|
|
|
![]() |
|
|
Kuni sain räigelt
Lõhki rebitud riietega
lonkan pisikesel tänaval.
Pole kuskile kiirustada,
pole kedagi mu lähedal.
Tugevalt peksa just sain
ühes eelmistest hoovidest.
Sai räsitud mu vaim-
eluisu endal soovides.
Nüüd liipan ja lonkan
teadmata, mis suunas.
Endal habemesse ohkan,
enam edasi ei suuda.
Nüüd kadunud on isu,
mida ennegi ei olnud.
Pole alles välist ilu-
ka ajurakud surnud.
Nälginult vajun maha
keset kitsast tänavat-
oma pisarate taha
peidan sunded, mis sügavad.
Vajun asfaldile siruli
loobudes kõigest maisest.
Oli lootus veel pisuke,
kuni peksa sain räigelt...
Tagasi
| |
