|
|
|
![]() |
|
|
Kui kukud
Kõrgustest kukud Sa alla
ja vajud otse mu kätele.
Pisarad koheselt valla,
õnnest Sa isegi väreled.
Vaikides vaatan Sul silma-
näen tänamise siirast tahet.
Ma enamat teha ei tihka,
õrnalt maa pinnale Sind lasen.
Pilkases pimeduses vaikid,
Sa ei lausu mulle sõnagi.
Hoian meeles neid hetki,
mil mõlemad olime põnevil.
Kalliks oled mulle saanud-
olid juba enne kui kukkusid!
Loodan, et veel Sa kaalud-
ehk oled mu sõber ka edasi...?
Kätel Sind rõõmuga kannan,
huuled puutumas vaid põske...
Ja kui uuesti kukud alla,
olen ootamas seal ma värskelt...
Tagasi
| |
