|
|
|
![]() |
|
|
Lõpp on käes
Närvilise hingena
ronin ma kiigele.
Erilise pingeta,
igav näib siinne.
Kasvatan kiirust
tehes veel hoogu.
Tuimalt nii liigun,
kuni ehk loobun.
Vihma tibutama
hakkab järsku,
pisaraid niisutada
lasen ma kähku.
Näiline ükskõiksus
tapab mu rahu,
kadunud võimsus
nüüdseks on tabu.
Aina tihenev vihm
libestab kiige,
on kadunud kihk-
mõtlemine liigne.
Lükkan veel hoogu,
mis vaibuma hakkas.
Veel ma ei loobu-
jonn surub takka.
Korra siis libastun
kukkudes kiigelt,
enam ma ei vihastu-
emotsioon on liigne.
Vajudes porri-
sinna ma jäängi.
Nii nüüd ongi-
murdunud käedki.
Tõstan veel pead,
et hingata õhku.
Paugu ma seal
kiigelt saan kähku.
Ahmides hapnikku
prantsatan taas,
mängides pimesikku
enam püsti ei saa.
Valus on kolju
ja murdunud käed.
Enam ma ei toibu-
see lõpp on käes...
Tagasi
| |
