|
|
|
![]() |
|
|
Istun vaid toolil
Sa vaatad mul otsa
ja oled surmtõsine.
Miskit teha ma ei oska-
Sa oleks nagu tõbine...
Ma tean, mis on juhtunud(!)-
kuid ma ei oska lohutada...
Kui suurde auku kukkunud
tundud Sa olevana...
Mõistlikum on eemale hoida-
lasta lihtsalt niisama olla...
Kuni naeratus Su huulil koidab,
seni vaikided vaid ohkan...
Nii väga tahaks Sind kallistada,
lihtsalt hoida kinni Su ümbert!
Kuid meelehärmi ei taha valmistada-
pigem iseenda pisarates kümblen...
Ma olen Sinu jaoks alati olemas(!)-
seda Sa ju ometigi ikka tead?
Täna pole päev, mil Sinuga tõreleda,
pigem toeks olema Sulle ma pean...
Tahan pakkuda Sulle oma õlga,
et Sa saaksid end tühjaks nutta...
Hetkel muuks ma vist ei kõlba-
oma tahtmistega ette alati ruttan...
Silma vaatan ma Sulle pikalt-
Su pilk on maha pööratud...
Iseennast sel hetkel ma vihkan-
mu julgus maha on keeratud...
Nii väga tahan olla Sul toeks,
tahan aidata ja näidata, et hoolin...
Kuid julgus saapa säärde mul poeb-
klaasistunud pilgul istun vaid toolil...
Tagasi
| |
