|
|
|
![]() |
|
|
Oodata ja näha
Vihma just ei saja,
kuid põsel on pisar...
Saabus ennist valang-
tuli igatsust tiba...
See lörtsine ilm,
mis mõtlema pani...
Nüüd niiske on silm,
tuul südames vali...
Tuisk tungis ninna-
seal lumi sulab ära...
Hing südamesse hingas
nii eile kui ka täna...
Nii väga veniv sekund
juurdleb oma olemust,
sees värelev elund
sunnib mõtlema tobedust...
See meeletu kiilasus,
mis valitseb väljas...
On sisemine viirastus
sel otsingu väljal...
Ää kuivanud on pisar-
tuul silus veel teda...
Hing olema peab kõva,
et oodata ja näha...
Tagasi
| |
