Aegajalt inimesed kujutavad endile ette olukordi ja situatsioone mida tegelikkuses ei eksisteeri ja ilmselt ei hakka kunagi ka eksisteerima. Inimesel on loomuses mõelda. See on nagu väike kuradike kuskil põues, mis muudkui sunnib tegutsema, antud juhul siis mõtlema. See, millest mõeldakse, tuleneb ennekõike inimesest endast, kuid paratamatult mõeldakse peamiselt oma igapäevastest tegemistest ja tihtipeale just sellest, kui halvasti kõik on. Tõsi, aegajalt mõeldakse ka positiivsetest asjadest, aga sedagi peamiselt imestusega stiilis: "See ei ole ju ometi võimalik, et nii hästi läks?!" Tegelikult on veel üks mõtlemisviis, mida aegajalt kasutatakse. Nimelt rahulolev mõtlemine. Teatavasti vajab iga inimene oma eksistentsiks ligemese armastust. Vajab seda just psühholoogilisest aspektist lähtudes, mitte füüsiliseks eksisteerimiseks. Seda niinimetatud ligimese armastust vajatakse aga peamiselt selleks, et end tugeva ja elujõulise isiksusena tunda. Kindlasti on meil kõigil tulnud ette situatsioone, kus ootame, et keegi meid kiidaks, tänaks või mingil muul moel niiöelda tubli annuse poistiivust meisse "süstiks". Vahest piisab vaid sõnast "aitähh-st", et see meid innustaks veel rohkem pingutama ja rabelema või kasvõi sama asja uuesti tegema, et ikka rohkem ja rohkem kiitust ja tänu kuulda. Kõige väiksemadki kiitused ja tänusõnad on ju tegelikult need, mis innustavad ja motiveerivad meid kõiki mistahes asju tegema, rohkem pingutama edasise nimel, et meie poolt tehtu ikka aina paremaks ja kvaliteetsemaks muutuks. Kummastav on aga see, et hoolimata tunnustuse vajadusest, enamik inimesi siiski on paraku muserdunud. Seega inimene küll vajab meeletult tähelepanu ja kiitust enese rahuloluks ja edasiseks arenguks, kuid sellest hoolimata ollakse enamus ajast pessimistlikud ja ei olda millegagi rahul.
Äärmiselt koormav on vaadata, kuidas inimesed elavad oma elu. Üks kurdab oma suhet, teisel on probleemid lastega, kolmas ei saa tööl ülemusega läbi, neljandale lööb mingi tüüp ligi, kellest lahti ka ei saa, sest mingil imelikul moel on ta vajalik persoon. Siis veel jamad armukestega, rahaga, igasuguste laenude, maaklerite, usutegelaste ja tont teab kellega veel. Ja siis otsitakse seda hinge, kellele kõik ära kurta, kes kuulaks, aitaks, annaks nõu ja tagatipuks aitaks probleemile lahendust leida. Eestis on nii palju suhteid, mis lagunevad seepärast, et üks suhtes olijast petab, kusjuures kõige tragikoomilisem on tõsiasi, et tavaliselt on see petmine tingitud suhte enda probleemidest. Küll üks "ei anna" kui teine tahab, küll üks ei käi tööl ja kõik majanduslikud mured on teise lahendada, siis jälle ei usaldata teineteist ja tagatipuks ei räägita. Milleks on inimestel suu risti nina all? Ikka selleks, et seda kasutada ja mitte söömiseks vaid rääkimiseks. Püüdke sellest ometi aru saada!
Tulles tagasi alguse juurde ja võttes arvesse vahepeal räägitut, tuleb tõdeda, et inimesed mõtlevad üle ehk siis liiga palju. Elu oleks ju palju rahulikum kui meie mõtlemisvõime oleks piiritletud kuidagi. Kui inimene ei saaks mõelda liigselt ja inimene saaks oma mõttemaailma täielikult kontrollida, siis oleks meie kõikide elu kordades lihtsam.
Mõned meist on aktiivsemad ühiskondlikud "asjapulgad" ja mõningad on vähem aktiivsed. Tegelikkuses aga tähendab see seda, et aktiivne inimene suhtleb juba oma niiöelda tööalastest kohustustest tulenevalt paljude erinevate inimestega ja võimalik, et sedasi ka tunneb kiiremini ära teise psühholoogia, ehk siis selle kuidas kellelegi lähenema peaks ja mida kellestki oodata võib. Kuna aktiivne inimene suhtleb paljude inimestega, siis on ka loomulik, et kõikidega ei saa ühel ja samal tasemel suhelda, kuigi ilmselt professionaalne lähenemine seda nõuaks. Samas on selline aktiivne eluviis parim viis endale kallima otsimiseks, nii et kallid üksikud ja vallatud, ärge norutage ja ärge mõelge endale mingisuguseid olematuid vigu külge, vaid hakake aktiivseteks! Ärge istuge kodus või netis, ärge oodake, et ühel õhtul tuleb keegi akna alla serenaadi laulma, või et mõni prints musta mersuga ukse juurde sõidab. Samuti on ilmselt lootusetu istuda kodus, tarbida aktiivselt rate.ee "Tutvu" mängu ja loota sealt endale kallimat leida. Nii see asi ei käi. Mõtelgem hetkeks kõik koos oma tuttavad läbi. Kindlasti leiavad kõik oma tutvusringkonnast kellegi, kes elab äärmiselt aktiivset ühiskondlikku elu ja kellegi, kes on selline pessimistlik, ennast haletsev kodus istuja ja pigem eimidagi tegija. Vaadelgem mõtteis nende kahe elu. Loomulikult me ei tea detaile, kui õnnelikult või õnnetult üks või teine elab, kuid üldpildi saame siiski. Panete tähele kuidas sellel aktiivsemal enamus ajast silmad säravad? Samal ajal kui kohtute kodus istujaga, siis tema ei taha teile silmagi vaadata ja tavaliselt on vaikne, omaette istuv, kaaslane. Hea kuulaja, nagu ta ise end nimetab. Või siis kui tihti see aktiivne inimene on teile rääkinud sellest, kuidas ta oma eluga rahul ei ole ning mida kõike ta tahaks. Kõik tema jutud lõppevad sedasi: "...aga noh, ma ju niikuinii ei saa..." Aga sama asi kodusistuja puhul? Enamikel teist kindlasti tekib arusaam, et see aktiivne inimene ongi selline rõõmsameelne või siis realistlik, aga optimistliku ellu suhtumisega inimene, kes on leidnud endale hea töö ja teeb, mida tahab. Või kui ta koolis veel käib, siis tal on kindlasti rikkad vanemad või on ta silmapaistvalt ilus, nii et väljas käimiseks pole raha vajagi- kõik tehakse ju niikuinii kogu aeg välja. See on näilisus. Tegelikult ju ei ole nii, või on?! Ilmselt siiski seisneb asi aktiivsuses. Olgem aktiivsed, tehkem seda, mis meile meeldib ja küllap me siis ka muutume veidi rõõmsamateks ja positiivsemateks.
Peale paljude inimestega suhtlemist tekib kindlasti aktiivsel inimesel ka keegi niiöelda silmarõõm. Just nimelt inimene, kellel teistest veidi enam tähelepanu pööratakse, võib-olla ka kiidetakse rohkem ja suheldakse rohkem kui teistega. Sellisel tegevusel on kolm võimalikku tagajärge:
1. Kui veidi enam tähelepanu pälvinu ei reageeri, st on ise ükskõikne ja laseb kõigel näida nagu tema ei olekski tähelepanu keskpunktis, siis tihtipeale kaob antud isik ka aktiivse inimese silmist. Tõsi, töö tõttu kasutatakse ikka teda samadel eesmärkidel, nagu ennegi, selle vahega, et isiklikku ja töövälist suhtlust enam praktilist pole või kui on, siis äärmiselt pinnapealselt. Aktiivne inimene, aga "otsib" endale järgmist inimest, keda oma tähelepanuga köita. Miks aktiivne inimene sedasi käitub? Sellel võib olla mitu põhjust, kuid kui antud isik on abielus, või tal on lihtsalt niiöelda kindel kaaslane olemas, siis suure tõenäosusega on tegu süütu flirdiga, mis loodetavasti kuskile ei vii. Lihtsalt inimesel on üldjuhul loomuses soov suhelda ja usaldada inimesi ja kindlasti rohkem kui ühte ja ainust inimest. See ei tähenda, et oma kallimat ei usaldataks, lihtsalt on vajadus kellegagi oma suhte probleeme ja -rõõme jagada, leida endale keegi, kes oleks selline poolsalajane hingesugulane, kellega saab alati kõigest ja kõigist rääkida. On ju ilmselge, et ega praeguses ühiskonnas inimesed ei suuda üksteist usaldada või teate te mõnda paari, kus mõlemad pooled teineteist 100% usaldavad, kus räägitakse kõigest ja kõike? Mina ei tea. Ilmselt seepärast vajataksegi inimest, kellega rääkida sellest, millest ei saa/taheta oma kõige kallimaga rääkida.
Samas kui antud aktiivne ühiskonna tegelane veel mingil salapärasel põhjusel üksik on, siis mis saaks olla parem viis tal endale sedasi uut "küljeluud" otsida? Tema puhul tähendaks "väljavalitu" ükskõiksus vaid "keelatud vilja" printsiibi kasutusele võtmist, mis mõjub vaid õrritamisena. Ühesõnaga see, et meist välja ei tehta, lisab ainult vürtsi. Seega hakkab aktiivne inimene uurima oma tähelepanu alla langenud isiksuse tausta, rääkima tema sõprade/sõbrannadega ja pöörama veelgi enam tähelepanu "väljavalitule". Tõsi, antud olukorras saab tihtipeale takistuseks teada saamine, et tähelepanu alla langenud isik ei ole "vaba". Nüüd oleneb inimese iseloomust, enamjaolt jäetakse antud persoon rahule ja hakatakse otsima uut "saaki". Teise võimalusena püütakse "silmarõõm" lihtsalt üle lüüa. See on juba karm mäng, mis lõppeb tavaliselt kõikidele osapooltele haiget saamisega. Samas, kui tähelepanu pälvinud isik ei reageeri, kuid on vaba, ja aktiivsel inimesel huvi antud isiku vastu ainult kasvab, siis hakkab "väljavalitu" saama üllatavaid kingitusi ja tähelepanuavaldusi, kuni otseste vihjeteni maksimum publiku ees välja. Ühel hetkel peab üks kahest lihtsalt alla andma. Ehk kas aktiivne inimene loobub ja läheb uut "saaki" otsima või tähelepanu keskpunkti sattunu annab alla ja annab aktivistele võimaluse nende suhtlemise edasi arendamiseks.
2. Kui tähelepanu pälvinu reageerib ja annab niiöelda "korvi", siis tavaliselt on sellega ka kohe kõik. Aktivist jätab antud isiku rahule ja kõik läheb edasi nagu ennemuiste vanasti. Loomulikult esineb erandeid ja niimõnigi püüab veel seda "EI-d" ümber rääkida, kuid see õnnestub väga-väga harva.
3. Lisaks eelnevale kahele võimalusele, on ilmselgelt võimalik veel ka kolmas võimalus, ehk siis situatsioon, kus kahe inimese vahel tekib mingigi side ja nad hakkavad omavahel suhtlema tunduvalt rohkem kui nende tööalane suhe seda nõuaks. Säärase juhuse korral hakkab kindlasti midagi "susisema". Küsimus vaid selles, kui kaua nende kahe vaheline läbisaamine kestab. Ideaalis loomulikult tekib koheselt klapp, suhe areneb, inimesed õpivad teineteist tundma, räägitakse kõigest, ollakse tihedalt koos ja mis peamine - usaldatakse teineteist jäägitult. Kahjuks selliseid suhteid ei kohta eriti tihti. Tavaliselt tekivad ka nendes suhetes usaldamatus ning probleemid, millest ei räägita, mis omakorda viib kaoseni, tülideni ja tõdemuseni, et ikkagi ei sobita kokku. Miks läheb elu ikkagi nii, nagu läheb, kuigi esialgu tundub kõik ideaalne?
On ilmselge, et inimesed vajavad tähelepanu ja tunnustust. Sama loomulik on, et suhe vajab mõistmist, usaldust ja suhtlemist. Mõelge nüüd kõigele sellele, mis elus juba olnud on. Miks on suhted vastu taevast läinud? Miks on tekkinud sõpradega tülid? Miks inimesed ei mõista meid ja meie tegemisi? Miks oleme oma probleemidega alati üksi?
Ilmselt jääb kuskil see suhtlus siiski toppama ja inimesed lakkavad mingitel põhustel teineteist usaldamast. Millest aga tegelikult kõik alguse saab?
Inimestel on kombeks mõelda, mõelda rohkem kui peaks. Aga millest siis mõeldakse? Tavaliselt kulub enamus energiast millegi negatiivse või probleemse peale mõtlemisele. Eelnevalt loodud situatsioonidest johtuvalt võib oletada, et aktivist hakkab mõtlema umbes nii:
"Ta on nii ilus! Ma pole kedagi teist nii ilusat enne näinud... Need silmad, mis mind särades jälgivad, nad nagu puuriksid läbi mu keha ja need kulmud, või suu... Imelik mõelda, et ühe inimese suu võib köita nii palju mu tähelepanu, aga näe, nii ta on... Samas, kui mõtlema hakata, siis on neid piltilusaid modelle kõik kohad täis, aga mille pagana pärast ma nüüd siis tema otsa komistasin? Ei, ma ei saa! Nii raske on olla, nii tahaks olla kogu aeg temaga koos ja samas kui olen temaga koos, olen kõige tagasihoidlikum inimene maailmas. Miks küll? Tulles tagasi ta näo juurde, kõik see kokku on lihtsalt müstiline, mida ma näen. Ilmselt ei eksisteeri eesti keeles sääraseid sõnu, mis mu mõtteid nüüd ja praegu edasi võiksid kanda. Ja siis see soeng! Tegelikult ei midagi erilist, aga see kuidas kõik kokku sobib... Samas, ka see ei ole midagi erilist, hmm siis keha! Just, tema jalad on need, mis mind köidavad, kuigi ma pole neid näinudki... Püksid ju katavad kogu aeg ta jalgu, äkki siis rindkere? Või ei, sõrmed ja käed... Just! Sõrmed! Tal on ju nii... ühesõnaga selline nahk, mis mulle meeldib aga... Okei. Mulle ei meeldi mitte ükski detail tema juures, järelikult asi ei ole välimuses, lihtsalt ta on nii armas ja kallis ja hooliv ja seepärast ta mulle meeldibki ja välimus on säärane et ah, käib kah... Ee, oot, seda ma ei öelnud praegu?! Appi, ma olen segi läinud! Ma mõtlen alailma ja kogu aeg ühest kindlast inimesest, selle asemel, et oma tööasju teha ja siis avastan, et selle inimese välimuses pole ühtegi asja, mis mulle meeldiks... okei, ma parem ei mõtle temast rohkem, las kõik läheb kuidas läheb. Palju olulisem on ju see, et meie vahel on klapp ja meil on koos hea olla ja me meeldime teineteisele ja tahame koos olla ja... aga kas me ikka tahame seda kõike? Ma tean ainult seda, mida mina tahan: mul on koos temaga hea olla, ta meeldib mulle, tahan kogu aeg temaga koos olla, aga mul pole õrna aimugi, mida tema minust arvab. Kummastav, me pole isegi kordagi rääkinud teemal "meie", aga mina juba mõtlen nagu kallimast, nagu elu armastusest nagu... Huvitav, kas see on mu tähtkujust tulenev? Äkki peaks uurima, kas meie tähtkujud üldse sobivad? Kes seda tähtkujude jura ikka usub, tegelikult ma ei tahakski teada, kas sobime, äkki ei sobigi ja siis ma ei julge talle enam silmagi vaadata, kuid samas kui sobime, siis oleks hea öelda, et näe isegi horoskoop ütleb, et me oleme kokku loodud..."
Ja siis segatakse Teie mõttelennule vahele. Kindlasti kas keegi helistab või satub keegi kuskil tänaval vastu tulema või torkab mingisugune ootamatu mõte pähe. Kõik see ainult selleks, et veelgi enam segadust tekitada. Kuidas? Mõtlemisega on sedasi, et kui midagi mõelda, siis on mõistlik üks teema kiiresti korraga läbi mõelda ja siis teema lukku panna. Lihtsalt, et nüüd on asjad selged ja kõik. Paraku siis kui kellelgi on mingisugune tunne kuskil, siis antud reegel enam ei kehti. Siis tavaliselt inimene mõtleb end niiöelda lolliks, püüab leida midagi, mis aitaks otsustada, kuidas edasi liikuda. Tihtipeale antud indiviid ei tea isegi, mida ta tahab või mõtleb ja kõik pähe kargavad variandid edasi liikumiseks tunduvad kaotustena. Kas see on armumise üks osa? Ei tea, kuid paratamatult nii see käib. Hoopis teine teema on aga juba mainitud armumisega. Ega kõik säärased juhtumid, kus aktivist niiöelda mitteaktivistile "silma teeb", ei lõppe alati armumisega. Paratamatult ongi tihtipeale tegu "süütu" flirtimise ja lõõpimisega, kusjuures seda ilma igasuguste tagamõteteta. Säärastes olukordades ongi ääretult oluline saavutada hea kontakt ja võita usaldus, et oleks keegi kellele saab ka tööalaselt usaldada rohkem nii infot kui ülesandeid kui teistele. Sellise usalduse tekkimiseks on paratamatult vaja ka eelnevat töövälist suhtlemist ja niiöelda sõbratasandil head läbisaamist. Kui ka säärasel aktivistil, kel tegelikkuses on kuskil keegi, kuid ta kas varjab seda, või pole lihtsalt teemaks tulnud, tekivad pähe eelnevalt kirjeldatud mõtted, siis tahes tahtmata hakatakse "kogemata" tekkinud "silmarõõmu" oma peas maha tegema:
"Tegelikult ei ole temas ju midagi, mis mulle meeldiks. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi tema omadust või siis mõnd tema kehaosa, mille kohta saaksin öelda, et vot see ongi see, miks ta mulle meeldib. Tema silmad on tavalised, tema soeng on igav, tema nägu on tavaline, tema keha on tavaline. Mitte midagi pole sellist, mida nähes ma võiksin kohe öelda, et ta on nii armas, või maailma kõige ilusam... Kusjuures, kui mõtlema hakata, siis tal on tattoo, mille vajadusest ma ei saa aru ja ei hakka kunagi aru saama (või siis vastasel juhul tal ei ole tattood ja ta keeldub seda minu pärast tegema), ta suitsetab nagu "vana korsten", mis mind tõsiselt häirib, kuigi ma ei näita seda välja ja siis ta veel joob... Okei, ta ei ole alkohoolik, kuid ta võiks ikkagi veidi vähem ju juua, ilma alkoholita on ka elu ilus, või äkki ongi alkohol üks osa tema elust? Ja see tema hoiak, eh, ta suhtub minusse nii pealiskaudselt, ma olen ju palju enamat väärt ja pealegi on tal laps. Kas ma üldse saaksin hakkama teise lapse kasvatamisega? Ups. Kurat, seda ei olnud vaja, kuidas mu mõtted sinna said? Ma mõtlesin ju sellest kui halb ta on, et temas ei ole midagi erilist, et ta ei ole minu jaoks, ta ei ole see, keda ma enda kõrval näeksin ja siis jõuan oma mõtetega lapseni. Jumal küll, kui me tahame koos elada, siis me loomulikult saame ka lapse kasvatamisega hakkama ja ma kindlasti suudan tema lapsesse suhtuda nagu enda omasse, kuid... Pagan, temas ju ei ole midagi erilist, ta on tavaline, mingil kahtlasel põhjusel jäi mulle vaid silma, aga see ei tähenda ju midagi, ega ju? Või siiski?! Ah, ma ei tea, ma tahaks taga koos olla, samas ma väldin teda... Ja ükskõik, mis valemiga temast mõelda, siis ikka ja jälle ma jõuan selleni, et ma ei leia temast mitte midagi head. Tal on meeletult pahesid, ta on väike vastik ülbik, aga oi kui armas... Kus on loogika? Ma ei saa ju ometi temasse armunud olla? Ei, see ei oleks normaalne! Ma olen teda ju vaid mõned korrad näinud, ma olen taga mõned korrad rääkinud, ma tean tema olemasolust vaid mõne kuu ja nüüd mõtlen end tema pärast lolliks... Tegelikult pole enam vaja palju mõelda, ma juba puhta segi end mõelnud, ega see pole ju normaalne, kui ma tööl istun vaikides omaette ja kõike, mida mulle öeldakse, tuleb kaks korda öelda, sest ma esimesel korral lihtsalt ei pane tähele, või et unustan töö tegemise ära ja jälgin üksipulki mistahes kohta kuskil taamal... Mnjah, tegelikult, kui nüüd tagasi maa peale tulla, siis meil pole midagi ühist, pealegi pole mul mingitki aimu, mida tema mõtleb ja vaevalt ta midagi positiivset mõtleb, sest kui mõtleks, siis ta oleks seda juba ammu ka väljendanud..."
Eelnev mõttelend väljendab tegelikkuses aga enesele eituse eitamist, ehk siis püütakse eidata mingisuguste mõtete tekkimist, millele mõtlemine viib omakorda kõige eelnava eitamisele. Reaalsuses tähendab see aga järgmist etappi. Kui alguses mõeldakse kui hea keegi on, siis järgnevalt vaagitakse kõik miinuses üle ja kui need miinused panevad inimese veelgi enam teise peale mõtlema, siis saab sedasi mõtleja ka ise peagi aru, mis temas toimub. Edasine sõltub juba vägagi paljuski konkreetsetest inimestest ja nende isiksustest, kuid kui aktivistil on tegelikkuses kuskil keegi olemas, olenemata sellest, mis järgus suhe selle kellegagi juba on, siis tekivad aktivistil nii mõnedki võimalused:
1. Aktivist tunneb, et see, mida ta hetkel tunneb, on hea, kuid on samas ebakindel. Ta püüab antud olukorras "silmarõõmust" teha endale armukest. Kusjuures tavaliselt on armukese rolli sattunud inimene viimane, kes aru saab, kuidas teda ära kasutatakse.
2. Aktivist tunneb meeletult tugevat sidet inimesega, kellega ta juba on suhtes. Sel juhul on üsnagi loomulik, et kaine mõistus võidab ja aktivisti ja "silmarõõmu" vahelised suhted hakkavad jahenema. Tihtipeale jääb antud situatsioonis lolli olukorda "silmarõõmu" rollis olnu, kuna tema ei saa aru, mis juhtus ja miks täiesti ootamatult ühel "ilusal" hetkel inimene, kes teda kõrgelt hindas ja temaga flirtis, pööras talle kõige enam tähelepanu, kiitis ja jagas komplimente, oli alati rõõmsameelne ja heatahtlik, on nüüd äkitselt risti vastupidine, ehk siis tõre, vaikne, omaette hoidev, "hambutuid" nalju viskav, tõsine isiksus. Kui selle ajaga on ka "silmarõõmul" tekkinud aktivisti vastu mingidki tunded, siis elab ta neid hetki vägagi raskelt üle ja süüdistab ennast kõige ilusa lõppemises teadmata aktivisti käitumise tegelikke tagamaid.
Teisel juhul räägib aktivist loomulikult "silmarõõmule" ausalt kõik ära ja selgitab oma tegutsemise motiive, lootes sedasi päästa, mis päästa annab, ning tagada sõprussuhte püsima jäämine.
Kokkuvõtlikult võib julgelt väita, et ettekujutused on suhtlemise aluseks, suhtlemine on usalduse alus, usaldus on elu alus. Seega selleks, et meie mõttemaailm ja meie mõtted ei läheks oma teed ehk ei mõtleks välja asju, mida olemaski ei ole, ei kujutaks ette endale mistahes situatsioone ja ei mõtleks endale või kellelegi teisele külge "vigu" ja omadusi, mida tegelikutl antud sikul ei eksisteeri, on kasulik suhelda. Mida rohkem rääkida, kõigest ja ausalt, seda vähem tekib probleeme, seda paremini meid mõistetakse ja seda lihtsam on meil elada ja miks mitte ka saavutada oma eesmärki. Ühe kindla persooniga aina enam ja ka isiklikematel teemadel suheldes võidetakse tema usaldus, mis "avab järgmised uksed". Kui meie usaldame teda ja tema usaldab meid, siis on ju ilmselge et räägitakse teineteisele rohkem asjadest, mida päris igaühega ei arutleta. Edasi mõeldes ilmneb ka tõsiasi, et elu, justnimelt hea elu, millega võiksime rahul olla, aluseks on usaldus, sest usaldus tekitab rõõmu ja sõprust, ilma milledeta tundub elu kuiv ja igav.
Selleks, et meist ei tekiks teistele inimestele väära arusaama, peame me ise end tutvustama. Kõikides tekib alati mingigi mulje, kui õiglane see mulje on, sõltub sellest kuidas me end ise esitleme, ehk kuidas me suhtleme ja kui palju usaldust võidame. Seega suhelgem ja usaldagem, et mitte anda teistele liigset ajutööd meist mõtlemiseks! Mõtlemine on väärt tegevus, kuid liigne mõtlemine on keha, aju ja hinge kahjustav tegevus. Säästkem neid, kellest me hoolime, liigsest mõtlemisest!