|
|
|
![]() |
|
|
Hea või siis jube
Meie vahele saabus auk-
must ja vastik tühimik.
Suhtesse tekkinud pauk
ei olnud miskit erilist.
Kõik oli nagu enne-
ainult me ei suhelnud.
Põhjus polnud selge,
tagamaad näisid jubedad.
Me ei kohtunud enam-
lihtsalt polnud isu.
Kumbki ei võtnud vedu,
seis näis üsna niru.
Ei helistanud mina,
ega sinagi mulle.
See ei olnud ju viha-
kõik näis kui ulme.
Ja alguse see sai
mitte kui millestki,
lihtsalt oli läbi-
polnud enam sedagi.
Paanika mus tekkis-
ilmselt kaotushirm.
Meenutasin hetki,
mil Sina olid siin.
Selgeks sai kõik,
et aru ma ei saa-
on mõistmatu seik
ja enamat ei tea...
Teadma ma ei peaks,
vaid oodata palusid!
Mina Sinu heaks
soove täitma asusin...
Ootasin ja ootasin,
kuni närvid said otsa.
Asja veidi seedisin-
tõmba end või oksa...
Armsaks olid saanud
ja südamesse pugenud-
kõik, mis alles jäänud,
ma üle olin lugenud...
Saabus siis tähtis hetk-
selguma pidi me tulevik!
Oli asjatu ootuste retk-
ma endalgi näisin jubedik!
Kõik algas kui otsast-
me tutvus ja suhe...
Seda seletada ei oska-
on see hea või siis jube.
Kindel ma nüüd olen,
et Sa armastad mind!
Tulgu veel, mis tuleb-
on Sinuga minu hing...!
Tagasi
| |
