|
|
|
![]() |
|
|
Sina mul tekitasid
Siravat blondiini
linna peal nägin,
samuti kretiini,
kel olla võiks häbi.
Lühikesed seelikud
ja avarad dekolteed
otsides meeldivust
kõndisid keset teed.
Üsna palava ilmaga
riideid on vähe-
kerge, sooja vihmaga
on veelgi vähem...
Vaid päevitunud sääred
veel välguvad käia,
pikaks lakitud küüned
pilku tahavad püüda.
Ja liivasel rannal
riieteta päevitus-
oi, kuis tahaks panna
(käisedki kääritud)...
Ma panengi liivale
iseenda rätiku
ja siirdun siis eemale,
mere poole, kärsitult.
Mõned minutid niiskust
värskendamaks keha
ja tõmmates liisku
ma tean, mida teha.
Viskun kõhuli siis maha
oma enese rätiku peale.
Nüüd unistada vaid tahan-
millest? Ei tea veel...
Siis sulengi oma silmad
vajudes unistuste unne,
iseennast veel pilkan:
"Mu soovid liig ürgsed...-
Ümbert kinni Sul võtan
ja palavalt suudlen..."
Veel veidi ma mõtlen
kuid juba siis kuulen...
Mu telefon heliseb
ja helistajaks Sina!
Unistused, senised,
tõeks saab nüüd teha!
Mu hing ja süda
nüüd korraga rõõmsad...!
Ma igatsen juba,
kuid edasi põõnan...
Sina, kes helistasid,
keda igatseb mu hing,
Sina mul tekitasid,
et vajan vaid Sind!
Tagasi
| |
