|
|
|
![]() |
|
|
Nüüd minek on sinna
Ümberringi on vaikus,
kell ammu lõi kesköötundi,
mõttetegevuski jäänd on soiku,
ringi liiguvad veel vaid tondid.
On aasta üks ilusamaid öid-
peagi on käes pööripäev!
Päeval sai tehtud veel heinatöid-
nüüd musikest oma süles vaid näen!
Istume sedasi jaanitule ääres,
imetleme vapustavat vaatepilti!
Mu pilk seiskub tema säärel...-
va sääsk imeb sealt veretilke!
Silmitsen veidi seda pisikest putukat,
sätin löögivalmis oma käe,
vaimusilmas teda juba purustan...-
tegelikkuses säärel istumas näen!
Võtan siis hoogu ja sihin täpselt!
Lajatan laksu vastu kaunist säärt!...-
kahe silma vahele sai virutatud täpselt-
nüüd oimetult nokautis lamab see sääsk!!!
Neiu vaatab mind veidi kahtlaselt,
ma haaran tal käest ja sõnan:
"Sinu jaoks võin olla ma kohtlane,
aga mis arvad kui nüüd metsas kolaks?!
Vaataks veidi ringi ja jalutaks seal!
Otsiks, ehk leiaks ka jaaniusse ja siis...
mis teha ma tahaks, kas tead?
Läheks Sinuga mere pimedusse
Supleksime seal veidi
ja imetleks taevast!
Sa seljast kaotand kleidi
ja kõik mu, mis vaevaks...!
Naudiksime teineteist
sel sinasel imeteldaval ööl,
üks saaks siis meist,
kui Sa nüüd vaid põnnama ei löö..."
Neiu tõuseb mu sülest,
vaatab kelmikalt silma,
kustutab kõik tuled
ja... nüüd minek on sinna...
Tagasi
| |
