemad „kiitsime” oma „oivalist” elu, kuni lõpuks otsustasime magama minna. Leppisime kokku, et mina magan siiski voodis ja tema meie magamistoa põrandal, mati peal, magamiskotis.
„Ämm” maha rahustatud, külaline põrandale lükatud, pugesin voodisse linade vahele. Lõpuks oli rahu majas ja hea rahulik olla. Uni oli magus tulema.
Hommikul ärgates oli mu armas „ämm” juba lahkunud, ju tal oli piinlik või häbi. Ajasin oma sõbra ka üles, jõime kohvi, rääkisime juttu ja läksime laiali. Lubasin tal oma asjad meile jätta, kuni tal kindel elamiskoht olemas. Õhtul läksin taaskord haiglasse. Seal aga ootas mind ees uus üllatus. Kõigepealt juhtusin haigla koridoris kokku oma armsaima õega, kes mõõtis oma pilguga mind alt üles ja siis ülevalt alla, nagu esimest korda näeksime. Möhatas mokaotsas vaid „Tere!” ja minu poolt esitatud küsimusi lihtsalt eiras. Läksin edasi palatisse. Kõigepealt tabas mind öise intsidendi autori karm ja ülbe pilk. Mu elukaaslane aga ei teinud minu saabumisest üldse väljagi. Ütles ainult, et kui haiglast välja saab, siis räägime. Sel päeval ma haiglas oma kallima juures väga kaua ei olnud. Lahkudes tuli mu elukaaslase õde minuga kaasa. Trolliga sõites loeti mulle vaikselt moraali, mis lõppes sõnadega:
„Kui Sa mu õele peaksid haiget tegema, siis arvesta ma löön su omaenda kätega maha.”
Vaat kus lops. Vähem kui kaheteist tunniga olin ma armastatud perest lihtsalt eemale tõugatud. Ilma, et ise arugi oleksin saanud, olin sattunud põlu alla ja seda kõike vaid seepärast, et olin valmis aitama oma sõpra. Kummaline. Ma jäin mõtlema, et kas pereelu tähendab seda, et enam teisi inimesi nende kahe jaoks ei eksisteeri, kedagi aidata ei tohi ja kellelegi enam tähelepanu pöörata ei tohi. Vabandust, aga mina kujutasin küll seda kooselu veidi teistmoodi ette. Ilmselt oli see mu enda helesinine unistus rahulikust ja rõõmsast pereelust, mis nüüdsama lihtsalt, nagu seebimulli, puruks torgati.
Tõsist arutelu mul oma kallimaga aga ei järgnenud. Kui ta lõpuks haiglast välja sai, siis oli alguses veidi tusane. Kusjuures ma ei saanudki aru millest tingituna. Hiljem aga kõik lahenes iseenesest ja meie sõbralik pereelu võis edasi areneda. Ka minu kallis õde ja ema suhtlesid minuga edasi nagu vahepeal mingit seika poleks olnudki. Vaid minule jäid mällu hinge kriipivad mälestused ning mitmedki teravad ütlemised, mille tagamaad jäidki selgusetuks.

Surm
Mõni nädal hiljem. Laupäevasel päeval helistas üks võõras mees oma numbrit näitamata mu elukaaslase mobiiltelefonile. See võis olla umbes kella viie paiku õhtul. Kuna mu armastatu oli parasjagu vannis ligunemas, siis võtsin kõne ise vastu. Minuga rääkida aga ei tahetud. Isegi ei öeldud, kes või kust helistab. Anti üks mobiiltelefoni number ja paluti esimesel võimalusel tagasi helistada. Lasin rahulikult oma naisukesel end ära vannitada. Ise tegin samal ajal köögis ahjupraadi. Kui ta vannist välja tuli, siis ütlesin, et mingi mees helistas talle ja lugesin ette numbri, kuhu paluti tagasi helistada. Enne tagasi helistamist pani ta end riidesse. Meil oli plaan peale korralikku kõhu täitmist minna koeraga mere äärde jalutama. Lihtsalt väljas oli nii ilus kevadine ilm ja kuna tegu oli ka puhkepäevaga, siis on ju mõistlik minna jalutama ja nautida teineteise seltskonda.
Mu elukaaslane valis numbri. Esimene asi, mida küsiti, kui kõne vastu võeti, oli mu kallima nimi. Seejärel ema, õe ja lõpuks ka venna nimed. Seejärel kontrolliti üle kõikide nende elukoha aadressid. Midagi oli mäda. Seesama helistaja ei olnud siiani end tutvustanud. Alles nüüd ütles, et on Pärnu politseist ja et mu armsaima ema laip leiti Pärnu jõge katva jää pealt selle sama päeva hommikul.
Ma kuulsin vaid oma elukaaslase meeletut karjatust. Hetk hiljem lendas mobiiltelefon vastu esiku seina tükkideks. Tüdruk vajus lihtsalt kokku. Mina jätsin karjatust kuuldes söögi tegemise sinna paika ja jooksin esikusse. Mu musike oli esiku põrandal kõhuli maas, trampis jalgadega vastu maad, röökis ja karjus sõnu, millest ma midagi aru ei saanud. Kätega peksis täiest jõust vastu põrandat, kui midagi käe ulatusse sattus (näiteks koera söögi kauss), siis see lendas teadmata suunas nii kõrgele ja kaugele kui neiu ramm seda lubas. Mina ei teadnud sel hetkel veel midagi. Püüdsin küll küsida, et mis juhtus, mis talle öeldi, kuid ainsad hüüded, mis vastuseks kõlasid olid:
„Ma vihkan sind!”, „Miks mina?” ja „Ma ei taha enam elada!”.
Püüdsin neiule läheneda. Kõigepealt tahtsin ta põrandalt üles saada ja seejärel aru saada, mida talle ikkagi öeldi. Hetkel, mil haarasin tal kaenla alt kinni, et teda püsti tõsta, jäin ma tõsise rusikate laviini alla. Vähem kui kümnekonna sekundi jooksul tabas mind paarkümmend rusikahoopi nii kõhtu, ribidesse kui ka näkku. Iga järgmine hoop aga muutus aina nõrgemaks. Lõpuks ta soostus siiski toetuma mu õlale. Jalad tal ei kandnud, seega püsti tõusmine näis lootusetus üritus. Seepärast istusime mõlemad esikupõrandal. Lihtsalt nüüdseks oli mu kallim mu enda embuses ja enam ei peksnud. Ainult nuttis. Tõsi, aegajalt käisid veel peksuhood ka, kuid nende eesmärk tundus olevat pigem lootusetus olukorras jõuetult lihtsalt tähelepanu püüda. Alles nüüd suutis ta mulle vaevu kuuldavalt sosistada, mida talle öeldud oli. Ta ei suutnud enam rääkida. Hääl oli lihtsalt ära röögitud. Ainus, mis suust välja tuli, oli vaikne, veidi kähisev sosin. Ma ei osanud enam midagi öelda. Jäin vait. Püüdsin vaid välja näidata, et olen olemas selle alles hiljuti üheksateist aastaseks saanud neiu jaoks. Paar tundi hiljem sai hetke mahti, et korraks koeraga väljas käia. Ülejäänud aeg olin lihtsalt oma kallima kõrval. Söömisest ei tulnus meil ka midagi välja. Ausalt öeldes oli minulgi igasugune isu läinud. Oma elukaaslasest ma parem ei räägi. Ma ei kujuta ette, mida kõike ta tunda võis ja mis emotsioonid teda sel hetkel tabasid. Tagajärg oli küll see, et ta oli mitu nädalat masenduses, ei rääkinud kellegagi peale oma õe ja minuga paar kolm sõna päevas. Need sõnad olid ka pigem sellised, et palun too mulle seda, teist või kolmandat. Taaskord tundsin end abituna. Oma pisarad oli ta lihtsalt ära nutnud. Ta tahtis veel ja veel nutta, kuid vesi tema kehas hakkas otsa saama. Ta veetis pea kõik päevad vaid voodis. Ainus võimalus tema häält kuulda oli sattuda peale kui ta oma õega suhtles telefonitsi. Siis nad nutsid mõlemad, meenutasid teineteise noorusaegu ja nutsid. Ja nii väga kui ma ka seda tüdrukut sel eluperioodil aidata poleks tahtnud, ma lihtsalt ei osanud. Kõik läks omasoodu. Ma püüdsin maksimaalselt kõiki asju ette ja taha ära teha, et ta vähemalt koduste asjade peale ei peaks mõtlema ja muretsema ning saaks rahulikult omades mõtetes olla. Selge oli see, et antud ajahetkel oli kõige olulisem lasta tal rahulikult olla. Et ta saaks oma mõtetes, hinges ja vaimus, oma emaga hüvasti jätta ja siis oma eluga edasi minna.
Teatud mõttes üllataval kombel kandus see emotsioonide laeng lõpuks ka minu hingele üle. Siis kui mõlemad tütred Pärnusse läksid matuseid korraldama ja ma jäin üksinda meie koju, siis ma meenutasin kõiki neid aegu, mil kadunuke meil külas käis, mil mina temal külas käisin ja mida kõike me koos tegime. Ma keeldusin peale tööpäeva lõppu koju minemast. Tahtsin maksimaalselt oma aega tööle kulutada, et hoida mõtteid eemal sest kurvast sündmusest. Nii mõnegi öö ma veetsin üldse töö juures ja koju ei läinudki. Öösel und ma niikuinii ei saanud. Kodus, oma voodis olles, läksid aga silmad märjaks.
Peale matuseid ei olnud enam miski endine. Ma sisendasin küll endale, et peale õe, kes elas juba pikemat aega oma pereelu, olin mina ainus, kes sellele pisikesel tüdrukul alles oli jäänud ja ma lihtsalt pidin ta heaolu eest hoolitsema. Olgugi, et minuga hakati aina enam suhtlema, tehti seda palju külmemalt kui enne. Minust oli saanud mittevajalik mutukas. Minust oli saanud vaid selle pere rahakott.

Armuke
Järgnevad päevad, nädalad ja kuud viitasid kõik sellele, et meie kooselu hakkab lagunema. Järjest tihedamalt hakkas mu armsaim käima oma õe juures. Väidetavalt ka ööbis seal. Järjest pikemaks venisid ka need ajad, mil ta seal oma jutu järgi oli ja aina vähem öid veetis ta kodus. Ma uskusin sinisilmselt, et ta vajab oma õe lähedust, et ema surm muserdab sedavõrd tema hinge ja minuga ta ei tunne end võibolla nii turvaliselt ja perekesksena kui inimesega, kellega veetis lapsepõlve. Seda kõike uskusin ma seni, kui ühel õhtul töölt koju tulles märkasin taaskord mulle jäetud kirja. Sisu juba tavapärane, et läks ööseks õe juurde, tuleb järgmisel päeval koju. Mis siis ikka, läks siis läks. Panin endale söögi hakkama ja viskasin pilgu arvutisse. Tahtsin näha, kas keegi tuttavatest on MSN-s, et oleks kellega lobiseda, et ma ei hakkaks mingeid hulle mõtteid mõtlema. Esimese ajana märkasin, et mu armsaim oli unustanud end MSN-i sisse ja keegi noormees oli talle midagi öelnud. Suurest huvist võtsin vastava akna lahti. Tahtsin lihtsalt öelda, et mu elukaaslane läks oma õe juurde ja teda enne homset ei ole, kuid...
„Miks Sa ikka veel MSN-s oled kui pidid juba ammu minu poole liikuma hakkama?” oli tekst ekraanil, mis vilkus mulle otse südamesse. Nii palju siis ausast suhtest. Nii palju siis truudusest. Usun, et igaüks oleks mõelnud sel hetkel sama, mida mina mõtlesin. Ilmselgelt valetati mulle naeratades lihtsalt näkku. See naine, keda ma ikka veel nii väga armastasin, oleks kui noa lükanud otse südamesse ja mitte ainult, seda sama nuga seal veel keeranud nii ühele kui teisele poole. Enam ei pidanud ka minu närvid vastu. Ma ei tahtnu kedagi näha ja kellegagi rääkida. Läksin täiesti ükskõiksel ilmel üle tee poodi. Ma ei näinud mitte üht inimest tänaval, ega ühtegi autot vastu tulemas. Liikusin kindla tempoga kindlas suunas, nagu vastavalt programmeeritud robot. Teed ületades sain kerge müksu nurga tagant suht suure hooga tulnud lõõtsaga liinibussilt, mis ei suutnud seisma jääda, kuigi ta üritas. Isegi see kerge riivakas ja bussi piduriklotside krigin ei toonud mind maa peale tagasi. Läksin oma ükskõiksel ilmel edasi, ostsin valimatult esimese ettejuhtuva viinapudeli ja mõned pakid mahla. Tuleb kurbusega tunnistada, et mahlad said ostetud ilmaasjata. Õnneks või kahjuks ka viinapudelit ma täiesti tühjaks ei saanud. Kuna ma ei olnud päeva otsa midagi söönud, siis mõikas kõik kuidagi kiiremini kui ma mõelnud olin. Samas ega ma ilmselt tol hetkel väga palju ei mõelnud ka. Igatahes jäin ma mingil ilusal hetkel magama. Hommikul ärgates leidsin enda kaisust poole tühja viinapudeli ja täiesti sassi aetud korteri. Kuna oli puhkepäev ja tööle mineku vajadust ei olnud, siis vajasin kodus, mingitki tegevust või tööd. Nii ma siis hakkasingi koristama. Kahtlustan, et see korter polnud viimase paari kuu jooksul nii korras olnud, kui selle päeva lõuna ajal. Iga natukese aja tagant vaatasin kella ja ootasin oma kallimat koju tagasi. Helistada ka ei tahtnud. Keda ei tulnud, oli inimene keda ootasin. Suurest igavusest hakkasin pannkooke küpsetama. Neid sai oma mõnisada tükki tehtud. Igatahes tainast tuli küll pea kümne liitrise ämbri täis. Sedasi pannkooke tehes saabus öö. Vaatasin veel akna peal, et ehk ta tuleb viimase liinibussiga, aga ei. Taaskord tuli veeta öö üksi. Seekord ma aga teadsin, et ta on samal ajal teise mehe kaisus. Masendav.
Hommikul ärgates hakkasin taas igavusest kokkama. Kummaline mõelda, ma oleks nagu pidulauda ettevalmistanud. Iga natukese aja tagant kõõlusin akna peal nagu ootaksin mõnd väga tähtsat külalist. Aega kulus. Igavusest sai valmis vahepeal lasanje, seejärel tegin lihapirukaid ja moosirulle. Kõik nad võtsid mitu tundi päevast. Aeg veeres omasoodu. Inimene, keda ootasin, aga ei tulnud. Kuid siiski... Ühe hetkel keeras keegi võtit meie korteri välisukse lukus. Mu süda hakkas hetkega lööma mitmeid kordi kiiremini kui enne. Ärevus lämmatas kaine mõistuse ja igasuguse mõtlemise. Mingi imevägi viis mu esikusse vastu sellele isikule, kes kohe-kohe peaks avama meie korteri ukse. Ukselink vajutati alla, uks avanes äärmiselt aeglaselt. Mul oli vägisi tahtmine hooga see uks lahti lüüa, et näha kas seal on lõpuks mu armsaim, inimene keda ma nii kaua ootasin, kelle nimel pea kõigeks olin valmis, keda ma nii väga armastasin. Kuidagi suutsin end siiski paigale sundida ja ära oodata, mil „tagaotsitav” end ise nähtavale tõi. See oligi mu armsaim.
Sel hetkel jäin ma korraks mõttesse:
„Ma peaks tal ju näo täis sõimama, ta ju valetas mulle ja ilmselt ka pettis mind, kuid ta on nii armas... Ta tuli ju tagasi, ta on nüüd jälle minuga. Pealegi on ta ju alles nii noor, küllap vajab aega, et endal niiöelda sarved maha joosta. Oluline on ju siiski see, et ta tagasi tuleb, et ta tahab minuga olla, et ta armastab mind... Kas ikka armastab?”
Hetkeks kõhklesin, kuid siis vajusin talle lihtsalt kaela. Kõikidest mu kahtlustest ja halvematest mõtetest sai jagu see rõõm, mida ma tundsin teda taas nähes. Ma kostitasin teda kõige sellega, mis kahe päevaga vaaritanud olin, kallistasin ja suudlesin pea iga natukese aja tagant nagu ei julgekski enam lahti lasta teda. Sellest, kus ta käis ja miks nii kaua oli, me ei rääkinud sõnagi. Mõlemad olid rõõmsad. Mu süda rõõmustas niisama palju nagu oleksin just kuulnud, et me saame lapse.
Järgmisel hommikul ma siiski võtsin teema üles ja küsisin miks ta valetas mulle. Väidetavalt olla toosama tüüp maha jäetud ja ta läks lihtsalt oma sõpra lohutama, et ta ei peaks üksi olema. Küll me seda lohutamist juba kõik teame.
Siiski ma leppisin selle seletusega. Edasine oli aga katastroof. Iga nädal oli vähemalt üks öö kus mu elukaaslane lihtsalt ei tulnud koju. Enam ei vaevutud mulle isegi rääkima, kus või miks käiakse. Peamiselt oli ainus seletus, et ta on õe juures. Selles ma muidugi tagantjärele mõeldes kahtlen siiralt. See „õde”, kelle juures ta oli, oli ilmselt siiski väikese lisavarustusega, mida õdedel tavapäraselt ei leidu.
Ühel õhtul, kui teadsin, et mu elukaaslane on kodus, otsustasin talle näidata, mida mina tunnen iga nädal, iga õhtu, kui ta lihtsalt kaob. Leppisin ühe sõbraga kokku, võtsin koera ja läksin jalutama. Oma naisele ütlesin, et lähen koeraga välja. Sisuliselt ei valetanud, seda ma ka ju tegin. Ainult, et kui ma koeraga välja läksin umbes kella kümne paiku õhtul, siis tagasi koju jõudsin alles kella viie paiku hommikul. Siis kui ma miskit tunnike olin väljas olnud, helistas mu voodikaaslane mulle esimest korda. Küsis kellega ma olen, kus ma olen ja miks ma koju tagasi ei läinud. Selgitasin, et sain väljas ühe vana sõbraga kokku ja jalutame kadrioru pargis. Kui välja jätta tõsiasi, et see oli nii paneeritud, siis kõik muu vastas ka tõele. Järgmine kõne tuli umbes tund aega hiljem. Siis hakati mind lihtsalt sõimama. Ma pidavat litsmees olema, käin ja panen kõike ja kõiki, mis liigub. Ma ei pidavat temast üldse hoolima ja siis ta tahtis rääkida selle hooraga, kellega ma parasjagu koos olin. Kuna ma telefoni edasi ei andnud, siis sõimati mind edasi sõnu valimata. Lõpuks läks jutt lausa selleni välja, et kas on temaga (mu jalutuskaaslasega) on parem seksida, mis poose me ikka juba harrastanud oleme ja mida kõike veel teha võiks, et siis ikka terveks ööks tegevust jätkuks. Mul oli piinlik. Kuna mu armastatu röökis telefoni nii, kuis jaksas, siis oli see kõikjale kosta. Sestap otsustasin lihtsalt kõne lõpetada. Igaks juhuks panin telefoni ka hääletuks. Järgneva tunni jooksul tehti mulle veidi üle saja vastamata kõne. Jutt käib ajavahemikust kella ühest kella kaheni öösel.
Tegelikkuses me aga jalutasime, istusime pargipingi peal, rääkisime maast ja ilmast ning siis mürasime koeraga. Aeg veeres omasoodu, lõpuks väsisime mõlemad jalutamisest ning ma tellisin oma sõbrale takso, mis ta koju ära viiks. Ise võtsin oma koera ning läksin tipa-tapa kodu poole. Mu elukaaslane oli end sõna otseses mõttes täis kaaninud. Mind märgates ajas end voodist üles ja tuli peksma. Ta rusikad lendasid kuhu tahes, peaasi et mulle pihta saaks. Lootuses, et ta maha rahuneb, lasin tal mõnda aega märatseda. Kuna aga vaibumist polnud märgata kasutasin jõudu ja lihtsalt tõstsin ta teise tuppa. Ukse panin vahelt kinni. Kuna meil ükski toa uks lukus ei käinud, siis oli see aga mõttetu tegevus. Nii ehk naa see neiu mind sel ööl rahule ei jätnud. Kas kogemata või meelega, aga mõlemad said veel järgmiste tundie jooksul hoolega sinikaid. Tõsi, mina püüdsin löömist vältida ja pigem väänasin ta käsi (ilmselt siiski veidi liiga kõvasti), kuid see oli ka ainus, mis mõjus ja rahustas seda märatsevat tütarlast. Hommikul, kui kukk oli ammu juba kirenud ja enamus inimesi töölegi jõudnud, rahunesime maha ja jäime magama. Seekord üks ühte ja teine teise tuppa.
Järgmised päevad me vältisime teineteist. Omavahel ei suhelnud põrmugi. Ka magasime erinevates tubades. Seekord pidas ta terve nädala vastu, enne kui jälle ööseks ära kadus. Seekordne kadumine aga venis pikaks. Ta oli korraga kuus päeva ja viis päeva ära. Tahtsin vahepeal isegi politseisse minna ja ta tagaotsitavaks kuulutada, kuid ma ei teinud seda. Neljandal päeval helistasin ta õele, kes ütles, et ei tea kus mu elukaaslane on, kuid politseisse pole ka mõtet avaldust teha, küllap ta varsti välja ilmub. Kõik tundus kuidagi kahtlane. Hoolimata sellest ma uskusin ikka veel meie suhtesse, uskusin armastusse, mis meie vahel oli ja uskusin meie mõlema tahtesse see suhe päästa.
Järgmised päevad/nädalad olid jubedad. Kõik õhtud me tülitsesime. Alates sellest, kes peaks koeraga välja minema kuni selleni, kes täna süüa teeb. Samuti koristamise ja pesu pesemise ning triikimise ja ka prügikasti välja viimise teemadel. Ühel hetkel mõtlesin, et mu elu on nagu Mehhiko seebikas, kus kõik trambivad jalgu ja nõuavad oma, kuid ei saavuta midagi.
Veidi hiljem sain teada, et see kuus ööd, mil teda kodus ei olnud, oli ta oma „sõbraga”, keda ta nii väga lohutamas käis, Norras veetnud. Tore teada. Ühel õhtul leidsin ta kodust joonistamas. Ta nimelt joonistas seda sama „sõpra”. Minust ei olnud ta kunagi ühtegi pilti joonistanud, kuigi ta joonistamisoskus oli äärmiselt hea. See neil ilmselt perekonna „viga”, sest ka ta õde oli ääretult hea kunstilise andega.
Igatahes järgnes periood, kus ma tegin kõike. Kodurahu nimel olin kõigega nõus. Olin ainus kes tööl käis, koeraga väljas käis, koristas, süüa tegi, pesu pesi jne. Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, millega sel perioodil mu armastatu tegeles. Meie vaheline suhtlus seisnes vaid tema nõudmistes. Minust olin ootamatult saanud teener. Tore teada.
Tülid ei lõppenud. Mu elukaaslase kodus veedetud aeg aina lühenes, kuni üks hetk ta helistas, et tahab minuga jalutama minna. Läksin. Saime kokku Russalka juures. Jalutasime sealt pirita poole. Enamus aega olime lihtsalt vait, kuni lõpuks ta ütles:
„Ma arvan, et me peaks lahku minema.”
Ma jäin seisma, Ma ootasin seda. Ma teadsin, et nii läheb, kuid sellest hoolimata puhkesin nutma. Tundsin end kui väike plikatirts, kellelt on barbie nukk käest võetud, mitte aga täiskasvanud mehena. Jalutasime edasi. Me ei rääkinud midagi. Mõlema silmad olid vett täis. Peale pikka pausi tegin ettepaneku rääkida oma probleemid selgeks, et veel on ju võimalik kõike päästa. Samas rääkisin kui armas ja kallis ta mulle on. Tema arvamus kõigest oli lihtne:
„Mida rohkem me koos oleme, seda rohkem me haiget teineteisele teeme.”
Nii me läksimegi lahku. Sel päeval sain ma temalt viimase kallistuse. Sel hetkel sain ma talt viimase musi (põsele). Sel päeval ma vaatasin pikalt, kuidas ta must eemaldus. Minu jaoks oli elu kaotanud mõtte. Mõnda aega hiljem tuli ta oma asju ära viima. Ka seda vaatsin klaasistunud pilgul pealt. Ma lasin tal kõike kaasa võtta mida ta tahtis, minu jaoks ei omanud need esemed enam mingit väärtust. Kõik ümberringi meenutas teda. Ma ei saanud üle tee poes käia, sest nägin vaimusilmis, kuis me seda koos tegime. Kodus olles, meenusid kõiksugu seigad alates sellest kuidas koos vannis käsime, koos süüa tegime või teineteise kaisus õhtul telerit vaatasime. Ma elasin sedasi oma pool aastat üksinda, ometi temaga, oma armastatuga. Me olime paar, kuid ma olin üksinda paaris...