""...sest Sa kuulud minule...", imelikud sõnad," imestab Joonas.
"Ma saan aru küll, et Terminaatori laul ja puha, aga ikkagi, kuidas saab kuuluda kellelegi. Minu meelest need sõnad nagu õhutaks orjusele või midagi sarnast. No kujuta ise ette - ma tulen Sinu juurde ja ütlen: "Sa kuulud minule!". Vanasti öeldi nii siis, kui turuplatsil pärisorjadega kaubeldi. Nii imelik. Ja siis laulavad nad armastusest ja igatsusest ja tont teab millest kõigest veel. Kuidas nii ikka saab, et poole armastuse peal hakatakse kedagi orjastama? Nõuka ajal oleks see laul kindlasti keelatud olnud, aga praeguses liberaalses mudelis, nagu Eesti istub, võib ilmselt kõike ja teha ja kõigest laulda. Omamoodi muidugi tore ja vahva, kuid mis loogika siin peidus on? Ses suhtes, et minu hinnangul tähendab vabadus ka vastutust. Kui me võime laulda orjastamisele õhutavaid laule, siis tegelikult tähendab see ka seda, et laulja peaks vastutama oma sõnade pärast ning selgitama, mismoodi ta seda orjastamissüsteemi ette näeb? Samas, kui mõtlema hakata, siis teatud mõttes orjad on ju kõik vangid, niiöelda vangivalvuri orjad. Tegelikult küll Eesti riigi omad, aga see selleks. Äkki on Eesti vanglates nüüd selline kord, et kui keegi uus asukas sisse kolib, siis tuleb vangivalvur ja teatab: "Sa kuulud minule!" Hmm, sellisel juhul on antud laulu puhul tegu vangivalvuri ja vangi vahelise armastusega. Imelik, minu meelest on enamus vangivalvureid mehed, ka laulja oli mees... Aga kas siin on mõeldud nais- või meesvange, kelledest see vangivalvur oma kurba laulu laulab? Arvestades, et enamjaolt vangid siiski mehisemad on, siis võib välja lugeda, et antud laulu puhul on peale orjastamise õhutamise tegu ka omasoooiharluse propageerimisega..."
Joonas on kohe-kohe kahekümne ühe aastaseks saav noormees, kes püüab oma elus kõik detailid põhjalikult läbi mõelda. Nagu näha, siis nii mõnedki tema mõttekäigud lähevad liig kaugele ja ta püüab näha kõikjal midagi, ka seal, kus seda "midagi" ei ole. Üldises plaanis on tegu aga kergelt ärrituva, mõnes mõttes närvilise isiksusega, kes oma hinges tahab küll alati parimat ja on omamoodi maailmaparandaja. Tõsi, seda kõike vaid oma mõtetes ja hinges, tegudega ta sinna pole veel jõudnud, aga küllap ta jõuab.
Selliseks, imelikuks arutlejaks, muutus Joonas 11 kuud tagasi, kui temast 3 aastat noorem armastatu ta lihtsalt maha jättis ja teise noormehe juurde läks. Kusjuures noormeest häiris kõige enam teadmine, et tema tollase armastatu uus mees oli välimuselt suhteliselt sarnane tema endaga ning ka iseloom olevat neil sarnane olnud. Ainus suur erinevus seisnes majanduslikus olukorras.
Seda lahkuminekut elas Joonas üsna raskelt üle. Tal kulus oma tavalise elurütmi tagasi saamiseks peaaegu pool aastat. Ainus, mis teda nii-öelda vee peal hoidis, oli ta töö. Tema tööpäevad veinisid seletamatutel põhustel kaheteist- ja isegi viieteisttunnisteks. Vahel juhtus isegi olukordi, kus ta otsustas koju mitte minna ning tegi umbes kolmekümne tunniseid vahetusi. Töö oli ainus, mis talle jäänud oli, ja mis ta mõtteid kõigest negatiivsest eemal hoidis. Aga, nagu öeldakse, aeg parandab haavad. Küsimus on vaid selles, kui sügavad haavad on ja kui palju aega paranemiseks kulub.
Ühel päikeselisel kevadpäeval palkas Joonase ülemus endale uue sekretäri. Muidu üsna tagasihoidlik Joonas hakkas kohe selle neiuga hästi läbi saama. Kõik tundus nagu klappivat. Kiiresti said neist head sõbrad. Ainus, mis noormeest häiris, oli tunne, nagu tema usaldaks ja räägiks endast ja ma elust kõike, sekretärineiu aga ainult pealiskaudselt ja vähesel määral. Kuidagi kinnist tüüpi tundus ta olevat. Ometi oli Joonas õnnelik, et selle neiuga kohtus. Tegelikult muutis see kohtumine ja uus sõprus noormeest päris tugevalt. Muserdunud ja mõtlikust inimesest hakkas välja kujunema seltskonnalõvi, kes kogu aeg erinevaid pidusid ja olemisi organiseeris.
Joonase uue sõbra nimi on Piret. Tegu on üheksateistaastase üliõpilasega, kes tahtis meeletult minna Lavakunstikateedrisse näitlejaks õppima. Mingil imelikul moel aga ta sinna sisse ei saanud ja siis otsustas eesti keele filoloogia kasuks. Nii ta siis õpibki hetkel esimesel kursusel eesti keelt.
Piret on tegelikult sõbralik ja kohusetundlik inimene, kes teab alati, mida ta tahab, ja üldjuhul teab ka, kuidas seda saada. Ta on küll veidi kinnine inimene, võib naeratada ja jätta mulje, nagu kõik oleks ilus ja tore, kuid sisemiselt sõna otseses mõttes keeb ja põleb.
Pireti iseloomu jäi ka Joonas oma mõtetes vaagima:
"Üldjuhul saab iseloomult inimesi jagada kahte rühma: emotsionaalsed ja kinnised. Kumb neist siis parem on? Tegelikult ei ole kumbki parem, ses suhtes, et ükski äärmus ei ole kunagi hea, kuid... Kui hakata nüüd mõtlema, siis emotsionaalne inimene on see, kes hetkeemotsioonide ajendil laob alati kõik välja. Teinekord ütleb küll halvasti, mida ilmselt hiljem ka kahetseb, kuid ta ei ole kunagi pika vihaga, sest ta kohe kui vihastab, ütleb välja, mida asjast arvab, ja püüab seejärel kõik negatiivse unustada. Olgu, kõik negatiivse unustada püüab optimistlik emotsionaalne inimene. Kui inimene on pessimistlik-emotsionaalne, siis ta ilmselt käibki kogu aeg ringi, karjub ja seletab, kui halvad kõik on ja kui kehv elu on ja tegelikult võiksid üldse kõik end põlema panna. Õnneks selliseid inimesi väga tihti ei kohta. Aga ühesõnaga on emotsionaalne inimene see, kes kohe ütleb välja, mida mõtleb. Seevastu kinnine inimene on täpselt vastand, ehk see, kes kogub ja kogub ja kogub kõik endasse. Laias laastus on tegu inimesega, kes kogu aeg on ühesugune, naeratab või on tõsine, aga teda vaadates tekib tunne, et tal on 365 päeva aastas täpselt ühesugune tuju. Need inimesed elavad aga kõike negatiivset äärmiselt raskelt ja pikalt üle. Lausa valus vaadata, kuidas inimesed lihtsalt piinavad ennast ja seda kõike ainult seepärast, et nad on kinnist tüüpi, hoiavad endasse ja armastavad pigem üksi patja nutta, kui kellelegi otse välja öelda, mida asjast arvab. Raske on sellistega, aga õnneks täisäärmuslikke inimesi peaaegu et ei ole ja kõigis on ikka midagigi mõlemast inimtüübist. Kui nüüd aga konkreetselt Piretit vaadelda, siis ilmselgelt kaldub ta selle kinnise isiksuse poole, kuigi tuleb tunnistada, et ta suudab ka vahel emotsioone välja näidata, aga seda vahel. Tegelikult võiks ta proovile panna ja nii-öelda järele uurida, kus tema jaoks lähevad piirid. Selge on see, et ühel ilusal hetkel ta peab mu peale karjuma hakkama, kui ma nii-öelda üle käte lähen... See aga on temast esimeste emotsioonide välja toomine. Jõumeetodil küll, kuid siiski. Hmm, huvitav, kas inimesed saavad teineteist niivõrd mõjutada, et muudavad kellegi emotsionaalsemaks või kinnisemaks? Idee järgi on ju kõik inimesed kogu aeg järjepidevas muutuses ja see, kuhu ja kuidas nad muutuvad, sõltub peaasjalikult just sellest, kes neid ümbritsevad. Seega - kui ma suudan Pireti närvi ajada, siis järelikult ma suudan teda ka emotsionaalsemaks isiksuseks muuta. Ja kui ta muutub emotsionaalsemaks, siis ta muutub ka veidi avatumaks ja kui mingil hetkel see nii-öelda minu peale karjumine piisavalt tihti toimib, siis tuleb see emotsioon ümber pöörata, et negatiivsest emotsioonist saaks positiivne emotsioon ja kui see ka on tehtud, siis ta ilmselt usaldab ja teab mind piisavalt palju, et mulle ka oma muredest ja probleemidest rääkida. Et ta enam ei peaks kõike endasse hoidma ja saaks mingilgi moel oma probleeme ja muresid välja elada."
Välja mõeldud skeemi järgi hakkaski Joonas talitama. Kohe järgmisel päeval alustas lõunapausi ajal neiuga juttu. Nähes, et teine polnud just suuremat sorti jututujus, hakkas pärima. Kõiksugu küsimused algasid ikka ja jälle küsisõnaga miks. Seda ikka selleks, et neiu ei saaks ühe-kahe sõnaga vastata.
"Miks Sa lõuna ajal kogu aeg üksi püüad olla? Tule minuga ühte lauda!" hüüatab Joonas sööklas süües, kui Piret kandik käes, kassast eemaldub ja endale sobivat kohta otsib. Neiu vaatab hetkeks vilksamisi noormehele otsa ning võtab sõnagi lausumata suuna tema poole.
"Ma ei hammusta Sind, ma luban," püüab Joonas Piretit veidi julgustada. Nähes, et neiul aga näos mitte üks närv ei liigu, jätkab poolsosinal:
"Vähemalt söögilauas ma Sind küll hammustama ei hakka, eks näis, mis pärast saab..."
Seda kuuldes tardub Piret paigale. Ta oli just kandiku lauale tõstnud. Laua juures püsti seistes ja oma terava pilguga Joonasele otse silma vaadates kostab Piret:
"Mis Sa lööd külge või?"
Nii teravat vastust Joonas ei osanud oodata. Hetkeks on ta segaduses, kuid toibub sellest kiiresti ja siis puudutab õrnalt oma parema käega neiu ribisid. Õigemini küll nahka, mis vasaku külje peal olevaid ribisid katab. Samal hetkel jätkab:
"Alguses ei olnud plaanis aga näe, nüüd juba löön jah..."
"Ah, mine Sa ka sinnasamusesse. Lase mul nüüd rahulikult süüa, palun."
"Ei mina keela Sul süüa, aga luba, et pärast tööd lähme koos jalutama. Ma tahaksin lihtsalt veidi jalutada mere ääres ja üksi nagu ei viitsi või nii."
Neiu vaatab taaskord noormehele sügavalt silma, kuid siiski nõustub. Sellega võis Joonas oma plaani esimest etappi lugeda lõpetatuks. Kuigi neiu närvid veel pea et ei liikunud ja emotsioonidega oli ka lugu täpselt nii, nagu ta oli, oli ikkagi saavutatud kokkulepe edasise osas.
Tööpäev veeres omasoodu. Mõlemad tegid omi asju. Tõsi, mõlemad mõtlesid tavapärasest rohkem teineteise peale. Kui Joonas püüdis mõelda seda, kuidas tüdrukut avada, siis Piret püüdis aimata Joonase plaanide tagamaid:
"Kuskile see noormees peab ju sihtima ja rihtima. Vaevalt ta niisama minuga sedasi suhtlema hakkas. Aga kuhu ja miks? Ma olen ju hoidnud madalat profiili, onud omaette ja endast mitte rääkinud, mis tal nüüd hakkas?"
Nendele küsimustele jäidki vastused saamata. Mõlemad mõtlesid endamisi omi mõtteid, aga kumbki ei julgenud või ei tahtnud rohkem sel tööpäeval neid avalikult välja öelda. Päev venis, tööisu oli läinud. Mitte miski ei viidanud päeva meeldivale lõpule. Isegi meeleolu kontoris oli pigem masendav ja vaikne kui heatahtlik ja sõbralik.
Mõned tunnid hiljem küsis Joonas ülemuselt luba veidi varem töö juurest ära minna. Loa saanud, läks ta teistele sõnagi lausumata kõige otsemat teed koju. Tööpäeva lõpuni oli veel tegelikult terve tund aega. Noormees läks koju riideid vahetama. Ikkagi esimene peaaegu et kohting üle mitme-mitme aasta.
"Huvitav, mida selga peaks panema? Liiga edevaks ka ei tasu ära minna, peaks panema midagi sellist lihtsat, kuid erilist. Oluline on, et Piretile silma jään. Arvestades fakti, et tema on hetkel teksapükste ja valge kampsuniga ning tal on veel mingi must mantel, siis ilmselt ma end valgesse ei peaks riietama. Ka sportlik riietus ei sobi hetkel. Tegelikult, mida ma mõtlen, mulle ju niikuinii ei meeldi sportlik riietus üldse. Ülikonda panna oleks ka imelik, siis oleks selline tunne nagu läheks pulma või matustele. Seega tulek kombineerida. Võtan ehk heledamad püksid? Midagi beeþi? Ja siis valge triiksärk, üle õlgade veel halli värvi sametist pintsak ning kõige peale musta värvi vihmamantel. Nii peaks sobima küll, ma arvan. Niikuinii käin ju mantlihõlmad laiali, samas mantel on vajalik: kui tal külm peaks hakkama, siis on, mida ära anda ilma, et endal meeletult külm hakkaks."
Rõivad valitud, pani noormees end kribinal-krabinal riidesse ning läks tuldud teed tagasi töö juurde. Tee peal jäi ta veel mõtlema, et äkki peaks mingi lilleõie ka haarama, kuid sama kiirelt kui see mõte oli tekkinud, Joonas sellest ka loobus. Ta nimelt ei ole seda tüüpi noormees, kes igal kohtumisel lilli käiks ja kingiks. Talle meeldib lilli kinkida, tegelikult üldse kingitusi teha/anda, siis kui seda ei oodata. Üllatusmoment on see, mis Joonasele kõige enam meeldis. Seega sel momendil, kui aimatakse, et ta võib mingi kingituse, kas või lillede näol, teha, ta seda kohe kindlasti ei tee.
Töö juurde tagasi jõudes Joonas siiski kontorisse ei läinud. Isus hoops sama maja keldris asuvasse kohvikusse ja jäi ootele. Kella uskudes peaks tööpäeva lõpuni olema mõned minutid, veidi sättimist ja siis peaks Piret välja tulema. Kui ta just üles Joonast ootama ei jää. Noormees võttis endale tassi kohvi, istus akna alla ja jäi üksisilmi jälgima kõike väljas toimuvat. Jälgimine muutus aga nõnda huvitavaks, et kohvi joomine ununes täielikult ära. Ühel hetkel märkas Joonas Piretit. Tass, mitte just enam kuuma kohviga, jäi lauale. Noormees haaras oma mantli nagist ja tegi paar kiiremat sammu, et neiule järele jõuda. Lähenedes viimasele selja tagant, otsustas Joonas piigat veidi ehmatada. Selleks võttis ta vahetult enne järgi jõudmist hoo maha, liikus edasi kikivarvul ning ühel "ilusal" momendil torkas oma näpud tüdruku ribidesse. Samal ajal ütles täieliku rahuga, kuid rõõmsameelselt:
"Tere jälle!"
Tüdruk oli täiesti omas mõttemaailmas. Ta oli kergelt solvunud Joonase peale, et see kokkuleppest kinni ei pidanud ja lihtsalt minema lippas sõnagi lausumata, millegi pärast ei uskunud Piret, et Joonas tagasi võiks tulla
"Ilmselt unustas," oli Pireti läbiv mõte viimase tööl veedetud tunni jooksul. Selline ehmatus neiule eriti ei meeldinud. Hetkeks oli hinges juba suuremat sorti vajadus noormehele halvasti öelda. Ometi tuli neiu näole hoopis naeratus. Kuidagi kogemata. Sisimas tahtis tüdruk oma kaaslast õpetada, et nii ikka ei ole ilus ja ehmatamine üldse ei ole mingitki moodi tore ja tegelikult sedasi ära jalutada ka ei tohiks, kuid... Samal ajal oli tal hea meel et Joonas teda siiski ei unustanud ja tuli tagasi. See naeratus, mille Joonase nägemine neiu näole tekitas, oli kui kleebitud päeva lõpuni.
"Kuhu me siis nüüd Sinu arvates minema peaksime?" lõpetas Piret hetkeks tekkinud vaikuse ja vaatas küsivalt noormehele otsa.
"Mina arvan..." alustab noormees kogeledes ja jätkab veelgi ettevaatlikumalt:
"Ma ei tea... Aga ma arvan, et kuna ma ei tea, siis me võiksime äkki minna sinna, kuhu varbad näitavad..." lõpetas ta oma lause kavalalt naeratades ja samal ajal neiu pilku püüdes.
Neiu vaatab seepeale korraks oma ja siis Joonase jalgu:
"Et siis mina lähen ühes ja Sina teises suunas? Meie varbad näitavad minu meelest nagu eri suundadesse, või kuidas...?"
"Ei-ei-ei! Nii ei lähe mitte! Tegelikult ma mõtlesin, et me võiksime võtta minu vasaku jala varvastest ja Sinu parema jala varvastest tekkinud nurga siinuse ning minu parema jala varvastest ja Sinu vasaku jala varvastest tekkinud nurga koossiinuse ning siis need kokku liidame, siis me peaks saama teada selle suuna, kuhu koos liikuda..."
Selline mõttekäik ajas neiul "juhtme" lihtsalt kokku. Veidi ringi vaadates haaras ta lihtsalt noormehel käest kinni ja hakkas astuma. Talle meenus lõunane jutuajamine, kus Joonas mainis mere äärde minekut. Just sinna hetkel neiu oma kaaslast püüdiski suunata.
Tegelikult Joonas ei põigelnud üldsegi vastu ja läks vabatahtlikult neiuga kaasa. Seda enam, et tema suureks üllatuseks haaras Piret initsiatiivi ning võttis temal, Joonasel, käest kinni, et koos jalutama minna. Tõsi, see oli ainult hetkeline efekt. Nii-öelda käima tõmbamiseks. Kohe kui Joonas oli neiu kõrvale jõudnud, lasi tüdruk poisi käest lahti ning pistis oma veidi külmaks läinud käed taskusse.
Järgnevad kolm tundi ei teinudki noored muud kui jalutasid mere ääres, imetlesid vaadet ja rääkisid. Mõlemad pajatasid üht-teist oma ajaloost, isiklikust elust, sellest, mis meeldib, mis mitte, kuni huvitavate seikade ja kogemusteni välja. Ühesõnaga räägiti kõigest. Pärast jalutamist saatis Joonas neiu kodu ukseni. Jäeti hüvasti. Piret tegi hetkeks liigutuse, nagu tahaks hüvastijätuks kallistada, kuid Joonas astus samal hetkel kaks sammu tagasi, lehvitas veel korra ja lahkus.
Piretil jäi hinge kriipima see lõpp:
"Miks ta lahkus ilma kallistamata? Me saime ju üsna hästi läbi, ta oli sõbralik, me saime palju lähedastemaks, kui enne olime, kuid siis, kui hüvastijätmine oli ja ma kalli tahtsin, siis ta lihtsalt keeras kanna pealt ringi ja lahkus... Äkki nende peres ei peeta normaalseks sellist kallistamistraditsiooni? Äkki see kohutas teda? Või ta lihtsalt ei tahtnudki kallistada mind...?"
Õnneks jätkus neiul sääraseid mõtteid täpselt nii pikaks ajaks, kuni ta trepist üles oma korteri ukse taha sammus. Uksest sisse astudes viis ta ema mõtted juba hoopis teisele lainele. Joonas aga keeras kohe pärast neiu silme alt kadumist otsa ringi ja läks mere äärde tagasi. Tagasi jõudes sinna, kust ta mõnda aega tagasi oli tulnud, istus Joonas mere ääres asetsevale kivile ning jäi mõtlikult mere poole vaatama:
"Kõik läheb plaani järgi. Peaaegu kõik. Kui esimene eesmärk oli Piret naeratama saada ja teine oli, et ta muutuks veidi avatumaks, siis see kõik on saavutatud. Küll aga ei taha ma teda enam emotsionaalsemaks muuta. Tahan, aga mitte nii nagu plaanisin. Ma ei taha, et ta minu peale vihastaks, et ta minu peale solvuks, et ta minu peale karjuks ja seda kõike vaid seepärast, et ma teen taga mingit eksperimenti. Ta on kuidagi ootamatult kiiresti liigagi kalliks osutunud. Kui hommikul mul oli ükskõik kellega või mida ta vabal ajal teeb, siis enam ei ole. Aga ma ilmselt ei tohiks talle rääkida sellest. Ma tean, et hoolin tast liiga palju, kuid küllap see on mu loomusele omane armumine, mis läheb lihtsalt õige pea üle. Tavaliselt nii ju on... Ja miks ma pidin selja keerama, kui ta kallistada tahtis? Kas tõesti ma kardan niivõrd temasse kiinduda? Nüüd ma jätsin ilmselt suhteliselt ebaviisaka mulje... Huvitav, mida tema minust mõtleb. Kindlasti midagi mõtleb. Iga päev ta ei käi ju sedasi jalutamas. Vähemalt tema jutust jäi mulje, et ei käi."
Joonas kaotas igasuguse ajataju ja lihtsalt istus. Kõike ümbritsev oli tema jaoks olematu. Ei kuulnud ta seda, kui ta selja taga vaevalt paarisaja meetri kaugusel kaks autot kokku põrkasid, ega pannud tähele, kui üks koer ta peale tigedalt urises. Ta lihtsalt oli nii-öelda omas mõttemaailmas ja muu jaoks tal aega sel momendil ei olnud. Sedasi istus Joonas seal mere ääres umbes kaks tundi, mis tema jaoks kuidagi ääretult kiirelt olid möödunud. Südaöö oli möödas. Oli tagumine aeg koju minna. Tegelikult ei saanud sel ööl Joonas pea üldse magada. Selle asemel, et uinuda, mõtles Joonas ikka ja ainult Pireti peale, kuidas temaga edasi käituda ja kui palju millestki rääkida.
Järgmisel päeval oli Joonas esimene, kes hommikul tööle jõudis. Tema lõbus tuju oli haihtunud. Noormees istus vaikselt oma laua taga, püüdis tööd teha, kuid sellestki ei tulnud suurt midagi välja. Lõuna ajal otsustas ta sööma mitte minna. Istus vaikides edasi. Keegi kolleegidest ei läinud tema käest küsima ka, et milles asi võib olla. Ainus, kes midagi arvata võis, oli Piret, kuid temagi oli meeletus segaduses. Temale oli eelmine päev jäänud mälusoppi positiivse tutvuse algusena. Miks aga Joonas täna nii kehvas tujus oli, sellest ei saanud temagi aru. Pärast tööpäeva lõppu astus neiu oma kolleegi juuurde ja küsis:
"Miks Sa täna nii vaikne ja tõsine oled?"
"Anna andeks..." oli kõik, mis ta vastuseks sai. Neid sõnu öeldes vaatas noormees Piretile surmtõsiselt otse silma. Rohkem nad ei rääkinud sel teemal. Kogu see nädal möödus üht kindlat joont pidi. Piret tundis end ebamugavalt, Joonas masetses kuskil nurgas ja ülejäänud kolleegid kontoris ei saanud mitte millestki midagi aru.
Järgmise nädala esmaspäeval leidis Piret hommikul tööle tulles oma laua pealt kirja:

"Anna mulle andeks, et eelmisel nädalal Sinuga nii vastikult käitusin. Erinevatest asjaoludest tingituna olin sunnitud veidi endas ringi vaatama, et aru saada, mis toimub. Ma tean, et me vaevu tunneme teineteist, kuid alati, kui ma näen Sind, hakkab mu süda kordades kiiremini lööma, kontrollin tunduvalt enam, mida suust välja ajan, et ühegi sõna või lausega ma Sulle haiget ei teeks. Ma ei tea, mis minus toimub, aga ootamatult kalliks oled Sa mulle küll saanud. Sulle seda kirja kirjutades mõtlesin pikalt, kas ja mida Sulle öelda. Ma ei taha Sulle haiget teha, pealegi ma ei tea, kas Sul on keegi või mitte ja ausalt, ma ei ole üldse kindel, kas ma üldse tahangi Sinult vastust oma küsimustele. Lihtsalt leidsin, et ma peaksin aus olema ja Sulle ära rääkima, mis minus toimub.
Võtsin endale puhkust. Järgmised kaks nädalat ma tööle ei tule. Mul on vaja endas selgusele saada ja olla Sinust veidi eemal. Loodan, et mõistad mind. Loodan, et saad minust aru ja loodan, et Sa ei hakka mind põlgama.
Kohtumiseni varem või hiljem!
Mõtetes Sinu,
Joonas"

Paar tundi hiljem tuli töö juurde kuller ja küsis Pireti järgi. Neiu üles leidnud, võttis kõigepealt allkirja, et tema töö on tehtud, ning ulatas siis neiule valgetest roosidest tehtud lillekimbu, mida omakorda kaunistasid piibelehed. Tüdruk oli ðokeeritud. Kolleegid hakkasid norima, et kes ikkagi see salajane armuke neiul on, kes sedasi kirju ja lilli saadab?
Joonas ise võttis aja maha ja sõitis sõbra juurde maale. Rügas enamuse puhkusest kas metsas puid tehes, või siis metsa alt risu kokku korjates. Need olid ainsad hetked, mis noormees sai mõtteid Piretist eemale. Õhtuti magama minnes ja hommikul ärgates oli tal aga alati neiu nägu silme ees.
Puhkuselt naastes oli Joonas taas seltskondlik, sõbralik, heatujuline ja lõõpis kõigiga. Seda kuni lõunani, mil ta meelega läks viimasena sööma. Sööklasse jõudes, võttis ta vaid tassi kohvi ning istus Pireti kõrvale.
"Kuidas läheb?" küsis ta suhteliselt tõsisel ja vaiksel toonil neiule otse silma vaadates. Ta nagu oleks püüdnud tüdruku silmadest välja lugeda midagi erilist, kuid Piret ei reageerinud sellele. Neiu vaatas korraks joonasele otse silma ning ütles siis surmtõsisel toonil:
"Mul on tegelikult oma boyfriend olemas..."
Tekkis vaikus. Sõna otseses mõttes oli kuulda ruumi täitnud saastatud õhu liikumist. Selline tunne, nagu noored ise oleksid isegi hingamise maha jätnud. Joonase pilk klaasistus. Hetk hiljem rüüpas ta lonksu kohvi, vaatas korraks Piretile otsa ja küsis:
"Kas te olete lihtsalt koos või Sul on tema vastu tunded ka?" Vastust ootamata jätkas küsimuse tagamaade selgitamisega: "Mind formaalsused ei huvita. Ütle mulle, kas Sa armastad teda?"
Nüüd oli Pireti kord vaikida ja end koguda. Piret suunas oma pilgu Joonase poole ja jälgis tema näoilmet üsna pikalt. Kui lõpuks Joonas ta silma vaatamisele samaga vastas, siis Piret sõnas:
"Ma ei armasta teda..."
Joonas ei lausunud enam sõnagi, tõusis püsti ja kallistas Piretit. Need sõnad olid need, mis talle andsid jõudu ja jaksu edaspidiseks. Öeldakse ju, et lootus on see, mis viimasena sureb. Nii ei jäänudki noormehel muud üle kui oodata ja loota. Loota, et Piretis tärkavad tema vastu sarnased tunded, nagu temal neiu vastu olid tekkinud ja aiva süvenesid.
Järgmised nädalad möödusid positiivselt mõlema poole jaoks. Piret oli vahejuhtumi (kui seda nii nimetada võib) unustanud, Joonas püüdis oma eluga lihtsalt edasi minna, olla elurõõmus ja teha kõike seda, mis talle meeldib. Ometi sai kõikidele nende ühistele tuttavatele selgeks, et kui Joonast kuskile välja kutsuda, siis võtmesõnaks on Piret. Kui Piret on kambas, siis loivas alati ka Joonas kohale.
Mõned nädalad hiljem tuli sama teema uuesti jutuks. Joonasele oli vahepeal selgeks saanud, et see neiu ei hakka kunagi teda armastama. Lihtsalt tal on endal musttuhat muud mõtet ja probleemi peas. Liiatigi oli viimasel ajal Piret muutunud tagasi selliseks endassetõmbunud ja pahuraks inimeseks, kes sobis kõikjale mujale kui seltskonda. Lihtsalt oma lühikeste, kuid salvavate lausetega oskas ta ilmselt tahtmatult kõikide tuju rikkuda. Järgmisel päeval pärast Piretiga rääkimist alustas Joonas oma tööpäeva ülemuse kabinetis. Keegi ei saanud aru, mis toimub. Joonas istus seal kabinetis umbes 3 tundi järjest enne, kui lõpuks surmtõsisel näol, nagu oleks meeletu "peapesu" osaliseks just saanud, välja tuli ja oma laua taha istus. Esimese asjana laua taha istudes võttis ta lahti oma arvuti ja hakkas kirjutama. Taaskord oli tekkinud situatsioon, kus keegi teda ei julgenud ja ei tahtnud torkida. Piret vältis isegi ta silma alla sattumist. Kiri, mille Joonas arvutisse valmis kirjutas, kuid saatamata jättis, oli selline:

"Head kolleegid!
Mul on väga kahju, aga minu aeg siin firmas hakkab otsa saama. Olin täna Teiega koos viimast päeva. Miks ma siit lahkun, ei ole tegelikult oluline, palju olulisem on see, kui kalliks Te kõik olete mulle saanud. Ma hakkan Teid kõiki igatsema ja soovin teile kõike kõige paremat. Loodan, et jätsin Teile hea mulje ja mingilgi määral aegajalt hea sõnaga mindki meenutate.
Teie Joonas"

Sel õhtul jäi Joonas viimasena kontorisse. Siis kui kõik läinud olid, vajutas ta lõpuks ka "Send"nuppu. Hetk hiljem potsatas eelnevalt kirjutatud kiri kõikide postkastidesse. Joonas vaatas veel vesiste silmadega üle oma töökoha, mida ta oli omamoodi armastama hakanud, vaatas üle tühjaks tehtud lauasahtlid, võttis oma isiklikud asjad, mida ta oli töö juurde toonud, ning lahkus. Lahkus siit firmast jäädavalt.
Tegelikult ei olnud Joonasel mingeid plaane edasise elu suhtes, kuigi nii mõnelegi sõbrale oli väitnud, et mitu erinevat ja parema palgaga tööpakkumist ootavad ees. Noormees lihtsalt pidi eemale saama sellest samast neiust, kellesse ta tahtmatult armunud oli. Ilma vastutunneteta oli tema jaoks kõik liig valus ning noormees mõistis, et tema jaoks ainus viis tüdrukust üle saada, on vältida temaga kohtumisi ja rääkimisi.
Joonas viis oma asjad koju, võttis kaasa paberi ja pastaka ning läks mere äärde. Sinna samma, kus ta suur tunnetepuhang õitsema lõi. Ta istus sinna samma kivile, kus ta tükk aega tagasi oli norutades istunud ja klaasistunud pilgul merd vaadanud. Seekord pilk ei klaasistunud. Mõte uitas ringi. Rohkest mõtlemisest hakkas Joonasel pea valutama, kuid ta ei teinud sellest välja. Ta lihtsalt istus edasi. Enne, kui väljas päris pimedaks ära läks, võttis taskust veidi kortsu läinud paberi ja kodust kaasa võetud pastaka. Ta hakkas kirjutama. Sel hetkel kirjutas Joonas oma elu esimese luuletuse. Selle sisuks oli meeletu tunnetepuhang Pireti vastu. Luuletuse valmis saanud, vihastas nooruk iseenda peale ja kortsutas paberi ära ning viskas minema. Õnneks vette see ei kukkunud, vaid maandus kivi lähedale liivale. Hetk hiljem hüppas Joonas kivi otsast maha ja kirjutas veel mõned read. Oma tunnetega sassi läinud Joonas ei osanud kuidagi olla ega käituda. Üksi rannas olles otsustas ta ujuma minna. Oli pimedaks läinud. Viimati paberile kirjutatud read olid vahepeal märjaks saanud, kuna pooleldi märatsedes vajus Joonas vee piiril kokku. Sel hetkel lasi ta kortsutatud paberi käest. Tuul võttis selle enda kanda ja lennutas minema,
Pikemalt mõtlemata võttis Joonas end riidest lahti. Oli kevadine aeg, nii et merevesi veel kõige soojem ei olnud, kuid noormees teadis, et korraks merre minnes, saab ta pea selgeks ja tunneb end paremini. Tuul oli vahepeal enda võimusesse paberi viinud ranna algusesse, kohta, kus oma esimest jalutuskäiku Piret ja Joonas alustasid.
Joonas oli võtnud eesmärgiks minna kuni silmini vette ja siis veidi ujuda. Külma tundmata ta liikus aina edasi. Kui vesi oli juba veidi üle naba sügav, hüppas ta kõigepealt pea ees vette ja siis hakkas selili edasi ujuma. Ajataju kadus...
Tegelikult oli Joonas olnud meres juba ligi poolteist tundi. Merevesi, mis oli vaevu kümme kraadi soe, oli oma tööd tegemas. Noormees oli näost pea et sinine. Hämmastav, et ta ikka veel liigutas, ei olnud krampe saanud. Ta süda lõi tavapäraselt, ta hingas normaalselt, kuid ta ei tundnud enam oma keha. Ta püüdis end korraks püsti ajada, kuid jalge alt oli põhi kadunud. Kallas oli näha vaid ühe pikema ribana. Joonas oli ujunud järjepidevalt rannast eemale. Liikumiskiirusele aitas kaasa ka maatuul. Nüüd alles taipas Joonas, kus ta on ja mida ta teeb. Mõistus saabus tagasi koju. Sama hetkel hakkas ta taas tundma oma käsi, jalgu ja keha. Ta keeras selili ning püüdis tagasi mandri poole ujuma hakata, kuid just sel hetkel lõi ta vasakusse jalga kramp, hetk hiljem ka paremasse jalga... Joonase keha oli niivõrd külmunud, et ta ei olnud enam võimeline välja ujuma, krambihood aina tihenesid, kuni Joonas ei suutnud end enam vee pinnal hoida...
Samal ajal kui Joonas ujus rannast aina kaugemale, oli Piret tulnud randa Joonast otsima. Ta oli üsna veendunud, et Joonas tuli randa jalutama. Just siia, kus nad esimest korda koos jalutasid. Randa jõudes märkas ta kohe maas vedelevat paberit. Piret tahtis selle üles korjata ja minema visata. Piretil oli nagu loomuses, et kui näeb kuskil prahti maas või vedelemas, siis korjab kohe üles ja viib lähimasse prügikasti.
Paberi üles korjanud jäi ta pilk toppama vaid ühel sõnapaaril, mis lähemalt uurimata selgelt loetav oli:
"...Sinu Joonas"
Piretil hakkas süda kiiremini põksuma. Ta otsis kiiruga kõige valgema koha, et näeks lugeda kõike paberil kirjas olevat. Tal tekkis mulje nagu, see oleks kirjutatud temale...
Luuletust lugedes puhkes Piret nutma. See läks talle nii hinge. Luuletuse alla oli aga kirjutatud vaid üks rida:
"Sa kuulud surmani minule."