|
|
|
![]() |
|
|
Laud
Just valminud tammepuust laud
suurest vihast puruks sai löödud...
Seda lauda ootab ahi, tema haud-
kordagi ei ole selle pealt söödud...
Kirvega peksan ta pilbasteks-
tükid ühekaupa poetan tulle...
Iga löök veel enam ajab vihaseks-
eriskummaline seejuures on tunne...
Vaatan lõõmavat leeki enese ees-
tahaks ühte sulanduda sellega...
Sisikond kui pulbitsevalt keeks-
küllap ma piinangi end meelega...
Jõudu ja närve enam üldsegi pole-
vaid hingeline raev aegajalt purskab!
Mitte miski ei näi olevat tore-
vaid süda aina kiiremini tuksleb...
Viimne pilbas lendab hooga tulle-
seegi kiirelt põleb säraval leegil...
Kustub leek, jätkub elu, mis hullem-
jäävad vaid kannatused, kui needki...
Tagasi
| |
