|
|
|
![]() |
|
|
Naeratades klaas viskit
Eile ma mõtlesin, et elu on ilus
Kuid siis ma pettusin kõiges
Vältida püüan ma kõiksugu vigu
Aga puudu mul on vist see võime
Täna ma ärkasin ja tööle siis läksin
Kuigi tegema seda ma poleks pidanud
Iseenast kuskile supi sisse mätsin
Nagu lubadusi välja oleksin visanud
Linna peal kohtasin mitmeidki sõpru
Aga nende tuju oli mokas
Tahtsin veel öelda ma mitmeidki sõnu
Kuid hinges jäi närima okas
Tahtsin siis visata veidike nalja
Kuid seegi ei kukkund mul välja
Oli tunne nagu oleksin ma täiesti paljas
Just hingelt, mis jäänud oli nälga
Selgus, et minagi midagi olen vassind
Tunne pold kaugeltki ilus
Aru ma sain, et siia ma ei passi
Täpselt nagu peldik puudevilus
Ma selgitasin kõigile kui tähtis on nali
Kuid keegi ei teinud mind kuulma
Optimismist rääkides mu hääl oli vali
Ma rahulikuks jääda enam ei suuda
Miks üldse soovitakse teineteisel halba
Ilmas on kurjust juba niigi
Miks tänaval kõndides olema peab valvas
Miks süütu inime ära viidi
Kas tõesti me kuidagi enam ei saa
Ilma, et teeksime haiget
Sellises ilmas küll elada ei taha
Kus vaen on mõttetult räige
Kuni ma hingan seda saastatud õhku
Mis hõljub me peade kohal
Seni igal õhtul ma vaikselt poen põhku
Ja abistavalt alati olen kohal
Ja kui ma seda õhku enam ei hinga
Siis muutuda ei tohi miskit
Ka siis kui töö juures saad Sa kinga
Naeratades võta klaas viskit
Tagasi
| |
