|
|
|
![]() |
|
|
Mina kui kaltsakas
Anna mulle andeks, et tegin ma nii!
Ma tean, et Sa ei vääri seda üldse...
Võib-olla oligi Sul minu pärast piin,
kuid ennist Sa olid kuidagi ülbe...
Kas mäletad aegu, mil kokku kolisime?
Päevi, mil päevläbi voodis lesisime...?
Toona meil tuli teemaks isegi kosimine,
kuid nüüdseks on see kõik muutunud vesiseks...
Ütle, kallis, miks paarid lähevad lahku?
Ütle, miks ei suudeta olla truud!?
Miks aetakse pisiprobleemid vahtu...?
Miks puruks pekstakse kokku kasvanud puud???
Kas me ei võiks mitte üritada veel?
Teeks mõned jõupingutused "MEIE" nimel?
Ei saa ju olla, et nüüdseks kõik on pees(?)
ja armastusest tingituna olin ma pime...!?
Ma pole Sind petnud, kuigi olen sellele mõelnud...!
Ei ole tahtnud teha Sul´ haiget, kuigi seda vaid teen...!
Ometi pole minult veel seda viimset lootust võetud...-
see tundemaailm mu sees on küll äärmiselt peen!!!
Kuidas ma küll saaksin Sulle selgitada toimuvat?
Kas ehk taipad Sa seda mingi ime läbi isegi?
Ei ole ju siin tegelikult mitte midagi võimatut(?),
kuid kas Sina veel tahad, et meist saaks midagi?
Viimased päevad oled Sina käitunud kui "ingel"!
Ja mina kui viimane kaltsakas või tõbras...
Sinuga koos oldud aeg on olnud nii kuradima vinge
ja kuidagi ei taha, et Sust saaks võõras...
Kallis, andesta mulle mu mõtlematus!
Ma luban, et püüan end parandada!
Otsa võiks saada nüüd see mõtetus
ja me kooselu julgelt edasi areneda!
Tagasi
| |
