|
|
|
![]() |
|
|
Loodus teab
Vihmaladin äratas üles,
enne ta ka unne soigutas.
Nagu ise enese süles
oli vaikse rahu vaimustus.
Sabin, ladin ja kõik muu
segavad aegajalt seda elu.
Iseenesest see meeldiv ju,
kuid lihtsus pole alati edu.
Tumedad pilved kuskil taamal
panevad tahtmatult vahtima-
see räsitud hing, mis vaatab,
ei oska tahta midagi enamat.
Välk lajatab kõue mürinal-
hetkeks võpatab kogu keha...
On raske sedasi süübida-
küllap vaja pole siis seda...
Merel tõusmas võimas torm,
laine hoogsalt peksab randa.
Meeleolu veel veidi morn-
see just muudabki kurvaks...
Aina tumedamaks kisub kõikjal,
sügav niiskus on katmas keha.
On muda ja kõuemürin võimas-
küllap loodus teab, mida teha...
Tagasi
| |
