Kuidagi raske on hingata. Ei teagi, kas olen haigeks jäänud või on tegu mingi muu kahtlase viirusega, aga nii ebardlikult vastik on olla, et ei tahakski olla. Selle olemise asemel olen viimasel ajal püüdnud palju magada. Nüüdseks on unigi otsa saanud. Enamuse ajast, mil olen üleval, käin ringi nagu pesa otsiv kana, kes nii väga tahaks muneda, aga seda õiget kohta ei leia, kuhu oma maimuke välja lasta. Tõsi, minul pole kedagi, ega midagi kuskilt välja lasta, ka seedimine on endaarvates korras, kuid siiski kirjeldab kõik eelnev mu olemust praegusel ajahetkel kõige paremini. Selline vindunud kala olek on mul tegelikul olnud juba mitu nädalat. Vahelduva eduga, nagu öeldakse. Seda selles mõttes, et ühel hetkel on nagu parem ja siis jälle hullem. Tegelikult on positiivne ju see, et nüüdseks ma suudan juba teistele naeratada. Enamus inimesi arvab, et ma olengi omas mullis, ehk säänne tegelane, kes ma enamus ajast olen. Tegelikult aga minu sisemuses toimuvat teab vast üks, kaks inimest. Ilmselt nii ongi parem kui kõik seda ei tea. Pärast jälle terve küla mingisuguseid kõlakaid täis ja katsu sa siis selgitada, et sõbrad, ma tegelikult ju elan veel ja see, et mul lihtsalt mingi kevadmasendus peal on, see ei tohiks teid sedavõrd üldse kõigutada. Omamoodi tore muidugi, kui kõigutab, aga siiski.
Mõned nädalad tagasi otsustasin ma oma armumistest enam mitte välja teha. Ses suhtes, et ma tean jah, et olen armunud ja on valus ja veel musttuhat asja, aga ma püüan oma elu edasi elada ja ei tee eriti välja sellest teadmisest. See mõttelaad püsis mul peas ei rohkem ega vähem kui eelmise nädala kolmapäevani. Siis helistas mulle see sama neiu, kellest ma olin valmis juba loobuma. Tegelikult sõna „loobuma” ei ole siinkohal õige sõna. Nimelt on keeruline loobuda kellestki/millestki, keda/mida sul ei ole kunagi olnud. Keeruline jutt. Lühidalt armusin ma kunagi kellessegi, kellel oli keegi teine. Veidi aega hiljem nad läksid lahku ja kae kildu, minus tärkas lootus. Siis ma taaskord taipasin, et me ikka ei sobi kokku, kuna tema nägemus elust on minuga võrreldes erinev. Ma olen ilmselgelt liiga vana (meil on kaheksa aastat vanusevahe) tema jaoks ja pealegi ta suitsetab ja on nii kinnine isiksus. Ühesõnaga ma leidsin terve rida põhjuseid, miks me ei peaks sobima, miks ma peaks ta oma eraelust kustutama ja unustama ta olemasolu. Just nimelt eraelust ja seetõttu, et me töötame ühes ja samas kohas ning seepärast oleme „sunnitud” pea iga päev kohtuma.
Nagu juba mainitud, helistas ta mulle eelmise nädala kolmapäeval. Põhjus helistamiseks oli umbmäärane. Vähemalt mul jäi selline mulje, nagu oleks otsitud põhjus helistamiseks. Järgmisel päeval helistas ta uuesti ja küsis, kas kavatsen minna jalutama õhtul, et ta tuleks ka. Kahtlane. Sel hetkel hakkas mu sisikonnas kõik keema. Täpselt selline tunne nagu kuivanud verekoorik sügava haava pealt oleks lihtsalt ära kistud. Ometi mulle meeldis see tunne. Ma nagu oleksin tajunud midagi. Ilmselt tekkis lihtsalt uus lootus. Sel hetkel hakkasin mõtlema elu olemusele. See paganama elu ongi ju nagu merelaine. Absoluutselt kõik meie ümber on kord mäest üles ja kord alla minev. Tahaksin näha inimest, kes mõtleb kogu aeg ühte moodi, kelle elu läheb sirgjooneliselt ja kellel mitte mingisuguseid tõuse ja mõõnu ei esine. Ükskõik mis valdkonnas. Alates karjäärist töö juures ja lõpetates kellegagi suhtes olemisega. Või siis oma sõbra/sõbrannaga suhtlemine. Ka säärastel suhetel on tõuse ja mõõnasid. Ühel hetkel tülitsetakse, teisel kallistatakse. Üks periood suheldakse igapäevaselt, siis tulevad pausid sisse. Iseenesest huvitav elufilosoofia. Vaata ainult merd, kujuta ette endale kui suurt lainetust tahad ja ela oma elu selle sama mere, selle sama lainetuse, järgi. Ja siis osad püüavad surfariks hakata ja laineharjal püsida. Vahest see muidugi õnnestub ka aga tihtipelae mitte väga pikka aega.
Tegelikult helistas seesama mu unistuste neiu mulle veel pühapäeval ja esmaspäeval ja teisipäeval ja... Ainult laupäev jäi vahelt ära. Miks ma ei tea. Kuidagi narr oleks küsida ka, et jou kaunitar, miks Sa mulle laupäeval ei helistanud, ah? Igatahes seepäev ma muud ei teinudki kui mõtleisn temast. Olgugi, et erinevate kohuste tõttu olin sunnitud sõitma kodust ära ja olin kuskil pärapõrgus, ikkagi tundsin tast puudust. Tundsin puudust sellest häälest, mis hellitaks mu kõrvu, sellest näoilmest, mis silitaks mu võrkkesta, sellest olemusest, mis paneks südame kiiremini põksuma. Tegelikult mu südame pani ta ju siiski kiiremini põksuma. Hoolimata sellest, et me ei näinud, kuulnud, ega mingi muul moel ei suhelnud, ikka ma mõtlesin temast, unistasin temast ja püüdsin välja nuputada, kuidas temaga suhelda, käituda, kuidas talle läheneda, et me rohkem aega koos veedaks.
Mõned päevad tagasi sain temaga kokku. Tegelikult oli meid terve rodu, kes kokku said. Meil oleks nagu mingi selline oma kamp välja kujunenud. Ühesõnaga oli meid alguses 8 noort. Läksime kõik koos jalutama. Suhteliselt kiiresti hakkas aga kõik lagunema. Kõigepealt kadus üks, siis teine seltskonnast. Veidi hiljem seltskond pea, et pooldus ja oligi meid jalutama alles jäänud 4 inimest. Tuiasime siis veidi ringi, mere äärde jõudsime just selleks ajaks kui päike loojus. Meri oli täiesti vaikne. Tuul sasis õrnalt juukseid. Hetkeks tekkis tunne nagu keegi vaevu-vaevu puudutades silitaks mu põski. Päikesekerast oli näha alla poole. Ülejäänud oli selleks ajaks jõudnud juba kaduda meretaguste, silmaga mittenähtavate, maakera kumeruste taha. Päike oli suhteliselt tume, ütleksin lausa oranþikas. Oli meeletult soe. Ainus heli, mis kõrvu kostis, oli eemalt, põõsastest kostuv linnulaul.
Ta seisis mu kõrvale. Piisavalt lähedale, et tajuda ta olemasolu, samas piisavalt kaugele, et mereõhk me vahelt läbi mahuks käia. Teised jalutasid edasi. Me jäime kahekesi. Sedasi me seisime vast kümmekond minutit ilma, et kumbki sõnagi oleks öelnud. Veidi hiljem otsustasime kõik koos ära minna. Läksimegi. Millegi pärast olime tagasiteel ka meie kõrvuti ja seltskonda alles jäänud kaks inimest omaette. Ju siis nii pidi olema. Nüüd me julgesime juba vahetada ka mõned sõnad. Tegelkult see julgema ei olnud õige sõna. Ses suhtes, et ei usu, et kumbki meist oleks kartnud midagi öelda, pigem lihtsalt oli situatsioon säärane, kus ei olnudki midagi öelda tarvis. Vaikus, õhkkond, koos olemine, see kõik rääkis rohkem kui tühised sõnad oleksid suutnud edasi anda.
Oma sõnaaheras, kuid siiski äärmiselt emotsionaalses, vestluses ma muuseas küsisin, et millal tal on vabad päevad, et kui ei ole kooli. Ma tahtsin kolme vaba päeva, ükskõik mis nädalapäevad. Ta väitis, et eksamiteni on natukene aega ja selgitas, et sisuliselt hetkel käimas oleva reedest on ta kõiksugu kohustustest vaba. Siis hakkas aga uurima, miks ma seda talt küsisin. Mina vaatasin talle kavalalt otsa ja ütlesin, et homme räägime. Ta küll ei jäänud selle vastusega rahule, kuid midagi konkreetsemat ta ka mult välja ei suutnud võluda. Tõsi, igaks juhuks palusin tal need kolm päeva ära broneerida, et võimalik, et tahan teda selleks ajaks endale.
Järgmise päeva hommikul helistasin Tallinkisse ja broneerisin nende kolma päeva peale Stockholmi kruiisi. Sama päeva õhtul saime uuesti kokku. Küll hetkeks ja kuskil kohvikus, kuid siiski. Ma ütlesin talle, et panin meile kinni Stockholmi kruiisi kaheses kajutis. Seda pilku, mis mind sel hetkel tabas, ei unusta ma vist iial. Ta oli samal hetkel tige, kuri, vihane ja rõõmus ning naeratav. Ilmselt oli tema pahameel tingitus faktist, et ma ei kooskõlastanud temaga, ega küsinud, kas ta üldse tulla tahab. Ometi oli ta üllatunult rõõmus ja kuigi ta püüdis pahast nägu teha, kajas tema näoilmest palju enam rahulolu, rõõmu ja sära. Kuigi sel hetkel ta seda ei väljendanud, olin kindel, et ta tuleb ja ma ei pea broneeringut tühistama hakkama.
Reede lõuna ajal läksin tema juurde. Reisimiseks kokku pandud väike seljakott asjadega kaasas. Tema alles pakkis. Jäi mulje nagu ta hakkaks kaheks aastaks Austraaliasse sõitma. Hea, et oma riidekappi ei tahtnud kaasa võtta. Mind nähes jäi oma pilguga mõõtma mu seljakoti suurust. Selge, liiga palju asju oli kaasa pakitud, seega kõik otsast peale. Omamoodi tore on tegusat naisterahvast sedasi jälgida. Õnneks meil ei olnud kell ka veel „sada“. Veidi hiljem lahkusime tema juurest. Tema reisikott oli küll märksa suurem sellest, mis minul, kuid ikkagi suutis ta kõik „hädavajaliku” vaevu ära mahutada ühte kotti. Naisterahva puhul päris hea tulemus või kuidas?
Sadamasse jõudes tegin ma kõigepealt ära check-in´i. Seejärel istusime teinteise kõrvale sadamas olevale puupingile ja jäime lihtsalt vaikides ootama. Kohati tekkis tunne nagu me läheks mingisugusele masendavale reisile, kus on omad kohustused ja meeletu töö ja puhkamisest ei tule midagi välja või nagu läheks tundmatusse ja teadmatus on nii kohutav, et lihtsalt ei olegi midagi rääkida.
Mina tegelikult vaikisin meelega. Viimasel ajal üldse kontrollin ja jälgin ma meeletult palju oma sõnavara, räägin vähe või peaaegu üldse mitte ja eelistan omaette olla. Minu seesisanane mõttemailm on lihtsalt säärane. Ma nagu kardaksin ükskõik, mis sõna lendu lasta, nagu kardaksin, et iga sõna võib tekitada probleeme, võib jätta vale mulje, või solvata, haavata, haiget teha kuidagi, sedasama, minu kõrval istuvat, näitsikut. Omamoodi kummaline. Mina, kes ma kõiksugu prominentidega olen sina peal ja räägin nagu mõne vana semuga, ei suuda kuidagimoodi selle neiuga koos olles mitte midagi peale sooja õhu suust välja lasta. Ei oskagi nagu kommenteerida. Temaga koos olles, isegi siis kui me oleme kaheksi mõnes suures seltskonnas ja teemaks on midagi, mida ma suhteliselt hästi valdan, isegi siis ma istun vaikselt, olen tagasihoidlik ja kui üldse midagi ütlen, siis äärmiselt vaikselt ja lühilausetega. Mu aju nagu ei suudaks midagi asjalikku välja genereerida. Keha ja mõistus lihtsalt nagu keelduks koostööd tegemast. Äkki on mõni koostöölepingu punkt jäänud nende kahe vahelisest lepingust välja?
Umbes veerand tundi hiljem panen oma käe ta õlale. Seepeale pöörab ta oma küsiva pilgu minu poole. Hetkeks jääb mulje nagu ma oleksin mingi kurjategija, et rikkusin teise inimese rahu. Õnneks hetk hiljem see pilk muutub kergeks naeratuse laadseks näogrimassiks.
„Ma lihtsalt tahtsin öelda, et meil on aeg laevale minna.”
Haarasime oma kotid ja tõusime püsti. Veidi hiljem olime juba järjekorras. Tegelikult mulle üldse ei meeldi sõna „järjekord“. Kui mõtlema hakata, siis sõnaga „järjekord“ meenuvad esmalt paarkümmend aastat tagasi meeletud järjekorrad toidupoodides kui kuskil väikelinnas levis kõlakas, et täna toodi poodi vorsti. Analoogsed järjekorrad on tänapäeval vaid Metallica kontsertide eelmüügi esimese päeva alguses, mõned minutid enne piletite müügi algust.
Iseenesest on sõna „järjekord” ju liitsõna, mis koosneb sõnadest „järg” ja „kord”. Sellest ma saan aru, millest antud sõna esimene pool tuleneb. Inimesed ju seisavad teineteise järel. Kuid selle korrasusest ma küll nüüd enam aru ei saa. Missugune kord see siis ikkagi on, kui inimesed seisavad üksteise taga ja pealegi tekkinud rivi ei meenuta isegi aastaid tagasi Moskvas Punasel väljakul nähtud sõdurite rivi. Seal oli küll tõelise korraga tegu. Poiste kandadest võis lausa sirge joone tõmmata ilma igasuguse looklemiseta. Tõsi varvastest ei saanud seda teha aga seda peamiselt seepärast, et kui ühe kirsad on 41 numbriga ja tema kõrval seisva noormehe kirsad on 52 numbriga, siis väga raske on selliseid jalatseid ühte joonde seada nii kandadest kui ninadest. Olgu, see selleks, aga ikkagi, mille paganama korraga ikkagi järjekorra korral tegu on? Üksteise taga seistes läheb „saba” tavaliselt looklevaks nagu mõnel päikese käes pleesitaval maol. Ka vanuseliselt ega pikkuselt ei olda järjest, seega ka sellest vaatenurgast lähtuvalt jääb igasugune kord tahaplaanile. Ja siis kui tehakse uksed lahti või avatakse see, mille pärast kõik siin seisavad, siis läheb selliseks tunglemiseks, et lausa piinlik on tunda end inimesena. Seega ka kultuurse käitumise suhtes puudub kord. Tegelikult võiks selle sõna „järjekord” ümber muuta. Otseselt on ju tegemist meie mõistes järjekorra puhul millegi ootamisega. Seega võikski olla sõna „järjekord” asemel sõna „järjetaga” või siis „järjeoot”. Sellisel juhul on aru saada et inimesed on teineteise taha mingil salapärasel põhjusel reastunud järjest ning nad ootavad midagi.
Kuna Eesti on nüüdseks juba Schengeni viisaruumiga liitunud, siis on laevale minek nagu muuseas. Ainult piletit tahetakse näha. Laeva jõudes heitsin hetkeks pilgu oma kaaslase poole. Ta nägu oli täis ärevust ja rõõmu. Tore, esimene eesmärk oli täidetud. Sõitsime esimese ette juhtuva liftiga üheksandale tekile ja otsisime üles oma kajuti. Kuna mina olen antud laevaga kordi juba sõitnud, siis orienteerusin seal suhteliselt hästi ja kajuti otsimine möödus ilma eriliste seiklusteta. Kajutisse jõudes panime oma kompsud kappidesse ja läksime välja uudistama. Tegelikult tahtsin ma reelingu ääres lehvitada oma kallile kodumaale siit eemale triivides. Ka mu kaaslane ei olnud sellele mõttele vastu. Nii me siis võtsimegi oma fotoaparaadid kaasa ja läksime laeva kõige kõrgemasse ossa, kuhu rahvast lubatakse, ning jäime seal seistes ootama laeva väljumist.
Esimest korda julgesin teda puudutada. Ma lihtsalt tundsin, et kas nüüd või mitte kunagi. Kõlab kuidagi lapisikult, aga mis teha, aegajalt on selline tunne, eriti siis kui kõhkled kõike öelda ja teha. Igatahes seisin ta kõrval ja võtsin ettevaatlikult ta sõrmede ümbert kinni. Need olid külmad. Silmadega neiu pilku otsides tõstsin ta käe reelingu peale ja piiritlesin ta sõrmed oma veidi soojemate kätega. Mõnes mõttes üllatusin. Ta ei võnudki oma kätt mu käte vahelt ära, vaid jättis selle sinna. Korraks vaatas mulle otsa, naeratas ja siis keeras pilgu taas Pirita poole. Mind üllatas taoline käitumine peaasjalikult seepärast, et südatalvel me sattusime ka korra kahekesi väljas olema. Ka siis hakkas tal külm. Aga siis ei lasknud ta mitte oma käsi soendada. Ju siis oli midagi, mis seda ei lubanud teha.
Samas ma jäin sel hetkel mõtlema. Kui ma tavaliselt püüan välja mõelda inimeste käitumiste tagamaid ja põhjendusi, siis seekord püüdsin mõista tema käitumise tagamaid, ehk püüdsin aru saada, mida ta just praegusel hetkel mõelda võib. Arvestades seda kui emotsioonitu ta olla oskab, siis on näoilme vaatlemisest suhteliselt vähe tolku. Aga ikkagi. Äkki ta püüab hetkel välja mõelda põhjuseid, miks kahetseda juba praegu, reisi esimestel minutitel, minuga kaasa tulemist. Ilmselt võib üks peamisi põhjuseid olla mõttelaad: „Tasuta lõunaid pole olemas”. Ehk kui ma temale sedasi reisi välja teen ja lihtsalt endaga kaasa kutsusin, siis võib ta hetkel püüda nuputada põhjust miks ma seda kõike tegin. On ju suhteliselt loomulik ja tavapärane, et niisama ei tehta midagi. Mõtlevale inimesele, nagu me kõik olema peaksime, on omane ka mõtlemisvõime ja ühtlasi tahe kõigest mingitki kasu saada. Neid inimesi, kes end liigutavad ükskõik mille nimel ilma, et emotsionaalset, füüsilist või materiaalset kasu saada, leidub siiski vägagi vähe.
Arvestades fakti, et ta teab, mida ma tunnen tema vastu, on suhteliselt üks ja otsene tee, mida ma võiksin temalt tahta. Sellest tingituna ta võibki terve reisi aja tunda end nagu tal oleks mingid kohustused minu ees ja nagu ta peaks midagi tegema, minu meele järgi olema või midagi muud sarnast. Igatahes sellist reisi ma ei taha. Me tulime koos puhkama, reisi ja üksteise seltskonda (sõna otseses mõttes) nautima. See tähendab seda, et me peaks arvestama kogu aeg teineteisega, mitte aga kohusetundest midagi tegema. Siinkohal kisuvad mõtted tahes-tahtmata küllaltki „vasakule”. Vägagi huvitav väljend iseenesest. Miks just vasakule, aga mitte paremale, või alla, või üles, või...? Tegelikult mõeldakse selle all ju siivutusi. Situatsiooni, kui inimene lihtsalt tegutseb oma tunnete ja emotsioonide ajendil. Kui öeldakse, et jutt kisub vasakule, siis püütakse rääkida „läbi lillede” seksist või millestki muust sellega seonduvast. Ses suhtes võiks ju mõelda praktilselt. Sellise jutu põhjal ei ole midagi, mis just ja konkreetselt vasakule suunaks või viiks. Küll aga viib säärane jutt näiteks voodisse, või siis lahti riietumiseni, või siis inimkehade teineteise külge liibumiseni. Seega peaks kasutama sõna „vasakule” asemel hoopis sõnu „voodisse”, „alasti” või „liibuma”. Minu meelest oleks tunduvalt paremini mõistetav kui inimesed ütleksid, umbes nii:
„Kuule, Su jutt kisub voodisse!”, „Kuule, Su jutt võtab alasti!” või „Kuule, Su jutt on nii liibuv!”.
Pärast väikest ootamist ja püüdmist teineteise mõtteid ära arvata, pandi käima laeva mootorid. Mõned minutid hiljem nägime, kuidas tunkedes mehed jooksid laeval ringi. Laeva valmistati ette sadamast väljumiseks. Natuke hiljem läksime me laeva siseruumidesse. Lihtsalt mu kõrval seisnud neiul hakkas jahe. Läksime tagasi oma kajutisse ja vaatasime mõnda aega seal olevast aknast, kuidas me Tallinnast aina kaugemale liikusime. Selle aja olime me mõlemad kõhuli voodites. Meie kajut oli vast umbes üheksa ruutmeetrine. Seal oli kaks voodit, mille vahel oli umbes meetri laiune vahekäik. Peale akna oli meil kajutis veel WC ja duðð, pisike kapp, kolm riiulit ja veidi suurem riidekapp. Lisaks leidsime kajutist veel ühe suurema peegli ja konditsioneeri. Laias laastus oli kõik eluks vajalik olemas. Ainult ela ja naudi.
Lõpuks vahetasime ka mõned sõnad. Ilmselt sai koos ankru üles tõstmisega ka meie psühholoogiline ajuderagin otsa ning me suutsime taaskord endi suudest midagi peale sooja õhu välja lasta. Mõnda aega lesisime lihtsalt niisama ja rääkisime kõigest. Sõna otseses mõttes kõigest. Meie jutt algas arutlusega, millal me Stockholmi jõuame ja kas Mariehamni külastamise ajal ka üleval oleme ning lõppes mõtisklustega laeva mootori võimsust, kaasas oleva mageda vee varudest ja elektri tarbimise mahust.
Pärast tunni ajalist lesimist otsustasin end püsti ajada. Mu kajutikaaslane jäi esialgu veel pikali. Tahsin meile kohvi keeta. Otsisin oma kotist üles kaks tassi ja veekeeduspiraali. Lasin mõlemad tassid vett täis, spiraal sisse ja hetk hiljem juba vesi kees.
„On ikka mõnusaid asju välja mõeldud,” läbis välkmõte mu pead. Pikemalt juurdlemata kallasin kolm ühes kohvipulbri kuuma veega täidetud tassi. Seejärel sobrasin veidi oma kotis ringi kuni leidsin teelusika. Segasin veidi mõlemasse tassi tekkinud pruunikat vedelikku ja oligi mõnujook valmis tarbimiseks. Meie edasine suhtlus arenes ilma vestluseta. Seda selles mõttes, et kohe kui keegi suu lahti tegi, et midagi öelda, nähvas teine irooniliselt või siis mõnitavalt vastu. Seepärast otsustasimegi pigem vaikides istudes. See-eest käis üsna tihe „pilkude mäng“.
Tegelikult oli õhk kajutis nii paks, et sellest hakkas mu pea valutama. Kuigi me istusime vaikides ja tülis nagu ka ei olnud, oli ikkagi kuidagi väga pinev ja ärev olemine. Ainsad sõnad, mis suust välja tulid, olid niiöelda kohustuslikud. Kui meie kajutisse mõni spioon oli mikrofoni salaja peitnud, siis kuulis ta umbes sääraseid lauseid:
„Teeme laeva peal tiiru ka?“ või: „Lähme äkki välja korraks?“ Vastused eelpool nimetatud küsimustele kippusid aga veelgi tagasihoidlikumad olema. Need olid umbes sellised: „Ma ei tea“ ja „Mul ükskõik“ või „Olgu“.
Ajapikku me siiski harjusime tekkinud situatsiooniga. Vestlused venisid aina pikemateks ja veidi ka sõbralikumateks. Selline tugev ja ausalt öeldes isegi segav iroonia hakkas vaibuma. Teatud kindlaid teemasid vältides saime me siiski päris hästi läbi. Samas võis see hästi läbisaamine olla tingitud ainult vastavast vajadusest. Kui ikkagi peaaegu kolm päeva kellegagi kahekesi koos olla, siis on ilmselge, et temaga tuleb ka suhelda, rääkida ja arvatavasti on mõlemale poolele kõige tervislikum kui suudetakse üksteise solvamine, mõnitamine ja tänitamine vähemalt mõneks ajaks ajalukku jätta.
Läksime laeva kuuendale tekile ja sealt õue. Oli päikeseloojangu aeg. Ma lihtsalt pidin seda nägema, seda pildistama. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma lihtsalt janunen mere järgi. Vahel on selline tunne, et meri on ainus, kes mind mõistab, ainus kes aru saab, mida ma räägin ja toetab mind alati saja protsendiliselt. Kusjuures omamoodi hea on ju ka see, et merega suheldes piisab mul vaid mõtlemisest. Ma ei pea suust ühtegi sõna välja laskma, selleks, et minu vestluspartner mind mõistaks.
Välja jõudes nõjatusin reelingu külge ja jäin üksisilmi päikeseketta silmapiiri taha kadumist imetlema. Taevas oli tõmbunud oranþiks. Meri oli nii rahulik ja vaikne, et sisuliselt polnud mingit lainetustki märgata. Taevas oli täiesti selge, isegi ühtegi pilvekribalat ei olnud kuskilt näha.
Mu reisikaaslane jäi taha poole. Mõned minutid hiljem olin suutnud päikeseloojangu lummusest üle saada ning olin taas võimeline inimestega suhtlema. Pikemalt mõtlemata keerasin end ümber. Mulle vaatas veidi tigeda pilguga otsa neiu, kelle põsed õhetasid, silmad olid kissis, kes oli end sõna otseses mõttes mässinud kõikvõimalike kaasas olnud riietusesemetesse ning kes ilmselgelt ei saanud aru minu käitumisest.
Minu mõttelõng läks hetkega vaid ühele lainele. Ma tahtsin nii väga seda näitsikut kallistada. Lihtsalt selline päikesleoojang, selline hõng, meie kahekesi täiesti omaette keset avamerd... Tegelikult oma vaimusilmas ma suudlesin teda, aga pelgalt vaimumaailma mõttelennuks see jäigi. Kõigi oma soovide ja tahtmiste kiuste ma lihtsalt lähenesin talle ja istusin sõnagi lausumata ta kõrvale. Sedasi istusime me vaevalt mõne hetke.
„Lähme ehk sisse tagasi kui Sul külm on?“ katkestasin tekkinud vaikuse. Ma ei teagi miks ma sedasi ütlesin. Tegelikult ma ju tahtsin väljas olla ja temaga kahekesi olla, mida laeva siseruumes saaks vaid kajutis, kuid kajutis ei olnud kummagi meeleolu viimati kõikse parem. Seega sinna ma ka nagu väga ei trügiks. Ometi oli mulle selle sama neiu heaolu olulisem kui miski muu ja nii ma otsustasingi temaga tagasi laeva sisemustesse kaduda. Käisime mõned poed läbi ja siis läksime niiöelda showbaari, võtsime mõned kokteilid ja istusime sinna lihtsalt maha. Kõiksugune suhtlemine meie vahel oli taaskord lõpu leidnud. Nii väga kui mind see vaikimine ja lausa teineteise eiramine ka ei häirinud, ei osanud ma ikkagi midagi teha ega öelda. Südaöösel algas niinimetatud ööshow. See seisnes kümnekonna tantsijate esinemiskavas, mis kestis oma pool tundi. Peale seda läksime koos, kuid ikka veel vaikides kajutisse. Pikemalt seletamata koorisime end riidest lahti ja kadusime teki alla. Sel õhtul me ei soovinud teineteisele isegi „Head ööd!“. Me lihtsalt vajusime üllatavalt kiiresti unne. Tegelikult küll vajus vaid üks meist ära. Mina nimelt jäin pikali lesima. Vaatasin esiti kajuti lage, seejärel vaatasin aknst välja lootes leida sealt midagi ilusat ja tähelepanu köitvat. Ega ma sealt suurt midagi ei näinudki. Väljas oli pime, meri oli endiselt rahulik ja vaikne, tuult tundus olevat täpselt nii palju kui laevaga sõitmine seda tekitas. Kuskil taamal tundus mingisugune laev olevat. Vähemalt pälvis hetkeks mu tähelepanu järjepidevalt põlevate tulede kogumi sära. Seejärel mu pilt tuhmus. Silmad nagu oleks klaasistunud ja kõik nähtav ebaoluliseks muutunud. Jäin jälgima mere ja taeva kohtumispiiri.
Hoolimata sellest, et mu pilk oli suunatud merele ja seesama pilk oli üsnagi tuhmiks muutunud, liikusid mu mõtted siiski vaid mu enda vahetusläheduses uinunud kaunitari ümber. Sisuliselt püüdsin ma mõelda vaid üht – kuidas sellele neiule võimalikult vähe raskusi tekitades rääkida oma plaanidest. Raske oli.
Mõned kuud tagasi alguse saanud saaga on praeguseks jõudnud horisonti. Ühesõnaga armusin ma temasse kunagi ammu, niiöelda esimesest silmapilgust. Praeguseks ma tean, et meist kahest ei saa kunagi seda, mida mina tahan ja kuna me praegusel hetkel töötame ühes ja samas ettevõttes ja koguni ühes ja samas ruumis, tegeleme ühe ja sama hobiga heategevusvaldkonnas ning veedame tänu paljuski kattuvale sõpruskonnale ka õhtust vabaaega koos, siis on minu jaoks ainus lahendus lahkumine. Lahkumine töökohast, lahkumine heategevusorganisatsioonist, lahkumine linnast, kus ma sündinud ja kogu oma elu elanud olen, lahkumine kõigi ja kõige jaoks – lihtsalt selleks, et unustada. Ma pean lõpetama igasuguse suhtlemise kõigi nendega, kellega ma hetkel suhtlen. Mõtlen siinkohal nii meie ühiseid sõpru ja tuttavaid kui ka minu sugulasi, sõpru ja tuttavaid, kes teda küll ei tea, kuid kes teavad kedagi, kes teab kedagi, kes teab teda. Kõik oma asjad ma olen ka otsustanud jätta. Lihtsalt jätta sinna, kus nad on. Ma tahan lihtsalt ära. Minema viia siit oma kesta. Sellesama, mis mind ümbritseb ja endaga minu hinge kõikjale kaasa tarib. Ma tahan sellest, vaid materiaalseid väärtusi omavast kestast, vabaneda.
Olin lesides ärkvel olnud vast paar-kolm tundi. Toimus hetkeline toibumine. Panin pea padjale. Keerasin end külje peale ja jäin vaatama oma reisikaaslasele otsa. Ta magas näoga minu poole. Sel hetkel sain ma aru, et maailmas on olemas vaid üks kirjeldamatu ilu. Kõige muu kirjeldamiseks leidub sõnu või mingeid muid viise selle väljandamiseks, kuid seda, mida ma sel hetkel seal voodis lesides nägin ja tundsin, lihtsalt ei ole võimalik kirjeldada. Ta näol oli kerge, kuid ütlematut positiivsust edasi andev naeratus. Ta oli end nii armsasti kerra kerinud, silmad liikusid, kuigi laod olid kinni. Ilmselt nägi ta unes midagi positiivset. Siis ta liigutas end. Sügas oma parema käe peopesaga nina ning pistis seejärel oma käe tagasi teki alla. Selle liigutuse käigus väljus teki alt ta põlv, mis küll hetkeks mu pilgu enda peale kiskus, kuid seda vaid hetkeks. Mul kadus igasugune mõtlemisvõime. Ma lihtsalt vaatasin ja imetlesin uinunud kaunitari. Aeg veeres omasoodu. Kuigi mina ei tajunud üldse aja liikumist, möödusid järgnevad tunnid kui linnutiivul.
Täie mõistuse juurde tulin tagasi kella nelja paiku hommikul. Alles siis suutsin taaskord mõelda ja oma mõtteid mingis suuunas ka ise suunata. Ma hakkasin taaskord mõtlema mõtteid, mis ei mõjunud mu tervisele just kõige paremini. Ühesõnaga arutlesin iseendaga teemal: kas tõesti kuidagi ei anna temas tundeid minu vastu tekitada? Tegelikult on siinkohal sõnastus väär, sest ma mitte ei arutle iseendaga selle üle, kuidas temasse tundeid tekitada, vaid pigem selle üle, kuidas minu tunded tema vastu endast välja saada. Iseeenesest on ju kõik kinni psühholoogias. ma peaksin vaid ühel hetkel otsustama, et ma ei armasta teda enam, seda endale hommikust õhtuni, enne sööki, söögi ajal ja ka pärast sööki, sisendama ning seda ka ise uskuma. Ilmselt siis ma saaksin tast üle, võiksin suhtuda temasse kui heasse sõrbasse, kellele soovin vaid parimat, kellega koos olles ei jää mu pilk seisma tema lõual, tema ninal, tema huultel samal ajal mõeldes, kui õnnelik ma võiksin olla kõike seda pehmet ja imekaunist nahka limpsides.
Hommikul, kella kuue paiku, ma uinusin. Päike oli ammu tõusnud, väljas oli varavalge, meri oli vaikne ja imekaunis. Viimased kaks tundi voodis vedeledes tegelesingi peamiselt iseenda piinamisega. Lihtsalt vaatasin füüsiliselt nii lähedal asuvat, minu jaoks kõige ihaldusväärsemat, kuid samas emotsionaalselt minust väga kaugele jäävat, õrna hinge.
Mu uni ei kestnud kaua. Kohati oli tunne, nagu ma oleksin mingisugune valvekoer, või pigem hommikust kiremist ootav kukehakatis. Igatahes iga väiksemagi tema liigutuse peale ajasin ma oma silmad pärani, et näha, kas ta ärkas juba või magab veel. Iga kord vaatlesin teda kümmekond minutit vaikides, kartes isegi hingata, enne kui taaskord silmad väsimusest kinni vajusid.
Endalegi ootamatult ajasin ma veidi pärast kaheksat hommikul silmad lõplikult lahti. Uni oli nagu käega pühitud. Ma ei viitsinud end küll voodist välja ajada, kuid und ka ei olnud mitte üks raas. Keerasin end kõhuli ja viskasin pilgu aknast välja. Meenusid mõne aasta tagused plaanid kuskile siia Stockholmi vahetuslähedusse, väike suvila soetada. Mu pilk klammerdus ühe vana ja tagashoidliku, kuid kuidagi armsa, kollaseks võõbatud puuhüti külge. See seisis kuidagi julgelt, üksinda ja omaette, keset paksu kuusemetsa, kõrge kalju otsas. Selle juurest tuli väike jalgrada alla vee äärde, kus asus teine, samuti kollane, kuid kordades väiksem hütt. Ilmselt oli tegu eelmise maja juurde kuuluva saunaga, mill uksest vast paari meetri kauguselt oli võimalik vette karata.
"Unistuste kodu..." jäin ma endamisi mõtisklema. Ometi ei tahtnud ma enam seda. Kui mõned aastad tagasi ma unistasin analoogsest suvilast või kodust, siis praegusel hetkel tundub kõik materiaalne väärtus mõttetu. Samuti ei taha ma enda ellu mingit ilu, ega rahulolu. Lihtsalt ilma armastuseta ei ole elu. Ei ole, kelle nimel elada, midagi saavutada, kellega koos elu ja kõiki selle mõnusid nautida. Sestap tekitaski see vaatepilt pigen nostalgiat. Mõtteid minevikust, mida ma kunagi tahtsin ja peaaegu, et oleksin ka saanud, kuid mis praegusel hetkel näivad nii mõttetuna.
"Tere hommikut!" ütlesin veidi peale üheksat oma kajutikaaslasele, kes just äsja oli oma silmad avanud. Ma vaatasin talle korraks otsa, kuid teades, et see talle üldse ei meeldi, pöörasin pilgu taas aknast välja. Näiliselt küll vaatlesin seda kaunist linna sissesõitu, kuid tegelikkuses oli mu pilk suunatud eikuhugi. Täielikult klaasistunud pilk oli tingitud aina tugevamatest ja kiirenevatest südame tuksetest. Mõttemaailm tegi kogu õhkkonna minu jaoks kuidagi eriliselt ärevaks. Ma nagu oleksin tahtnud öelda midagi, nagu oleksin tahtnud midagi oluliselt öelda, mida ma lihtsalt ei julenud teha. Ausalt öeldes, ma ei tea, millest selline tunne tekkis, kuid enesetunne oli umbes selline, nagu tahaks üht kindlat kaunitari üpriski ootamatult üllatada abielu ettepanekuga.
Mõned minutid hiljem ajasin end siiski püsti. Läksin oma elu kõige kaunimale reisikaaslasele kohvi tegema. Samal ajal soovitasin neiul end kõhuli keerata ja kajuti aknast välja piiluda, et ka tema saaks osa sellest ilust ja toredusest, mida laevaga vaikselt, peaaegu märkamatult, Stockholmi sisse triivides, näha võib. Ta vaatas mulle hetkeks otsa, naeratas uniselt, ning keeras seejärel end kõhuli, et hakata aknast välja vaatama.
"Mille paganama pärast ei võiks olla see reaalne elu?" käis mõte läbi mu pea. Ma tean jah, et see ongi reaalsus, et me oleme ühes kajutis, kahekesi ja et ta naeratab mulle, kuid... Miskit jäi nagu vajaka. Hetkeks tekkis tunne nagu tegu oleks ideaalse pereeluga, kus lapsed on kodus üksi või siis minu või tema vanemate juures ja meie võtsime lihtsalt aja maha, et nautida teineteise seltsi ja koosolemist. Et mina hoolitseks oma kalli kaasa eest tehes talle hommikuks kohvi ja miks mitte ka kaks ampsu midagi söödavat. Vastu ma ei tahakski muud midagi, kui vaid üht tänavat naeratust ja seda heldimust ja õrnust, mida temast niikuinii pea kogu aeg välja õhkab. Ideaalsusest on küll hea unistada, kuid selleks see ka jääb. Ometi mingisuguse osa ma oma unistusest täitsin. Nimelt kohvi sai see kaunitar siiski endale voodisse ja ka unistustest pärit kauni naeratuse sain ma vastu.
Veidi hiljem olime mõlemad jalul. Pestud ja kammitud, nagu öeldakse. Otsustasime Stockholmi sissesõitu minna välja, laeva kõige kõrgemale tekile, imetlema. Mõnda aega seisime seal niisama, siis istusime. Me küll rääkisime, kuid vähe. Tegelikutl ei olnudki sõnu vaja, see kõik oli sõnadetagi liiga ilus, et tõsi olla. Ma andsin oma fotoka tema kätte ja lasin tal pildistada. Kõike ja kõiki, mida iganes ta hing sel hetkel ka ei tihkanud pildistada. Ajapikku hakkasime rohkem suhtlema. Rääkisime maast ja ilmast, kõigest, mis pähe tuli. Me arutleisme koos ajuvabadel teemadel, samal ajal naersime koos ühe ja sama asja üle.
Aeg möödus kiiresti. Peagi olime sadamas ja meil oli teatud mõttes kohustus minna kajutisse, võtta oma dokumendid ja muud vajalikud asjad ning suundada väljapääsu poole. Läksime laeva viiendale dekile. Seal oli kõikjalt näha rahvamasse. Kõikjal olid järjekorrad. Nagu nõukogude aja viimastel aastatel oodati Tallinna Kaubamaja uste avamist pikkades, lohisevates järjekordades, nii oodati ka siin laeva maabumist ja uste avamist, et siis suure trügimise ja sagimisega kindlalt oma jalad vastu maad suruda. Imelik on tegelikkuses aga see, et pärast seda, kui Eesti liitus Schengeni viisasüsteemiga, ei ole ju mingit piiripunkti, ega passikontrolli. Astu laevalt maha nagu õige mees kunagi ja lihtsalt jaluta mööda passikontrolli punktidest. Imelik ei ole mitte see, kuidas nüüd on võimalik piiri ületada, vaid see kuidas inimesed trügivad, selleks et piiri ületada. Selle trügimisega võidetakse kõige paremal juhul 5 minutit. See on ju vaid üks kaheteistkümnendik tunnist ja üks kahesaja kahaksakümne kaheksandik ööpäevast, mis võidetakse, kuid milline on närvide kulu? Taaskord näide sellest, kui mõtlematud ja kitsarinnalised inimesed tegelikult on. Aga võibolla olen hoopis mina imelik, et seda kõike nii rahulikult võtan ja lasen lihtsalt niisama sedasi viiel minutil oma elust raisku minna?
Olgu selle viie minutiga nüüd kuidas on, igatahes kogu selle laevast maha mineva rahvavooluga "veeresime" ka meie kaasa ja ootamatult kiiresti leidsime end sadamast, kindlalt kahe jalaga vatsu maad seismas. Me olime jõudnud Rootsi pealinna.
Haarasin oma kaaslasel sõrmest kinni ja tarisin ta kogu sellest sadamamelust eemale. Vältisime sadama ukse ette parkinud taksosid, samuti transferbusse, kuhu valdav enamus Eestist tulnud turiste üksmeelselt, nagu varem kokkulepitult, peale marssisid. meie läksime jalgsi mööda kõnniteed sillani, mis tinglikult eraldab sadamaala Stockholmi igapäevaelust. Läksime üle selle ning sulandusime kohalikku igapäevaellu. Ainus, mis reetis meie turistideks olemist, oli keel, mida me rääkisime ning minul kaelas rippuv fotokas. Nii ehk naa jõudsime me õige pea metroosse, ostsime sealt tunnipiletid ja läksime maa-aluse rongiga sõitma. Metroos rongi oodates veel veidi arutlesime, kuhu sellega sõita ja mispidi me linnapeal tiirutama hakkame. Otsustasime siiski sõita vaid T-Centralenisse, mis on Stockholmi ühistranspordi niiöelda keskkoht. Sealt väljuvad väga paljud bussid, millega saab sõita pea, et kõikjale. Samuti peatuvad seal absoluutselt kõik erinevad metrooliinid, mis Stockholmis üldse on. Kell oli vaevalt kümme läbi. Kummalgi ei olnud veel kõht tühi, seega otsustasime esialgu lihtsalt niisama ringi tuiata. Jalutasime mööda jalakäijate tänavat kuningalossi poole. Ma pakkusin välja, et käime poodides ringi ja kui see minuga kaasas olev kaunitar peaks leidma midagi, mis talle meeldib, siis ostame ära. Sellest mõttest tekkis meie esimene tüli. Olgu, tüli pole õige sõna. Sisuliselt me ei karjunud ju teineteise peale. Lihtsalt mina suutsin solvuda tema eitava vastuse peale ja niisiis me jalutasimegi suhteliselt kiirel sammul tuimalt edasi, kuskile sisse põikamata.
Mõte kadus ja katus sõitis. Ilmselt parim väljend kirjeldamaks tekkinud olukorda. Kõik see, millest ma olin mõelnud hommikul, eelmisel päeval või ükskõik millal varem, lendas lihtsalt vastu taevast. Ma ei tea, mida tema sel hetkel tundis või mõtles, aga minul oli valus. Süda peksis kiiremini kui pärast kahe kilomeetri maha jooksmist. Mõistus kadus täielikult. Kõik edasine toimus niinimetatud automaatpiloodil. Ma ei kontrollinud enam oma tegemisi, ütlemisi ja käitumist. Muutusin kõige ja kõigi suhtes täiesti ükskõikseks. Seda kõike vaid murdosa sekundi jooksul. Just sel momendil, mil mu ajju jõudis kohale reaalsus, mis selle reisi vältel oli seni unustuse hõlma jäänud. Ma kasutasin julmalt ära fakti, et minu reisikaaslane oli esimest korda Stockholmis ja et ta lihtsalt pidi minuga koos olema, et mitte ära eksida. Tagasi mõeldes tekitasin ma iseendalegi tülgastust ja vastikust. Miks ma sedasi käitusin, ma ei tea. Kohati nagu väike laps, kes jonnib, kui midagi ei lähe nii, nagu tahaks. Samas olin ma ju tegelikult ise pooleldi nagu halvatud ja kogu mõtlemisvõime kaotanud. Ainsad mõtted, mis peas keerlesid, arutlesid selle reisi vajalikkuse üle. Ma oleksin võinud ju selle reisi lihtsalt kinkida oma reisikaaslasele ja talle kellegi teise reisikaaslaseks sebinud. Ometi tegin ma reisimõtte tekkimisest peale kõike selleks, et me saaksime kahekesi koos olla. Lapsik ja naiivne käitumine. Siit on tegelikult vägagi hästi näha, et teatud olukordades ja situatsioonides ei kontrolli inimene oma käitumist. Ma ei tea, kas seesama neiu kunagi andestab mulle minu "käitumisvead" ja mõnes mõttes lapsikused, kuid antud ajahektel olin ma lihtsalt nagu puuga pähe saanud. Mu elu oleks kui väike kaardimajake kokku varisenud, kuigi tegelikkuses me räägime vaid neiu kindlatest põhimõtetetest, mitte lasta endale välja teha.
Me jalutaisme maailma kõige kitsama tänava juurde, mis asub sisuliselt kuningalossi taga ning tegime seal paar pilti. Ma tahtsin seal ka oma reisikaaslasest mõne pildi teha, kuid tema polevat väidetavalt fotogeeniline ja nii muutuski pildistamine minu jaoks mõttetuks tegevuseks. Sellest samast kitsast tänavast vaid veidi eemal asub teine Stockholmi sümbol - istuv poiss. Vaikides jalutasime selle poole. Ma ei olnud selle asukohas küll 100% kindel, kuid tänu sellele, et juhtusime kokku ühe saksa turistide grupiga, sain ka kindla sihi, kuhu edasi liikuda, et sellesama, otsitava "istuva poisini" jõuda. Gruppi kokku korjav giid pajatas keset tänavat seistes ka ühe naljaka legendi eelpool mainitud pronkskuju kohta, mispeale mina neist just möödudes naerma puhkesin. Mu kaaslane, kes saksa keelest mõhkugi aru ei saa, vaatas mulle küsivalt otsa, mispeale ma taaskord tõsiseks muutusin.
Vaatasime ka selle kuju üle ning tegime mõned pildid. Pärast seda jalutasime mööda kuninglikust toomkirikust otse kuningalossi õuele. Üllatavalt kiiresti oli kell 12 saanud, õigemini kohe-kohe saamas. Jäime üsnagi heale positsioonile seisma, et vaadata vahtkonna vahetust. Üllatuseks meile mõlemale, oli tegu pea poolteist tundi kestnud vaatemänguga, millest sai ka mõned pildid klõpsitud. Minu kaaslast häirisid sõdurite jalatsid, sestap ta pildistas mõned pildid vaid sõdurite jalgadest. Mina seevastu tundsin end juba üsna mitmendat korda vanana. Meie ette tulid (õigemini pugesid) Rootsi esimese või teise klassi õpilased, kes lihtsalt potsatasid (istusid) meie ette, asfaldi peale maha. Kusjuures mind mitte ei häirinud see, et nad sinna pugesid ja istusid, vaid see, et nad olid nii rahutud. Üks poiss hakkas üht tüdrukut loopima pisikeste kivikestega. Ilmselge tähelepanu vajadus ja sellisele eale ka täiesti loomulik, aga mind häiris. Siis ei suutnud üks poiss kuidagi paigal olla ja iga natukese aja tagant otsis uut kohta, kuhu oma valgete pükstega kaetud taguots maha parkida. Seejärel hakkasid kaks poissi lihtsalt nügima teineteist. Vägisi tekkis tahtmine karjatada: "Olge normaalsed!", aga ilmselgelt oleks rootslastele eesti keeles enese emotsioonide väljendamine olnud pensik ja isegi mõnes mõttes debiilne. Seega ma surusin enda emotsioonid endasse tagasi ja ainult pomisesin vaevu kuuldavalt enda ette. Üks minu kõrval seisjatest siiski kuulis ja sai ka mu öeldust aru, mispeale väideti, et ma käitun nagu elus pettunud kaheksakümnendates mutike. Ei no aitähh eksole. Samas, olgen ausad. tekkis endalgi tunne, et ma olen vana kõige selle jaoks. Et ma tahan vaid rahu ja vaikust, heal juhul mingit kaaslast, kuid peamiselt siiski seda, et keegi ei segaks ega häiriks, laseks mul omaette olla ja oma alles jäänud elupäevad lihtsalt ära olla. Hetkeks tekkisid pähe selle ära olemise vajalikkuse mõtted, kuid õnneks ei jäänud nendele mõttetele väga palju aega.
Pärast väga vahvat ja suurejoonelist vahtkonnavahetust hakkasime liikuma tagasi tuldud teed. Läksime tagasi pikale jalakäijate tänavale, et sealt bussi peale istuda ja siis teletorni poole sõita. Enne nägime veel kuningalossi juures soldateid, kes ükshaaval lasid komandöri nina all ühe lasu taevasse tõestamaks, et neil pole ühtegi kuuli rauas. Vahtkonna vahetuse ajal on neil kõigil alati 1 kuul püssis, mille nad siis peale tseremooniat välja kougivad.
Jäime hetkeks seisma ja seda pentsikut tegevust vaatama. Veidi hiljem jalutasime juba jalakäijate tänaval. Esimest korda sel päeval suutsime me enam-vähem normaalselt läbi saada. See sõna normaalne on ilmselt siinkohal liiast, kuna meie suhtlus ei ole kunagi normaalne olnud, aga seda ilmselt vaid minu pilgu läbi vaadatuna. Igatahes käisime järjest pea kõik poed läbi, milledest me ennist suure hooga mööda tuiskasime. Ühest poest ostsin endale mõned cd-d, mis tundusid kuidagi kahtlaselt odavad ja äärmiselt head. Teisest ostsime mõlemad endile igasuguseid suveniire meenutavaid asju. Sedasi sai veel mitu poodi läbi käidud. Ühel hetkel leidsime endid ühest suurest kaubamaja moodi asjandusest. Ühesõnaga läksime naistelõhnaõlisid, õigemini nende hindu vaatama. Need nähtud ostsime bussipiletid ja astusime bussi peale. Istusime etteotsa, et oleks rohkem näha ja huvitavam jälgida kõike tee peale jäävat. Stiil, kuidas bussijuht sõitis, oli vägagi harjumatu. Igatahes sõitis ta enamus ajast, mil me kesklinnas olime, trammi tee peal. Ta ei pööranud ka erilist tähelepanu valgusfooride olemasolule. Kohati tekkis tunne, nagu oleks mõne liiklushuligaani poolt juhitavasse instrumenti ära eksinud. Samas oli selles instrumendis siiski ohutu, kordagi ei olnud äkilisi pidurdusi või gaasipedaali tallumist, samuti ei tekkinud ühtegi liiklusohtliku olukorda, vähemalt mina ei tajunud seda.
Õige pea hakkaski paistma teletorn. Hüppasime bussi pealt maha ja läksime veidi mäest üles, teletorni poole. Kohale jõudes ostsin ma kohe piletid. Me astusime liftide juurde. Minu kõrval seisev iludus oli kohe-kohe astumas esimest korda elus kiirlifti. Tõsi, ma sain seda teada alles siis kui üles jõudsime, muidu ma poleks ilmselt suutnud oma suud kinni hoida ja oleksin tahtnud veidi norida.
Stockholmi teletornis asuva kohviku juurest on kõigil huvilistel võimalik välja minna. Seda me ka tegime. Läksime ja pildistasime kõike seda, mis näha oli. Tegelikult oli seal lihtsalt ilus. Mina nõjatusin metallvõre peale ja jäin klaasistunud pilgul jälgima linna rohelust ja kõrgelt paistvat ilu. Tegelikult jäi mu pilk pidama sealt kenasti kätte paistva kuningalossi peal. Nii ma seisingi seal, lasin tuulel sasida oma juukseid ja vaatasin üht suurt kivist hoonet. Mitte sellepärast, et see hoone üüratult ilus oleks, vaid seepärast, et mu ajus hakkasid keerlema mõtted, mis meenutasid sellesama hoone juures olnut. Hetki, mil me ei tülitsenud, suutsime rääkida ja isegi naeratada teineteisele.
Me olime seal üleval kahekesi. Tema käis ja pildistas, siis tuli korraks minu juurde, uuris, mida ma vaatan ja miks nii mõtlik olen, ning läks uuele ringile pildistama. Mina aga vajusin aina sügavamatesse mõtetesse. Kummaline, kuidas inimene lihtsalt ühel hetkel ära vajub ja on nagu omas mullis, ilma, et märkakski teisi inimesi või nende tegemisi enda ümber.
Mu kaaslasel hakkas veidi jahe. Haarasin tal käest kinni ja viisin ta sisse tagasi. Külmetama nüüd ka ei peaks pelgalt seepärast, et minul on mingisugune seletamatu vajadus vaadata tühja kohta ja mõelda mõtteid, mis kuskile ei vii. Igatahes läksime me tagasi sisse ning istusime teletorni kohvikus asuvale diivanile. Ostsin meile mõlemale ühe kohvi. Nüüd me lihtsalt istusime ja vaatasime aknast välja, aurav kohvitass üsnagi läbipaistmatu vedelikuga nina all. Meie senini pea laitmatu vaikimismaania sai otsa. Ma ei saanudki aru, mis juhtus või mis jäi juhtumata, aga me hakkasime rääkima maast ja ilmast. Võrdlesime koduseid ja siinseid hindu, miljööd, rahva käitumismaneeri jne., kuni selleni välja, et kui pikk maa tuleb meil jalgsi sadamani käia.
Õige pea said kohvitassid tühjaks. Mõlemal sai ka aknast välja vaatamisest isu täis. Otsustasime lahkuda. Läksime tagasi lifti ja enne kui arugi saime, olime juba sadakond meetrtit all pool. Vaatasime veel veidi seal samas olevas suveniiripoes ringi enne kui alustasime vast kilomeetri pikkust teekonda sadama poole. Tee peal tulid meile vatsu veel mitmed Rootsi suksud. Püüdsime nendega isegi juttu alustada, aga õige pea sai selgeks, et ega need tegelased Eesti suksudest küll targemad ei ole. Vähemalt vastu nad ei rääkinud ja kui palusime poseerida, et pilti teha, siis sellest nad ka ei tahtnud aru saada, nagu oleksid tahtnud kõik, kui ühest suust, öelda, et nad on ebafotogeenilised. Mõned pildid neist siiski sai tehtud.
Laevale jõudsime tagasi peaaegu kaks tundi enne väljumist. Läksime otse oma kajutisse ja keerasime pikali. Päris hea oli kümneks minutiks aeg maha võtta ja lihtsalt oleskleda. Seejärel tegin meile mõlemale juba teada tuntud viisil kohvi. Mõlema kõhud olid kergelt öeldes läbi paistvad. Ühesõnaga peale väikest arutelu, mis kulmineerus omapärase nääklemisega, otsustasime koos poodi minna ja osta miskit söödavat. Kusjuures nääklemise muutis omapäraseks asjaolu, et me ise naersime ja olime üllatavalt heas tujus teineteist mõnitades. Tuleb tunnistada, et olin päeva parimas meeleolus.
Seda head tuju ei jätkunud kummalegi eriti kauaks. Teel laeva kõige kõrgemale tekile suutsin ma rikkuda kõik ilusa. Rääkisin lühilausetega ja äärmisel tõsisel toonil oma plaanidest lahkuda tema elust. Tõsi, sõnastus oli veidi teine. Meie vestulus võis olla midagi säärast:
„Tead, ma siiski otsustasin lahkuda.“
„Mis asja? Kust?“ oli neiu hetkeks segaduses.
„Ma arvan, et minu aeg on otsas ja me siiski enam kaua ei tööta ühes kohas.“
Tekkis vaikus, tüdruk vaatas mulle surmtõsiselt otsa. Kui ta oleks võhivõõras, siis ilmselt oleksin pidanud kartma, et kohe-kohe tuleb kallale.
„Ja heategevusega ma ka ilmselt enam ei tegele, et ma hea meelega annaks kõik Sinule üle,“ suutsin veel pärast mitme minutilist vaikust välja öelda. Tegelikult lausa sosistada, sest hirmust, ehmatusest või mõnest muust emotsioonist tingituna mu hääl värises ja ega mu suust midagi selget välja tulla ei tahtnud.
Sellega olid jutud räägitud ja meeleolud rikutud. Järgmised minutid venisid. Neiu istus laeva tekil olevale toolile ja vaatas ükskõikselt ei kuhugi. Mina puurisin oma pilguga tema nägu, nagu püüaks sealt mingitki emotsiooni välja lugeda.
„Sa ei saa ju minna,“ kostus lõpuks neiu selge hääl.
„Miks mitte? Ütle mulle üks asi, mida seal on vaja teha ja millega Sina hakkama ei saa...“
Seda öeldes vaatasin tüdrukule otse silma. Olin selleks hetkeks jäänud täpselt tema ette seisma ja varjasin seega oma kehaga ühtlasi päikese kiirte langemise tema kehale.
Vastust oma küsimusele ma ei saanud. Õigemini ei oodanudki ma seda eriti kaua, vaid jätkasin:
„Sinul on oma nägemus, kuidas edasi liikuda, minul veidi teine. Ma olen Sulle kõik vajalikud asjad üle andnud, vaid formaalselt vaja asi kinnitada ja ma olengi läinud. Mina isiklikult ei näe ühtegi asja, millega Sina hakkama ei saaks või põhjust miks mind vaja oleks. Või on midagi?“
Oma viimasele küsimusele sain ma vastuseks midagi sellist, mis sõnaotseses mõttes lõi mu pahviks:
„Lihtsalt Sinuta ei ole see organisatsioon enam see...“
Seda öeldes vaatas neiu mulle surmtõsiselt otsa. Mina tardusin paigale nagu pronkskuju, ega osanud enam midagi öelda ega mõelda. Tema lausest jäi mulje, et ega mind eriti nagu vaja ei ole jah, saaks ilusti ilma ka hakkama, aga siis oleks kõik lihtsalt teisiti. Tegelikult on ju hea, kui toimuvad muutused, juhtkonnad vahetuvad jne. Seda kõike nimetatakse edasi arenemiseks.
„Oota hetk,“ sõnas neiu end toolilt püsti ajades. Mina nõjatusin sel hetkel samale toolile, mida mu kaaslane hetk tagasi soojendanud oli ning vajusin taaskord sügavasse mõttemaailma.
Kõigi segaste mõtete kontekstis püüdsin ma ära arvata ka seda, kuhu ja miks see tüdruk oma arust siis läks. Ainus, mida ma teadsin, oli fakt, et ta läks laeva sisemusse.
Mõne minuti möödudes tuli ta tagasi jope seljas ja rahakott näpus. Selle asemel, et minu juurde tulla, läks ta otse tekil asuva baarileti äärde ja ostis endale suitsupaki. Naljakas. Alles mõni päev tagasi teatas ta kõigile, et otsustas suitsetamise maha jätta ja enam ei tossa. Huvitav, kas minu seesinane käitumine viis ta rööpast nii palju välja, et ta hakkas ühtäkki sigareti vastu huvi tundma. Iseenesest muidugi tubli, et vähemalt üritas maha jätta, kuid siiski tagantjärgi saab seda nimetada ilmselt vaid mõni päeva kestnud tubakapausiks.
„Ma lubasin Eestis enam mitte suitsetada,“ oli tema poolne seletus lihtne ja konkreetne suitsupaki ostmisele. Ta istus mu kõrvale, avas oma just ostetud paki, haaras sealt ühe tobi ning pistis selle otsa pidi suhu.
„Oli seda vaja?“ ei saanud jätta ma küsimata.
„Oli küll,“ sain konkreetse vastuse pärast esimese suitsu lõpetamist.
„Nägid ise kui närviline ja halvas tuus ma viimasel ajal olin, küllap see kõik sellest oligi, et keha vajas nikotiini,“ sain veel seletuse.
„Mis Sa nüüd jälle suitsetad või kavatsed lähiajal uuesti maha jätta?“ jätkasin ma uurimist.
„Ajapikku püüan maha jätta,“ kostus vaikselt vastus pärast väikest mõttepausi.
Neiu oli vahepeal istunud mu kõrval olevale toolile. Püüdsin olla võimalikult rahulik ja kõikidest tekkinud ärevatest momentidest mitte välja teha. Vaikust nautides haaras tüdruk teise sigareti järgi. Samal hetkel, mil ta seda süütas, pandi ka laeva mootorid tööle.
„Imelik on mõelda, et nii suur rauakamakas, nagu see laev on, püsib vee peal, ilma ette põhja vajuks,“ püüdsin kuidagi aktiviseerida meie vestlust. Vastust sellele mõttelõngale ma siiski ei saanud.
Ometi saime veidi aega hiljem oma vaikimisvajadusest üle. Istusime veel oma tund aega laeva „katusel“ ja rääkisime peamiselt iseendi senisest suhtlemisest.
„Naljakas,“ kostus pooleldi ohkena läbi merekohina ja mootorimürina.
„Mis Sul naljakas on?“ suunas mu vestluspartner hetkeks oma pilgu minu poole.
„See, mis toimub. Vaata, me tutvusime mõned kuud tagasi. Sa hakkasid mulle kohe meeldima. Kiiremas korras ma organiseerisin Sulle töökoha ja kõik muu vajaliku, et Su elu lihtsamaks ja mugavamaks muuta. Erinevatel põhjustel hakkasime aina enam suhtlema, käsime koos väljas jalutamas, arutasime igasuguseid asju ja mõlemale läksid teise arvamused vägagi korda. Siis läks natukene aega mööda, hakkasid tekkima meie vahel esimesed probleemid. Me ei suutnud enam otsa vaadata ja rääkida kõigest, Üks hetk ma tajusin, et Sa ei usalda mind enam, kuigi me olime vaid paar kuu tuttavad... Ja kõige nõmedam oli see, et kumbki meist ei rääkinud teisega, et mis teda häirib ja mis mitte. Me nagu keeldusime teineteisele rääkima oma asjadest, mida me vahetult enne seda tegime.“
„Oli siis ka nii? Mina küll nii dramaatiliselt seda kõike ei näe. Kõik, mille ma saavutanud olen, on ikkagi mu enda töö ja vaev ju ja ega me algusest peale pole teab mis avameelselt rääkinud. Vähemalt mina ei ole. Ühel hetkel ma sain lihtsalt aru, et Sul on tundeid mu vastu, minul Sinu vastu aga mitte ja siis otsustasingi pigem vältida Sind...“
„Mäletan jah, ühel hetkel oli Sul alati kiire ja jalutama me enam ei jõudnudki, samas kõikide teistega Sa ometi suhtlesid ja käisid väljas ju,“ segasin tema jutule vahele.
„Ma lootsin, et Sa saad sellest üle ja kõik läheb ilusasti edasi. Kohati oli lausa ahistav see, kuidas Sa minuga suhtlesid ja käitusid.“
„Mnjah, ausalt öeldes ma kahtlesin ja imestasin, et Sa üldse minuga siia reisile tulid. Arvestades seda kui ebahästi me viimasel ajal läbi oleme saanud, ei uskunud ma isegi päev ene väljumist veel, et Sa tõesti tuledki minuga reisile. Lihtsalt see mõte, et Sina ning mina ja kahekesi ka veel...“
„Ära nüüd liiga palju ka mõtle!“ segati mu mõttelõngale vahele.
„Ma lihtsalt tahtsin Rootsit näha, ma pole ju siin kunagi käinud ja samas uskusin, et me saame oma asjad klaaritud ja edaspidi suudame mingil määral ka koostööd teha.
„Mnjah, ma mõtlen sedasama. Tegelikult olen ma kogu aeg rääkinud, et ma kahekesi moodustaksime ideaalse tiimi. Kui Sina näed kõiki asju lähedalt ja lähiajaliselt, siis mina vastupidiselt näen vaid pikaajaliselt ja kaugele. Samuti kõigis minu ideedes näed Sina neid vajaka jäämisi, mida mina ei näe ja samamoodi näen Sinu ideedes mina puudujääke. Aus olla, oleks lihtsalt kahju kui mingite meie omavaheliste läbisaamiste pärast peaks lõppema koostöö ja peaks kannatama organisatsioon, mille huvides me mõlemad rabeleme.“
Minu viimasele mõtteavaldusele järgnes taaskord pikem mõttepaus, pärast mida me siiski rääkisime edasi, rahulikult ja vabalt, kuid hoopis teistel teemadel. Veidi hiljem läksime laeva sisemusse, kuna väljas läks tuuliseks ja ka veidi jahedaks. Kõigepealt läksime kajutisse, et vahepeal peale võetud üleriietest vabaneda. Seejärel tuiasime veidi ringi laevas, kuid erilist tegevust leidmata lõpetasime taaskord kajutis. Mõnda aega hiljem olime mõlemad oma voodites pikali ja vaatasime telekat. Jutustamise aeg oli otsa saanud, kuigi ilma erilise pingeta suhtlesime kui oli, mida öelda. Kell liikus edasi, aeg veeres omasoodu, enne tekil räägitu jäigi tekile ja edaspidi kõike seda enam teemaks ei võetud. Ainus muutus, mis toimunud oli, oli neiu vajadus õues suitsetamas käia. Aja viitmiseks sai kajutis veel kaartegi mängitud, kuid kahekesi mängimine ei pakkunud kummalegi erilist pinget ja nii poetigi juba enne südaööd teki alla. Tõsi, telekas jäi siiski käima, sealt vaatasid noored koos peamiselt showbaari laval toimuvat. Voodis vedeledes vaadati veel ka ka keskööshowd, pärast mida otsustasin siiski end veel jalule ajada ja välja minna. Minu reisikaaslane jäi kajutisse oma igapäevaseid toiminguid tegema, mida enne magama minekut ikka tuleb teha.
Mina läksin kõige lähemal olevast uksest välja, nõjatusin reelingu külge ja jäin mõtlikult vaatama otse alla – vahuseid laineid, mida laev tekitas. Teatud mõttes jõudis mulle nüüd alles eelnev jutuajamine ajju. Mulle sai selgemast selgemaks, et minu ja tema vahel on kõik läbi. Tegelikult ei olnud ju läbi. Kuidas saab olla läbi midagi, mis pole alanudki? Seega sa mulle selgeks, et minu ja tema vahel ei hakka kunagi midagi olema. Mida rohkem ma mõtlesin, seda tugevamalt hakkas süda peksma, seda enam hakkasid käed värisema. Kadus igasugune ajataju, veidi hiljem ka reaalsustaju. Ma nagu olin kuskil, endale teadvustamata kus. Lihtsalt olin. Mul oli seljas vaid T-särk. Laeva kiirest liikumisest tekkinud jahe tuul tahtis sellegi seljast rebida, kuid käteks nimetatavad jäsemed ei lasknud tuulel päris vabalt tegutseda. Ma olin keeranud näo sõidusuunas. Sulgesin silmad. Tuul puhus lihtsalt näkku, juuksed olid täiesti sassis. Hetkeks tekkis tunne nagu iga tuuleiil püüdis mu pead katva karvkattega isemoodi mängida. Mõtted liikusid kõik vaid kajutis lebeskleva neiu ümber. Reisile tulles ma ju teadsin, et meist ei saa asja ja ei hakka asja saama, aga näe loll süda lootis ikka midagi muud. Nüüd kui see kõik koitis, niiöelda reaalsus lõi pähe, nüüd ma siis kõlgun siin väljas reelingu peal tajumata, mida ma tegelikult teen. Mind ajas kõige enam närvi mu enda käitumine. Kogu selle vestluse käigus ma kordagi ei väljendunud selgelt, ma ei teinud ühtegi lähenemiskatset, ei üritanud isegi mitte kallistada teha, mis samas oleks ilmselt ka vale samm olnud ja mu veel kiiremini veel rohkem rööpast välja löönud. Juba hakkasin kahtlema kogu reisi mõttekuses. Ainus positiivne märk, mis alles oli jäänud oli soov näidata talle Stockholmi, linna, kus ta veel kordagi polnud käinud. See eesmärk ju sai täidetud. Omaette küsimus kui hästi see reis talle meelde jääb, või kas üldse jääb. Mõne aasa pärast ilmselt mäletab ta seda, et on Stockholmis käinud, kuid kellega või miks ja millal või milline see reis ka oli, seda vaevalt...
Kaugemale ma oma mõtetega ei jõudnud. Just sel hetkel haarasid käed, kelle omanikku ma kohe ei näinud, selja tagant mu ümbert kinni:
„Mis Sa tahad üle parda hüpata või?“ kostus just äsja mu unistustes olnud neiu üsnagi kuri hääl. Ma ajasin end sirgu ja vaatasin talle otsa. Tegin suu lahti nagu püüaksin midagi seletada või põhjendada, kuid mu suust ei tulnud välja midagi peale sooja õhu, mis ka enam teab mis soe ei olnud. Tüdruk puuris oma terava pilguga läbi mu silmade. Selline tunne, nagu ta oleks tahtnud mu mõtteid lugeda. Ma ei tea, kas see tal ka õnnestus, kuid hetk hiljem, mõni sekund pärast seda, kui olime näod vastastiku seisnud, sules ta silmad ja...
Ta kallistas mind. Hoidis tugevalt ümbert kinni nagu kardaks, et ma külmetan. Ausalt öeldes oli sel hetkel antud kartusteks isegi põhjust. Sellest sai meie senise elu kõige pikem kallistus. Hea, armas ja isegi soe kallistus. Ausalt öeldes olin ma veidi shokis. Sellist käitumist, ennekõike muretsemist, poleks ma temast uskunud. Veidi hiljem suutis ta mus siiski sisse vedada. Kogu selle aja jooksul ei vahetanud me sõnagi, ainult vaatasime teineteisele silma ja kallistasime. Ilmselt oli see kogu reisi kõige ilusam reaalselt toimunud hetk. Kui mõnda hetke armuda saab, siis seda ma sel hetkel just tegin.
Veidi hiljem tegin oma kaaslasele ettepaneku minna sööma. Tuleb tunnistada, et selline kõikumine tegi kõhu tühjaks. Ta küll punnis igatepidi vastu ja arvas, et kui üldse süüa siis võiks kuskilt mõne prae või burgeri võtta, kuid seekord jäi minu sõna peale. Poolvägisi, kuid siiski naeratades vedasin ma ta laeva kõige uhkemasse restorani, kus parasjagu oli niiöelda rootsi laud. Meile anti kindel lauanumber, kuhu istuda. Sinna me ka potsatasime, kuid mitte kauaks. Kiiremast kiiremini sai selgeks, et meil tuleb siiski toidu järel ise käia ja tõsta endale täpselt nii palju kui tahame, kuid joogid tuuakse lauda vastavalt tellimusele kelneri poolt. Sõime kaaviari ja konni eelroaks, siis pastat, midagi pikapoisi sarnast põhiroaks ja jäätist magustoiduks. Mina võtsin veel ðaðlõki varda ka endale näppu. Kõrvale jõime valget magusat veini. Tegu li pea, et unistuste söömaajaga, mil said süüa kõike kõike paremat uhkes kohas ja seda kõige ihaldusväärseima kaunitariga mu elus.
Pärast uhket õhtusööki läksime hetkeks välja. Mina värsket õhku hingama ja tema sigaretti süütama. Mõlemad said üsnagi kiirelt kõik vajaliku tehtud, mispeale läksime kajutisse. Kell näitas juba varaseid hommikutunde. Mina kustutasin kajutis kõik tuled, viskusin kõhuli voodisse, teki peale, ja jäin aknast välja vaatama. Ausalt öeldes ei paistnud sealt midagi, oli täielik pimedus. Ometi jälgisin ma üksisilmi seda nähtamatut, kuigi tegelikult liikusid mõtted kõigel sellel, ms viimase 24 tunnijooksul toimunud oli. Neiu läks kõigepealt vetsu, käis duðði all ja tuli sealt tagasi vaid pesu väel. Imelik oleks olnud teda hetkel jõllitama jääda, sestap ma püüdsin tema saabumist mitte välja teha ning jätkasin vaikides aknast välja vaatlemist.
Aeg möödus. Mul oli kadunud igasugune ajataju, kuid tajusin, et minu kõrval, alles äsja teki alla kadunud näitsik, oli magama jäänud. Ma panin enda voodi kohal asuva lambikese põlema ja suunas pilgu kõrval voodis vedelejale. Kajutis oli palav. Neiu oli pea täielikult lükanud kogu teki endal pealt. Ta lebas parema külje peal nii, et kogu ta nägu oli minu lähedusest tema poole langeva valguskirtega kaetud. Ma nägin sedasama imearmsat nägu, mida ka 24 tundi tagasi olin imetlenud. See neiu ilmselt, ei saa iial teadma, kui kaunis ta magades on. Ma olin hetkega taaskord hämmelduses. Mõnda aega teda liikumatult imetlenuna, tõusin ma siiski püsti, andsin ta soojale ja imekaunile otsaesisele pisikese musi, kustutasin tule ja lahkusin kajutist. Ma tundsin, kuidas süda peksab sees. Värisesin üle kogu keha. Pea hakkas valutama, see samahästi kui lõhkes iga paari sekundi tagant. Isegi meelekohtadest oli tunda tugevaid südamelööke. Kõhtu lõi meeletu valu. Olin alles poolel teel välja, värske õhu kätte. Kõigest püüdsin mitte välja teha ja liikusin pikkade sammudega edasi. Olin jõudnud juba õigele korrusele ja õigesse koridori. Isegi uks, mis antud hetkel tundus pääseteena kõige suhtes, paistis. Ometi jäi iga järgmine samm eelmisest lühemaks. Valu aina tugevnes. Hetk hiljem tundsin, kuidas reaalsus kadus, pea oli kui vati sees. Ma ei suutnud, enam jalgu teineteise ette tõsta, kätest oli kadunud igasugune jõud, ainult peas kõik selgines, reaalne mõtlemine toimis. Ma olin välisuksest vast meetri kaugusel, kui tundsin, et jalad ei suuda mind enam kanda. Hetkeks sirutasin end, haarasin jõuetute kätega kinni ukselingist ja vajusin kogu keharaskusega selle peale. Uks vajus lahti. Ühtlasi vajus ta minu alt. Ma vajusin maha, ukse kõrvale. Lamasin seal mõne sekundi, mis tundus igavikuna. Olin üleni halvatud. Ühegi jäseme liigutamine ei näinud võimalikuna. Valu oli kadunud, kõikjal oli tuimetus. Ma enam ei tundnud, et mul üldse kehagi oleks. Silme ette tuli pilt, mis jäi mu mällu vahetult enne kajutist lahkumist. Endalegi arusaamatul põhjusel lipsasid üle mu huulte sõnad:
„...oligi kindel vä...“
Püüdsin veel midagi öelda, kuid suust ei tulnud enam ühtegi piuksu. Hetk hiljem kadus kõik, olin kaotanud igasuguse puutepunkti reaalsusega.
Hiljem selgus, et ma sain peamiselt liigsest mõtlemisest ja liigsest enese süüdistamisest tingituna insuldi. Minu külmaks muutunud keha leiti ukse vahelt alles paar tundi hiljem.