|
|
|
![]() |
|
|
Tiigis
Ilusal päeval istun ma tiigis
ja mõtlen, miks ei saja vihma.
Mõttelend kohe veidike viibib,
kuid edasi mõelda ka ei tihka.
Pilvi ei ole, vaid päike särab,
nagu vajadus oleks tal paista.
Väga palav ilm on tulemas täna-
sisetunne nõnda täpselt haistab.
Tiigist välja tulla ma ei taha,
olla mul siin on niigi ju paha!
Põletushaavad siis saaksingi taha,
kui kõhuli viskaksin liivale maha...
Pigem ma liuglen vete piiril,
mõtlen, miks see vihm veel viibib.
Tahaksin ära minna ma siitki,
põlenud jalad on juba niigi.
Tahaksin minna kaugele ära,
sinna, kus on talveilm täna.
Seal ma jahtuksin kiiresti maha,
vingudes igatseksin tänastki taga.
Vaikselt vingudes oma tiigis
paika pandud on kõik piirid,
edasi liikuda ma ka ei viitsi,
sest südame vastu midagi kriibib.
Sellega olen ma veidi harjund,
et tahtmisi on mul liigagi palju,
eriti siis, kui paanitsen valjult
ja olukord kontrolli alt väljub.
Parem istun edasi oma tiigis,
siia loon ma kuningriigi.
Rohkem keegi siin ei viibi,
olen vaid mina enda tiigis.
Tagasi
| |
