|
|
|
![]() |
|
|
Tähesadu
Kell on palju
ja väljas pime.
Pilved hajun´d
eemale.
Lumi on maas
ja sätendab
valguse käes,
kuigi on öö.
Üksi ma jalutan
tähtede all,
läbi paksu metsa,
mis paistab üsna hall.
Nii vaikne
on kõikjal,
kuigi karge
on see talv.
Järsku ehmatab mind miski,
kõikjal läheb valgeks,
see juhtub aga tihti
siis, kui mõtlen Sinule.
Algab tähsadu,
kaunis vaatepilt,
ma keeran silmd taeva,
see on ilusam kui fotopilt.
Mul mõtted kaovad,
ma vaatan vaid üles.
Siis salamisi paotan
ma vaikselt Su nime.
Ma kaotan ajataju
ja jälgin vaid seda ilu.
Nii seisan mitu tundi,
kuni kella lõpuks piilun.
Järsku avastan ma
ja ärkan sest ilus.
Siis tunnen ma külma,
kui ikka üle spiilun.
Samal ajal mõtlen
selle rahvaarvamuse peale,
mis puudutab tähelenud.
Sellel ajal,
kui tähesadu algas,
mõtlesin ma Sinule.
Seda ma ei salga,
Sest armunud olen Sinusse.
Nii kaua,
kui ma koju jalutasin,
terve tee,
ma seda mõttes arutasin.
Tagasi
| |
