Tänapäeval on hakanud trendiks muutuma varajased abielud. Pole enam mingi ime, kui noorpaari üks pool on 18 või 19 aastased. Veel nooremad on üsnagi paljud tüdrukud, kes veedavad aega sünnitusmajas eesmärgiga kahes isikus sealt lahkuda.
Ebatavaliselt omapärane on selline trend. Teatud mõttes on just-just täisealisteks saanud noortel lapse saamine isegi positiivne, tõstame ju sedasi Eesti iivet. Arvestades fakti, et lapse saamisega lõppeb hetkega ka inimese noorus ja algavad lapsevanema mured, tõmbavad vägagi paljud noored emmed oma karjäärile ja haridusteele kriipsu peale. Paraku saadakse tihtipeale laps esimese või teise armumise kiremöllus, selgelt mõistmata olukorra tõsidust. Reaalsus jõuab noortesse emmedesse alles hiljem, kui selgub, et paraku siiski lapse issi ei ole lapse kasvatamisest huvitet, või ei ole verivärske lapse issi mingilgi moel just see inimene kellega kooselu võiks olla unistuste rahulolu.
Kolm aastat tagasi kohtusid suvalises Tallinna pubis kaks noort. Neiu oli vast kahekümne ilma näinud aasta kanti. Noormees paari aasta võrra noorem. Pubis peeti ühe neiu sünnipäeva, kelle sõbrad mõlemad olid. Nii nad sinna kogemata ära eksisidki.
Sünnipäevapidu oli tagasihoidlik. Külalisi oli kokku vast kümmekond. Kõik pidulised mahtusid ühe laua ümber istuma. Alustuseks telliti road ja kukuti kõike head, paremat järama. Loomulikult olid söökide juurde ka kergemat sorti alkohoolseid jooke tellitud. Sünnipäevalapse pilk läbis kiiruga kõiki laua ümber istujaid veendumaks, et kohalolnud on ikka kõik temast eakamad. Seda siis põhusel, et sünnipäevalaps sai just sel sinasel päeval kaheksateistkümne aastaseks. Üsna uhkel sammul käis ta baarileti ääres oma ID-kaardiga lehvitamas ning lauavenini külalistele tellimas. Tõsi, järgmiste tellimiste pärast ei kavatsenud neiu enam püsti tõusta. Appi tulid kelnerid, kes täitsid kõik just täiskasvanuks saanud näitsiku soovid.
Täiesti juhuse tahtel sattusid kõrvuti laua ümber istuma eelpool mainitud noormees ja temast paar aastat vanem neiu. Karl oli suhteliselt tagasihoidlik noormees, kes küll pärast väikest napsitamist tihtipeale laulujoru üles võttis ning tahtmatult seltskonna hingeks muutus. Tegelikkuses oli noormees lahtise peaga, äärmiselt majanduslikult mõtlev isiksus. Tema elas täielikult põhimõtte enne mõtle, siis ütle järgi. Neiu tundus esmapilgul olevat täielik kõrval istuva noormehe vastand. Ta oli jutukas, seltskondlik ja lõõpis väljendeid valimata.
Pärast suuremas koguses söögi manustamist otsustati kergemate mõnujookide saatel hakata mängima erinevaid lauamänge. Loomulikult alustati teada tuntud lauamängust Alias. Õigemini taheti alustada. Paraku see jäigi ainsaks mänguks midagi mängiti, kuna selle mängimine venis, kuidas samas oli äärmiselt lõbus kõikide pidutsejate jaoks.
Saatuse tahtel juhtus olema aga nii, et Liisi elas tol ajal väljaspool Tallinnat. Seevastu Karl aga täiesti südalinnas. Nii pakkuski juba lõbusasse meeleollu jõudnud noormees enda kõrval istujale välja võimaluse tema juures end välja magada. Mõeldud ja mõeldud, veelkord mõeldud. See sai pikk mõtlemisprotsess olema, kuna neiu mõtlemisvõime oli saanud rohke märjukese tarbimise tagajärjel veidi kannatada. Igatahes pärast pikemat sorti mõtlemisprotsessi teatas neiu end lauast püsti ajades, et selle öö veedab ta võhivõõra mehe voodis.
Pool tundi hiljem olid Liisi ja Karl juba noormehe juures. Pikemalt mõtlemata kooris neiu end pesu väele ning kadus teki alla peitu. Veidi ðokis olnud Karl sügas hetke kukalt ning järgis seejärel neiu eeskuju. Enda mõtlemise järgi oli ta pakkunud oma nüüd juba voodikaaslasele peavarju, et ta ei peaks taksoga suuremat sorti arvet tegema koju sõitmiseks. Tema voodisse meelitamisele pole noormees kordagi mõelnudki, rääkimata millegi planeerimisest. Sestap puges ta arglikult sama teki alla, kus poolpaljas neiu ees juba ootas, kuid püüdis enda alla võtta võimalikult vähe voodi pinnast. Karl jäi selili täiesti voodi servale pikutama. Oma käed pani ta pea alla nagu tema kõrval ei olekski kedagi.
Liisi ei lasknud sellisel situatsioonil eriti kaua settida. Piinlik vaikus lõppes igas mõttes kihiseva neiu käte teki alla kadumisega. Tüdruk kihises sisemiselt rohke siidri tarbimisest ning väliselt samahästi kui alasti noormehe nägemisest. Seda viimast oli Liisi näinud viimase poole aasta jooksul vaid televiisorist. Lihtsalt elu oli nii läinud, et neiu suhe lendas astu taevast ja alguses pärast seda ei tahtnud ta ühegi mehega tegemist teha, siis ei olnud töö pärast aega ja pärast ei olnudki enam ühtegi meest, kellega midagi peale hakata. Karl seevastu oli alles süütu. Tal polnud sooja ega külma neiu olemasolust enese kõrval. Olgu, päris ükskõikne ta siiski ka ei olnud, eks poolpalja ja kauni naisterahva keha paneb iga mehe keha kihama. Lihtsalt Karl püüdis sel hetkel olla pigem dþentelmen ning mitte ära kasutada neiu tavatust suuremat alkoholi sisaldust veres. Liisi aga ei tundunud Karliga sel ööl ühel meelel olema.
Oli, kuidas oli, aga pikema jututa hakkas Liisi käsi siluma Karli kõhtu ja seejärel rindu. Enne, kui noormees arugi sai, oli neiu end tema vastu litsunud ning noolis oma pilguga noormehe huuli. Nüüdseks olid Karli käed pea alla sama hästi kui lukustatud. Liisi vajus oma keharaskusega neile peale, mistõttu noormees ei saanudki enam oma käsi liigutada. Nii jäid ka järgmised minutid kestnud kallistused ühepoolseteks. Küll aga ei jäänud ühe poolseteks suudlused, mis hoogsatele embamistele järgnesid.
Enne, kui Karl arugi sai, oli neiu kaotanud seljast selle vähesegi, mis veel mõned hetked tagasi ta kaunist keha varjasid. Sama ootamatult tabas noormees ühtäkki, et on isegi teadmata põhjustel püksata jäänud. Kõige selle tagajärjel süttis lõpuks ka Karl nii kehalt kui vaimult.
Edasine ei vaja ilmselt täpsemaid kirjeldusi. Küll aga tuleb tõdeda, et just sedasi sai loodud uus noorpere. Kuu aega hiljem koliski Liisi Karli juurde elama. Karl hakkas kodus põhjalikumalt remonti tegema, et oma armastatu elu võimalikult mugavaks teha. Mõned kuud pärast kokkukolimist otsustati kihluda ja veel mõni kuu hiljem abielluti. Pulmad oli väiksed, kuid kärarikkad. Kakssada seitsekümmend kuu päeva pärast esmatutvust sündis nende perre esimene laps tütar Dagmar.
Aeg möödus kiiremini kui seda eelnevalt arvata osati. Laps võttis oma aja. Samal ajal sisustas ta täielikult noore emme ja issi igapäevaelu. Ilmselgelt oli Dagmar selle pere tsement. Seda selles mõttes, et kui kaks noort teineteist leiavad ja on moodustavad kokku kolides niiöelda üksteise peale lautud tellisemüüri, siis tsement on see, mis müüris olevaid telliseid tugevamini üksteise külge seob. Just sellist funktsiooni hakkas selles peres ka Dagmar täitma.
Ei tea, kas plaanitult või plaanimatult aga Dagmari sünnist tekkinud kirehoos suutsid noored uue imega hakkama saada. Dagmar sai endale noorema venna, kes sai endale nimeks Janar. Noored elasid rahulikult, kuid õnnelikult edasi oma igapäeva elu. Ilmselt teevad seda siiani, kuid Janari sündimine muutis Liisi kui isiksust.
Kui Janar oli vast paari kuune põnn, sattus Liisi täiesti ootamatult tänaval kokku oma ammuse sõbraga. Just sellesama neiuga, kelle sünnipäeval ta Karliga tutvus. Janar oli sel hetkel neiu süles ning hakkas armsalt kohe saatusliku sünnipäevalapse, Kersti, poole trügima. Vanad sõbrannad rääkisid pikalt laialt, kuidas kellelgi läheb. Muuhulgas selgus, et Kersti töötab nüüd juba ühe kultuurihoone öövalvurina.
„Kuule, kui Sa nagunii öösel üleval oled, ma saadan äkki oma beebi ka Sulle, ta ka ei maga öösiti,“ tegi Liisi last sõbranna sülle ulatades ettepaneku.
„Eem... See ei ole smart diil,“ suutis Kersti naeru tagasi hoides vastata.
„See on väga hea diil,“ sõnas veidi tõsisemal toonil Liisi ja kohe ka jätkas:
„Sina passid titte ja mina magan.“
Samal hetkel märkas tänaval seisjaid Karl, kes kohe ruttas oma kõige kallimate poole. Ta oli pooleldi kuulnud ka kahe noore näitsiku juttu, mille kohta tahtis ilmtingimata oma arvamuse välja öelda:
„Liisi, kallis, ma ei usaldaks oma beebit tema kätte, ta on ise alles paras memmekas.“
„Kuule, meie oma on ka memmekas ju järelikult nad sobiksid siis ju,“ vastas Liisi oma abikaasale kelmikalt naeratades. Nähes vajadust põhjenduse järgi, jätkas:
„Nad nutaksid koos emme järele, üksi on nii kurb nutta ju...“
Sellega oli antud teema ammendatud, kuid ega lõuapooliku maine pälvinud Liisi sellega veel vakka jäänud.
„Pagan, kes käskis mul selle arbuusi üksi ära süüa?“ päris ta karmi pilku oma kaasa poole suunates.
„Mina jätsin hommikul Sulle kirja ju, et söö kõik üksi ära, et mina ei taha,“ sai küsimus vastuse.
„Nüüd on põis pinges roiskund veest, ma lähen pissile ja siis koju pikutama.“
Sellega oli kõik otsustad. Kolmik jättis teineteisega hüvasti, Liisi võttis oma lapse ja läks esimesse kohvikusse üleliigsest vedelikust vabanema. Karl ja Kersti jätkasid aga enne pooleli jäänud teekonda, teine teises suunas.
Sellest hetkest alates muutus kõik. Liisi oleks nagu puuga pähe saanud ja hakkas üksteise otsa erinevaid küllaltki jaburaid ja hajameelseid asju tegema, või siis unustas tegemata.
Sama päeva õhtul saabus Karl koju oodatust veidi varem. Sestap oli Liisil ka õhtusöök veel valmis küpsetamata. Oma meest kodus nähes, haaras neiu kiirelt panni ja viskas hakkliha selle peale. Kuna eelnevalt jäi parasjagu pisikesel mähkme vahetamine pooleli, siis otsustas ta tagasi minna vajalikku lõpule viima. Umbes pool tundi hiljem tuletas Karl oma armsaimale meelde, et see tükk aega tagasi pani toidu pliidile, mispeale Liisi nii ehmus, et jättis hetkega kõik sinnapaika ja lendas tuhat-nelja kööki. Seal jäi ta aga tardunult paigale seisma. Täpselt ei teagi, kas õnneks või kurvastuseks, aga neiu oli unustanud kogemata panni pliidile panna.
Laginal naerdes läks neiu tagasi elutuppa ning rääkis oma kaasale, mis pärast viimane peab veel tükk aega söögi valmimist ootama. Noormees veel küsis mõnitades, et kas seekord sai ikka pann pliidile ja käis lausa igaks juhuks seda üle vaatamas. Seekord sai pann siiski pliidie pandud. Selles olid nüüdseks mõlemad veendunud. Kümmekond minutit hiljem läks Liisi taaskord kööki, et vaadata kui palju hakkliha pannil olles juba sulanud on, kuid suureks kurvastuseks ei märganud ta mingisuguseid sulamisele viitavaid märke. Hetk hiljem läks ta tulivihasena elutuppa ja kukkus oma armsa mehe peale karjuma, et miks see pliidi ära lõhkus, et see enam soojaks ei lähe ja kuidas ta nüüd siis lastele süüa peab tema arvates tegema? Seepeale tõusis Karl rahulikult püsti, läks kööki ning asus kükitades pliiti uurima.
„Tegelikult oleks mõistlik pliidi nuppe ka keerata, kui tahad, et see tööle hakkaks,“ sõnas ta naeratades püsti tõustes ning pliiti sisse lülitades.
Õhtu poole, õigemini lausa vahetult enne magama minekut palus pikast päevast väsinud Liisi oma kallimal endale piparmünditeed teha. Karl vaatas parasjagu telerist üht komöödiat ning lubas esimese reklaamipausi ajal minna ja teha. Vaevu sai ta lubaduse antud, kui algaski reklaamipaus. Karl kergitas tugitoolist oma tagumikku ning läks kööki. Mõned minutid hiljem tuli auravat vedelikku täis tassiga tagasi. Tassi oma naisele ulatades aga pomises endamisi:
„Imelik, et kuivatatud piparmünt ei lõhna, nagu piparmünt...“
Kuuma vedelikuga tassi enda kätte saanuna rüüpas neiu pahaaimatult sealt lonksu ning puristas selle sama kiirelt kohe välja:
„Ma palusin Sul piparmünditeed teha, mitte basiilika teed!“
Hetk hiljem naersid mõlemad. Mis teha, ikka juhtub igasugu imelikke olukordi, mil erinevaid asju segamini aetakse.
Järgmise päeva hommikul ei tahtnud Liisi kuidagi hommikul silmi lahti saada. Ni venitaski ta aega nii palju kui vähegi võimalik oi, voodis vedeledes. Karl aga pidi tööle minema ja suurem laps tuli lasteaeda toimetada. Nii kargaski neiu viimasel sekundil jalgele ja läks unesegaselt lonkides otse kööki. Ta avas külmkapiukse, võttis sealt eelmise päeva õhtusöögi jäägid, mis asusid küllaltki suures kausis ning pani selle kausi seejärel kapi peale. Sinna seepärast, et just sel hetkel kui neiule kohale jõudis, kus ta on ja mida teeb helises magamistoas tema mobiiltelefon, mida ta pidi tormama vaigistama. Jutud räägitud, võttis ta laua pealt kausi, pani, kuhu tarvis, keeras tavapäraselt nuppu, et mikrolaineahi tööle hakkaks ning läks teisi pereliikmeid üles ajama. Paar minutid hiljem tegi mikrolaineahi tavapärase kõll signaali, mis viitas toidu valmidusele silma hakata. Karl ajas end voodist püsti ja võttis lasteaeda mineval Dagmarilgi kratist kinni. Mõned kiiremad liigutused ja olidki kõik pereliikmed, peale pisipõnni, köögis, söögilaua taga istumas. Liisi vajutas nuppu ja avas mikrolaineahju.  Üllatus oli suur, kui alles hiljuti sinna pandud kaussi aurava toiduga vastu ei vaadanud. Veidi hiljem selgus, et noor pereema oli suures segaduses kogemata toidukausi külmkappi tagasi pannud ja mikrolaineahju tühjalt tööle lülitanud.
Õnneks keegi siiski söömata ei jäänud ja enne uksest väljumist said kõik ka head paremat kõhutäiteks.
Õhtul, kui Karl töölt koju tuli, sai ta juba autot parkides kena üllatuse osaliseks. Dagmar istus õues, välisukse ees, trepi peal ja värises külmast. Karl püüdis uurida, mis lapsel viga on, aga see keeldus oma isaga rääkimast. Konkreetsest vastust saamata, otsustas ta tuppa astuda, lootuses, et ka väike noor neiu tema eeskuju järgib. Lootus on lollide lohutus ja üks laps võib olla kangekaelsem kui tema vanemad kahe peale kokku.
„Mis plikal viga on?“ päris veidi ärevalt Karl uksest sisse astudes.
„Ma lähen kohe praegu hulluks! See plika on mingis erijubedas tujus! Ei tea, kas nüüd jääb haigeks uuesti või ma ei tea, aga ainult: Ei taha! Ei tee! Ei ole! Ei tule! ja muud ma ei kuulegi...“ langeb väsinud naine oma kaasa embusse.
„Oli ta kurb, et laseaiast ära tõid?“ püüab Karl rahulikult asjaolusid edasi uurida.
„Ei olnud kurb. ütles, et ta ei taha enam kunagi lasteaeda minna. Istus ukse ette, trepile, kui koju jõudsime ja teatas, et tema ei tule tuppa! Terve meie linnaosa vist teab juba, et plikal on paha tuju. Muide, kogu kodutee ta ka jonnis veel.
Jube...“ sõnab pereisa rahulikult ning püüab oma kaasat veidi rahustada. Hetk hiljem jääb aga valjuhäälselt endamisi mõtisklema:
„Huvitav, mis tal siis hakkas? Väsimus äkki? Hommikul ei tahtnud ju kuidagi üles ka tulla, jorises ja plärtsus minuga siin...“
„Kuule, äkki oleks pidanud kondoomi kasutama...“ pärib neiu mehe kaisus juba kergelt naeratades.
Õnneks hakkas jonnival neiul õige pea külm ning ta tuli pea norus tuppa.
Sama nädala laupäeva õhtul plaanis Karl oma kallist naisukest veidi üllatada ja ise õhtusööki valmistada. Nii ta paniga poti tulele, kallas sinna vee sisse ja ootas kuni see keema läheb. Igaks juhuks kontrollis veel üle, et pliit ikka sisse sai lülitatud. Seekord sai. Õige pea tõusiski vesi keema. Noormees kallas kilose paki nuudleid potti, lisas tsipa õli ja soola, segas potti tekkinud segu puulusikaga läbi, ning pani sellele kaane peale. Egas enam ole muud kui oodata, mil pastatoode pehmeks podiseb. Suures hirmus, mida unustada, ei julenud Karl isegi televiisori taha minna, vaid istus kogu aeg köögis ja vaatas üksisilmi pliidi peal podisevat potikest. Veerand tundi hiljem hõikas Liisi toast ning päris, kaugel söögi tegemine on. Karl tõusis seepeale püsti, viskas pilgu potile, võttis puukulbi, segas potis olevaid nuudleid ja väitis siis kõvahäälselt, et pole veel pehmeks keenud. Kümme minutit hiljem kordus sama lugu.
„Kuidas saab olla, et pea pool tundi potis keedetud nuudlid Sul pehmeks pole keenud?“ päris imestunud Liisi, kes ajas end mugavast asendist diivanilt püsti ning lohvas laisalt kööki mehetegusid kaema. Kööki jõudes haaras neiu mehe käest kulbi, võttis potil kaane pealt ning segas potis olevat. Seejärel ta hetkeks nagu ehmus. Kiirelt end kogudes segas veel potis olevat ning siis pöördus naerul näoga oma mehe poole ning küsis:
„Kulla mees, miks Sa siia potti terve kilo riisi kallasid, kui ise tahtsid nuudleid keeta?“
Nali naljaks. Tund aega hiljem oli selles peres 3 kõige suuremat kaussi keedetud riisi täis ja järgmised kuu aega Karli enam nuudleid keetma kööki ei lastud. Las mees parem vahib telerit.
Järgmise nädala kolmapäeval otsustas noorpaar koos Tallinna Kaubamajja minna sisseoste tegema. Nad sõitsid Viru Keskuse poolel esimeselt korruselt teisele eskalaatoriga, jalutasid vajalikku osakonda, ostsid, mille järgi olid tulnud, ja hakkasid lõbusas meeleolu ära minema. Karl lippas trepist alla märkamata, et kaasa kõrvalt teepeal ära kadus. Alla jõudes ta siiski seiskus ning vaatas trepist üles, kus Liisi rahulikult seisis nagu ootaks, et keegi nuppu vajutaks ja tavalise trepi eskalaatoriks muudaks. Alles mõned minutid hiljem sai Liisi aru, et tegu ei olegi eskalaatoriga ning trepist alla saamiseks tuleb jalgu liigutada. Õnneks suutis Liisi end siiski trepist alla liigutada.
Kaubamajja tulles võtsid nad endaga ka kõige pisema põnni kaasa, kes enamus aega oli Liisi süles. Kaubamaja uksest sisse astudes andis ta oma lapse Karlile hoida, kuid peagi leidis, et tahab ikkagi tagasi enda sülle. Samas kauba eest tasudes oli ta sunnitud jällegi lapsest vabanema. Kaubamajast välja jõudes tahtis Liisi veel lapsele pulgakommi osta. Pulgakomm ostetud, sattus Liisi aga paanikasse:
„Karl, kuhu Janar jäi? Kuhu kurat ma võisin ta unustada...“
Karl aga vaatab rahulikult oma väga närvilisele kaasale otse silma ning sõnab:
„Kallis, ta on Sinu süles...“
Piinlik moment sattus olema. Igatahes kõik lahenes ning noor perekond otsustas bussi peale minna ning koju ära sõita. Nii jalutasidki noored lähimasse bussipeatusesse ning jäid bussi ootama. Mõne aja möödudes saabuski kaua oodatud liinibuss. Liisi vaatas ükskõikselt, kuidas kõik peatuses seisnud inimesed bussi peale astuvad. Nende seas ka tema enda mees, Karl. Alles siis kui buss uksed sulges, sai noor naine aru, et oleks pidanud ka bussi peale astuma, et koju sõita. Õnneks järgmise bussi peale ta siiski märkas minna.
Sääraseid juhtumeid juhtub selles peres alatihti. Ja kui märkate mõnes bussipeatuses seismas mõnd naist, kes vaatab ükskõikselt, kuidas rahvas bussi peale läheb, siis olgem siiski sõbralikud, astugem talle ligi ja küsigem:
„Ega Te juhuslikult selle bussi peale ei peaks minema?“