Viimastel päevadel olen ma nii mõnelegi inimese jalgu jäänud oma mõttemaailmaga. Kuskilt portaalist, kus ma pole oma 2 aastat käinud, leiti, et ma usun kommunismi. Järele mõeldes usun ka, ja mis siis?
Täna küsiti mu käest, et kui Eestis oleks Kommunistlik Partei, kas mina oma usuga kommunismi, astuks selle liikmeks? Imelik küsimus inimeselt, kes mind ja minu maailmahoiakuid vägagi hästi teab. Igatahes ma vastasin, et ma olen idealist, aga seejuures realist ja võimatut ei ürita saavutada. Tegelikult ei ole ju maailmas kuskil kunagi kommunistliku korda eksisteerinud, või on? Praegu peavad nii mõnedki Eesti lähiajalugu kommunistlikuks. Imelik. Tegelikult oli ju Nõukogude Liidu ajal Eesti nimi ENSV. Veidi vanemad asukad ilmselt teavad selle tähendust, nooremad aga võiksid oma hallollust kasutada ja välja mõelda, mida see lühend tähendab. Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Ja mis siit nüüd kommunismile viitab? Tegelikult on sotsialism teekond kommunismile, vähemalt nii väidetakse, kuid kommunism jääb alati loomata, sest kommunism on 100% inimloomuse vastu. Kui paljud Eestis on need, kes annavad hea meelega kõik oma asjad ära niiöelda riigi omandisse? Mina annan oma asju (mitte ainult materiaalseid) kogu aeg ära teiste tarbeks ja usun see läbi, et aitan ligimest. Üks kommunistliku printsiibi põhitalasid. Mida see kommunism siis ikkagi õigupoolest tähendab? Karl Marxi idealistlik teooria eeldab võrdsust. Keegi ei ole kellestki parem, vaid kõik on kõikidega võrdsed. Mõnes mõttes NSVL (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit) ju lõi säärase printsiibi. Olid kolhoosid, kus inimesed käisid tööl, tegid niiöelda tööd riigi, mitte enda tarbeks, kuid see ei olnud ju kommunism? Vaadake, kui vaid üks osa kogu riigi ülesehitusest viitab kommunismile, siis on see kõike muud enne kui kommunism. Minu nägemuse järgi (see on nüüd see, mida ma usun) on kommunism võrdsus. Tegelikult lausa võrdsuse alustala. Kõik see, mis viitab võrdsusele, viitab ka kommunismile. Kõik see, mis on võrdne, on kommunistlik. Ilmselt kommunismi 21 sajandi tõlgendus. Loodan, et Marx ja ka Engels oma hauas nüüd teist külge sellise jutu peale ei pööra.
Aga kui me lähtume printsiibist, et kommunism võrdub võrdsusega, täieliku ja igakülgse, tingimusteta idealistliku võrdsusega, siis riigi tasandil ja ühiskondlikult muutub kommunism hetkega võimatuks, Lihtsalt inimese loomuses on elada mittekommunistliku elu. Milles see väljendub? Vaadake, inimene tahab alati midagi, tahab saavutada, tahab juhtida, tahab olla parem kui naaber, tahab omada suuremaid või eksklusiivsemaid asju, tahab teenida rohkem palka, tahab oma autot, oma maja/korterit, oma lennukit ja tont teab, mida kõike veel. Ainuüksi tahe end kellegagi võrrelda ja olla kellestki parem, mitte temaga võrdne, mis inimloomusele nii tavapärasena tundub, on tegelikult ristivastupidine suhtumine kommunismi teooriale. Kõik peab olema võrdne!
Teine koht, kus käärid tekivad, on elukaaslane. Inimene on harjunud, et tal on üks kaasa, keda armastab, kellega elab koos, kellega koos kogutakse asju, tehakse kodu ilusaks, saadakse lapsi jne. Kommunistlikus ühiskonnas aga on kõik võrdsed, ehk maakeeli öelduna, panen keda tahan, millal tahan ja kaua tahan ja mitte kedagi see ei "koti". Järgmine etapp on lapse kasvatamine. See peaks olema ühiskondlik, kus kõik näevad võrdselt vaeva selle nimel, et lapsed kasvaks suureks, neil oleksid ühesugused mänguasjad, toit laual ja palju erinevaid tegevusi. Kõik tegelevad kõige ja vastutavad kõige eest, hoolimata sellest, kes kelle laps on. Toidavad, vahetavad mähkmeid jne. Väidetavalt olevat umbes sarnaselt elu toiminud kiviajal. Selle vahega, et toona oli ka neil olemas vanem või juht, kelle sõna maksis, kuid perekondlikust aspektist nii ju elati.
Kolmandaks ei saa olla nii, et keegi on kellestki parem, mis tähendab, et ei ole mingit juhti, ei riigipead ega ka koosolekute läbiviijaid. Ainus võimalus oleks, et niiöelda kogukond peaks koosolekuid kõik koos ja koosoleku juht on hoolimata vanusest kordamööda kõik kogukonna liikmed. Kõik otsused võetakse vastu ühiselt hääletades, ja alati võidab enamus, keegi ei ole kellegi esindaja. Riigi puhul tähendaks see rahvahääletusi iga pisema asja otsustamiseks, mis ilmselgelt on igas, ka kõige väiksemas riigis, ebareaalne.
Need kolm põhipunkti selgitavad ära, miks ei ole mitte kunagi mitte üheski riigis olnud kommunistlik kord ja ei hakka ka kunagi olema. See on lihtsalt inimloomuse vastane. Neid, kes selle idealismi mudeliga kaasa läheksid, on paratamatult ääretult vähe ja ma olen täiesti veendunud, et inimesed muutuksid ka säärases ühiskonna vormingus, mille tagajärjel keegi ikka tahab end teistest paremini tunda ja erineda ja silma paista ja otsustada, mis tekitaks meeletult intriige ja probleeme. Selles mõttes on ilmselt kommunistlik riigikord kõige igavam, see oleks ju täiesti emotsioonitu, vaid võrdsusprintsiipi arvestav ühiskond.
Kõigest hoolimata aga väidan mina, et kõikides riikides üle maailma teatud tingimustel toimib kommunism. Tõsi mitte ametlikult (sõnastatakse teisiti) ja mitte riiklikul tasemel. Minu hinnangul eksisteerib ühiskonnas kolme tüüpi (abielu)paare:
1. demokraatlik
2. diktatuurlik
3. kommunistlik

Esimene neist eeldab head väljendusoskust ja mõistuse/mõistmatuse poolelt samal tasemel olevaid inimesi. See tähendab siis seda, et kõikides küsimustes, mis peret või antud paari puudutab, vaieldakse, arutletakse, diskuteeritakse ja püütakse leida niiöelda kompromisse, ehk leida kõigile sobiv lahend. Keegi ei suru oma maailmavaateid ja arusaami teistele peale, vaid pigem selgitab ja põhjendab seda. Mida sarnasemad inimesed antud koosluses osalevad, seda huvitavam on elu ja seda paremini nad omavahel ka läbi saavad. Minu teada on see ka enim levinud (abielu)paaride suhtlusvorme. Demokraatlike paaride märksõnaks on: vastandid tõmbuvad.
Diktatuurlik on äärmiselt populaarne mõjuvõimsate inimeste kodune elulaad. See tähendab tegelikkuses seda, et on välja kujunenud perekonnapea, kelle sõna maksab, ta või küll kuulata teiste pereliikmete ideid ja arvestada nendega, kuid samas on perekonnapeal alati vetoõigus ja selles peres toimib kõik täpselt nii nagu vastav isik ütleb/otsustab. Huvitav on asja juures see, et siin ei määra inimese sugu tema rolli diktatuurlikus peres. Kui üldjuhul peetakse mõjukamateks ja loetakse ja arvamusliidriteks mehi, siis koduses õhkkonnas kipuvad need samad mehed muutuma niiöelda tallaalusteks ja käsutäitjateks. Samas mehed, kes teevad enda arvates alavääristavat tööd, või keda tööl või sõpruskonnas pidevalt alavääristatakse, siis on antud perekonnatüübis just nemad, kes võimu haaravad ja panevad paika, et just nii on ja kogu moos. Antud suhte teine pool tunneb end tihtipeale alaväärsena, kehvasti, kurdab oma sõpradele halba elu ja lõppkokkuvõttes on täiesti veendunud, et ta ongi perekonnas vaid ülesannete täitmiseks ja muu maailma jaoks pigem jalus, saamatu, mõtlemisvõimetu ning ühiskonnale mittevajalik, halvemal juhul koguni üleliigne, isiksus.
Kommunistlik pere on selles mõttes idealistlik pere. Tegu on äärmiselt harva esineva peretüübiga. Kommunistlikus peres on kõik võrdne, keegi ei kamanda kedagi, keegi ei sunni kedagi millekski ja kui aus olla siis polegi vaja. Seda seepärast, et koos elav paar mõtleb nii sarnaselt, et neil ei tekigi lahkhelisid, neil ei ole tülisid, neil ei ole arutelusid ega midagi muud sarnast. Kõiges ollakse ühel meelel, mõlemad osapooled on kodustes töödes võrdsed, teevad seda, mida on tarvis teha ja ei lükka tegemisi edasi ega palu kellelgi teisel ära teha. Selle paaritüübi mõlemad liikmed elavad põhimõttel: "Tänasida toimetusi ära viska homse varna!" järgi. Nende kahe vaheline armastus leegitseb nii kõrge leegiga, et nad teavad tihtipeale sõnagi lausumata, mida teine tahab ja pikemalt arutelmata tehakse teise heaks kõike. Sellised paarid on nagu kokku loodud, nende armastus ja suhe on teiste jaoks mõistmatu, sest hoolimata ülejäänud ühiskonnas erinevatest probleemidest on nad alati rõõmsad, enamjaolt rahulikud, kindlasti aga enda elu ja tegemistega rahul. Kohati võib-olla isegi teiste jaoks ükskõiksed ja hindavad ennekõike tahet midagi ära teha ja/või kuskil millelegi kaasa aidata, mitte aga saamatust, oskamatust ja teadmatust. Kommunistliku mõttelaadiga inimesi on ka kõige raskem mõjutada, sest neid huvitab vaid võrdsus ja neist õhkab vaid rahulolu ja õndsust. Sellest tulenevalt kui nad tunnevad, et nad ei sobi seltskonda, või nende teeneid enam ei taheta/vajata, siis pikemalt arutlemata sulgevad enda järel ukse ja lahkuvad. Sisemiselt on nad alati äärmiselt rahulikud, kuigi aegajalt võib nii mõnigi situatsioon emotsioonid "lakke ajada". Tagasi paari juurde tulles, julgen väita, et kommunistliku peret üheski ühiskonnas tegutseda ei saa, sest selline harmoonia saab toimida vaid kahe inimese vahel. Kui näiteks peres on kolm liiget (ema, isa ja laps), siis ema ja isa jaoks on kõik võrdne, nii õigused kui kohustused alates kodustest töödest ja lõpetades millegi otsustamisega. Kõik asjad on nende arvates kõigi omad, sest oma elu õnnelikult elamiseks ei vaja nad midagi. Kõike materiaalset võetakse kui lisaväärtust elule. Ka rahakott on neil ühine ja ühe mure on alati ka teise mure. Peres olevat last aga kasvatatakse demokraatliku printsiipi arvestades, ehk lapsel on alati õigus kaasa rääkida, ennast õigustada, oma arvamus välja öelda jne. Selles peres vanema ei suuna last tema maailmavaadetes, vaid tahavad et laps ise saaks aru, mis tema jaoks parim on. Mõnes mõttes on tegu äärmiselt vabakasvatusega perega, samas kodune õhkkond ja perekeskne soojus on see, mis kaudselt kasvatab ka last. Väljaspool peret näib see paar alati ühtse, idealistliku tervikuna. Pere lapsed seevastu võõranduvad varakult, austavad kõrgelt pere väärtusi, kuid püüavad vanematest eristuda, mida neil keelamatult ka teha lastakse. Kommunistlikust paarist koosneva kuid demokraatliku pere ja demokraatlikust paarist koosneva ja ka demokraatliku pere suuurimaks erinevuseks seisnebki ühtsuses. Kui demokraatlik paar kasvatab oma last enda eest võitlejaks, tugevaks isiksuseks, siis sama eesmärgi saavutab ka kommunistlik pere, kuid kordades vabamas ja kõike lubavas õhkkonnas.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et idealistlik kommunism on võrdsuse harmoonia, mis saab realiseeruda vaid kahe end täielikult teineteisele pühendanud inimese vahel ja kõikides teistes eluvormingutes tänapäeva ühiskonnas ei toimi. Mina isiklikult usun võrdsusesse ja hindan võrdsust, püüan anda alati kõigile võimalust enda vigade parandamiseks ja/või siis enese tõestamiseks ning hindan inimesi, kes ei ela materiaalsete väärtuste maailmas, vaid hindavad kõrgelt vaimu ja hinge rahul- ning heaolu.