|
|
|
![]() |
|
|
Senine soovunelm
Rõõmsal meelel pärisin aru-
rohkem nagu nöökides või nii.
Siis südant tabas kibe valu-
sai ületatud nähtamatu piir...
Mind torkasid Sa teravalt,
nagu liiga oleksin teinud.
Veel mängisid mu verega,
kõik hästi vist ei läinud.
Su külm joon asus valitsema
eemaldades sallivad omadused,
ei suutnud end Sa talitseda-
seda kinnitasid ka tulemused...
Anuvalt veel vaatasin silma,
kuid sinna see pilk ka jäi...
Liig hilja oli äragi minna,
sestap tõmbasin ennast täis.
See näis kui õli tulle valamine-
Su sisemine ärritus kees üle...
Algas vales suunas edenemine-
kõik negatiivne korraga süles...
Kaos ja segadus korraga peas
püüdsin veel positiivselt mõelda,
kuid kõik, mis ennist näis hea,
ei näinud enam kaugeltki tõena...
Kadunud reaalne mõtlemisvõime
mattis enda alla olematu lootuse.
Ei teadnud, mis vale, mis õige-
sai lõpu mu senine soovunelm...
Tagasi
| |
