|
|
|
![]() |
|
|
Pole meid, pole iha
Alguses meil ei klappind,
me peaaegu ei suhelnudki.
Suu ammuli Sind vahtisin,
miskit loota ei julgenudki.
Ajapikku me lähenesime,
meist said parimad sõbrad.
Leppisime üsna vähesega,
hea oli teineteise õlal.
Siis ootamatult ütlesid,
et armastad nüüd mind.
Üsna paljut ma mõtlesin,
skeptiline oli hing.
Aina lähedastemaks
aja jooksul muutusime,
aina kallimateks
teineteisel osutusime.
Nüüd aga eemaldunud oled,
me polekski enam kui koos.
Sind näha on küll tore,
kuid see kõigest vaid pool.
Suitsetama hakkasid,
kuigi vihkasid seda...
Sind toetamast lakkasin-
see ilmselt oligi viga?
Sa sülle mul poed
kui kohtume taas...
kuid see ju ei loe,
et enamat nüüd tahan...
Heldinult mind kallistad
ja ilmselt ka hoolid.
Rõõmu tihti valmistad
ja täidad mitmedki soovid.
Kuid siiski ma tunnen,
et midagi on puudu...
Sulle öelda ma ei julge-
Sa minust siis loobuks...
Nii vegeteerimegi edasi-
oled sina, olen mina...
Pole ehk väga vigagi-
pole meid, pole iha...
Tagasi
| |
