|
|
|
![]() |
|
|
Tähistaevas
Sügisese päeva viimasel tunnil
lähen üksinda välja jalutama.
Kõht heast-paremast on punnis-
vaat´, et hakkab veel valutama.
Jahe tuul sasib kergelt mu pead,
kuid ikkagi tundub ääretult soe.
Nii hea on pikutada liiva peal,
kuigi jahedus hõlma alla poeb.
Viskun selili liiva peale maha-
jään imetlema selget tähistaevast.
Omas mõtteis olen täiesti vaga-
nagu vabanenud oleksin vaevast.
Vaevast ja igapäevamuredest-
neist, mis jälitavad alatasa.
Tundub- tuul vaikselt suureneb,
aga seegi ei näi olevat paha.
Taevas toimub seletamatu elu-
kõik liigub, kuigi näib seisvat.
Mõttemaailm vaikselt võtab vedu-
reaalsusest eemale mind lõikab.
Sel samal momendil järsku tajun,
et Sinagi kuskil kaugel ja eemal
koduuksest väljudes imetlema asud
sedasama tähte, mida minagi taamal.
Me nagu suhtleksime veidi omavahel,
kasutamata selleks sõnu ja tähti...
Või on see pelgalt minu enda tahe,
et Sindki sealt taevast ma nägin...
Me vahel on paarsada kilomeetrit,
kuid ikkagi tajun Sinu lähedust...
Sedasi uneledes kogu öö veetsin,
püüdes tabada Su tegelikku olemust!
Mida rohkem ma taevasse vaat´sin,
mida enam liiva peal vedelesin-
Sind enda kõrvale rohkem tahtsin,
kuigi üksinda taeva all olelesin...
Seesama moment mu igavas õhtus
jääb pikaks ajaks meenutama Sind!
Kuigi see mu illusioonid lõhkus,
armastab Sind igavest´ mu hing!
Tagasi
| |
