|
|
|
![]() |
|
|
Sõbralikkuse lõpp
Esimest korda oma lühikese elu jooksul
tajun, et ühiskond ongi ükskõikne...
Teiste avitamisest loobutud on sootuks-
kedagi ei huvita, mis tundub õige!
Vaid enese rahulolu on saanud määravaks,
sõpradest on saanud tühised märtrid...
Aina lihtsam on lasta iseennast haavata-
kaitserüüst on alles vaid T-särgid!
Sõna "abistama" tähendab vaid ära kasutamist!
Tunnustatakse kõiki suurimaid röövleid...
Kuigi soiku jäänu vajaks veidi saputamist,
ei taheta ette võtta mingeid pöördeid...
Rahu tähendab kõigest närvilist õhkkonda,
mil keegi kedagi julmalt ei tümita...
See ongi sõbralikkuse lõpp? Võib olla!
Teistkordselt end parandama ju ei sünnita...!
Tagasi
| |
