|
|
|
![]() |
|
|
Ma tean
Ma tean, et olen Sul ainus,
kellest hoolid enam kui endast.
Sa oledki kui nakkushaigus,
mis mu südame sisse valgus...
Ikkagi hoian ma distansti,
kardan siduda end tugevalt...
Vabaduses veel tahan hingata,
mitte armuda kohe ja sügavalt...
Siiski korda mulle Sa läed
ja ma naudin iga Su suudlust...
Su kaelas ripnevad mu käed,
kuid siiski midagi on puudu...
Õhtuti mõtlen Sind kaissu,
Su lõhn avab mu ninasõõrmed...
Ütlen ikkagi: "Palun lahku!
See hästi muidu ei lõpe..."
Kuigi ma armunud nüüdseks olen-
ei suuda eneselegi tunnistada,
et mina ja sina, see oleks tore,
paraku vaid selleks, et unistada...
Püüan vältida kahekesi jäämist-
olen lõõpivam kui ilus oleks...
Vaid sarkastiliselt Sinuga räägin,
nagu midagi me vahel ei oleks...
Ma tean, et mu käitumine pole hea,
kuid selline ma paraku just olen...
Sinuga avameelselt rääkima küll pean,
kuid selleks puudub julgus ja tahe...
Tagasi
| |
