|
|
|
![]() |
|
|
Kättemaks
Vett täis silmil vaatan välja-
olen petnud end ja oma sõpru...
Viimasel ajal tunnen vaid nälga,
sest midagi ei taha pista kõhtu...
Õue mul minna praegu ei lubata-
pean kükitama kinnises ruumis...
Ilmselt tegin ma midagi rumalat,
või keegi mu mõtteid vaid kuulis...
Siin ruumis on voodi ja trellid
ning aken, mis raudvõret meenutab...
Mitte kellegagi siin ma ei seltsi,
mitte keegi mind kuskile ei eduta...
Igapäevane niiskus läbib kogu keha-
närvilisuse vahetas välja vaikus...
Isegi kui tahaks, ei saa midagi teha-
nii maksab kätte varasem laiskus...
Tagasi
| |
