|
|
|
![]() |
|
|
Sitta sellega
Laupäeva hommiku neljandal tunnil
Silm hakkab vaikselt kinni vajuma
Põllu peal meeldivalt lehkab sõnnik
Mu ninasõõrmed seda peavad taluma
Olen keset värskelt küntud vagusid
Laotan laiali eile toodetud sitta
Oma tööd teen ma äärmiselt vagusi
Hanguga lehma sõnnikut laotan ritta
Laupäevase päeva kümnendal tunnil
Mul miskit enam hästi ei taha seista
Endamisi kirun, et vaat kus sunnik
Enam tehtud tööle ei jõuagi pilku heita
Olen ärkvel juba tundi kakskümmend või enam
Käed on sõnniku laotamisest äärmiselt valusad
Ma ei teagi, kas oma tööd veel edasi teha
Või hoopis raskelt uinudes kedagi appi paluda
Laupäeva viieteistkümnendal tunnil
Ma ikka veel seisan keset põldu
Silmad mul on paistetusest punnis
Oma keha üle enam ma ei oma võimu
Sõnnik on lõpuks laiali laotatud
Heinakuhjas ma norsates uinun
Oma mõistuse ammu olen kaotanud
Unenäos küla poe poole tuigun
Tegelikult on maaelu üpriski tore
Mis sest, et sita sees pean sonkima
Ja kui mul ka tuju kõige parem ei ole
Siis ajaviiteks oma nina asun nokkima
Tagasi
| |
