|
|
|
![]() |
|
|
Igaühel oma võit
Rohtu kasvas see aas,
kus laaberdasin ringi.
Lendas pealt mul kaas-
enam midagi ei tingi.
Kadunud on mõtted,
mis iial ei teostu.
Olen, kuni nõrken-
siin ma nüüd peatun.
Päikese loojang
ja viimase tõus-
vargsi nüüd loodan,
mil lõppemas jõud.
Päikesest saab äike,
kuid mina ei liigu.
Piisa kaunist läiget
märkan vaid viivu.
Enam ma ei suhtle-
rääkimisel on lõpp!
Endaga ei nuhtle-
igaühel oma võit...!
Tagasi
| |