|
|
|
![]() |
|
|
Kõik põrgusse
Ühe kauni hommiku hilisel tunnil
kaklen arvutiseeritud ühiskonnaga.
Vahin monitori, endal silmad punnis-
püüan suhelda korraga kolmega...
Ajusopist pärit alateadlik mõte
ringleb kõikjal, kus leidub tundeid.
On arusaam, et teha võiks kõike,
virtuaalselt keegi ju ei tungle...
Jätan nüüd rahule seesinase arvuti,
mis endiselt virvendab mu silme ees.
Rahu ja õnne mõtteis endale palusin-
nüüd seisadki Sina reaalselt mu ees!
Põrgusse mailid ja kohustuslik töö-
tahan olla üks ja ainus Sinu jaoks!
Vaid Sinuga veedan päevad ja ööd-
kõik ülejäänu nüüdsest mu elust kaob!
Tagasi
| |
