|
|
|
![]() |
|
|
Tormi järele janunedes
Suure tuulega jalutades
täitsa mõnus on ju olla.
Tormi järele janunedes
mere rannas ma kondan.
Vaatan igavlevaid kive,
mida vesi tuimalt ründab.
See lainetus näib tihe,
kuis õhtupimeduses kulgeb.
Istun liiva peale maha
ja silmitsen igavikku.
Mitte midagi ma ei taha,
naudin lihtsalt olevikku.
Jälgin elavat loodust,
mis pelgalt elab oma elu.
Tärkab mõte ja ka lootus,
mis esialgu tundub ilus.
Kuid peagi kõik vaibub-
nii meri kui ka mõistus...
On hetkeline vaikus-
algab sisemine võitlus...
Algab tormide torm-
tuul vihub puhuda...
Mõte peas on julm-
ei tahakski uskuda...
Merelaine lööb vahule
rünnates ühtlasi kallast.
Vajun põlvili, paludes
ei anna ma veel alla...
Välk lajatab otse merre
kõrvu lukustava mütsuga.
Nüüd edasine on selge-
kõik lõppeb uue müksuga...
Hiljem, mil vaibus see torm,
ma endises asendis liival...
See öö oli üsnagi julm-
jään igaveseks istuma siia...
Tagasi
| |
