Reinul oli nädalavahetuseks planeeritud esimene pimekohting. Neiu, kelle pärast noormees oli valmis ennast lausa teise Eesti otsa transportima, oli juba ammune tuttav virtuaalmaailmast. Mitme aasta pikkune suhltus viis ühel hetkel maheda flirdini, see omakorda lõppes sooviga õppida teineteist ka reaalses elus tundma. Tunded, mis siis, et virtuaalsest maailmast tingitud, olid kasvanud nii Reinu kui Jaanika hinges. Mõlemal hakkas süda alati kiiremini põksuma, kui nähti teist MSN-i sisse logimas, või märgati uut saadetud sõnumit. Kogu suhtlus ja elu näis nii idülliline nagu unistuste paar oleks kokku saanud. Paraku seda kõike vaid virtuaalses maailmas. Esialgu.
Jaanika ja Rein olid eelnevalt kokku leppinud, et Rein sõidab oma sõbra, Oliveriga, Pärnusse. Oliveril oli mingeid töö asju ajada ja kuna noortele antud sõidupäev tundus sobivat, siis oligi lihtsamast lihtsam vaid õiget aega oodata ning kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas olemas olla.
Sõbrad hakkasid Pärnu poole igaks juhuks kenakese ajavaruga liiklema. Kummalgi polnud tahtmist hiljaks jääda. Jaanika sel ööl suurt magada ei saanud. Miski nagu kriipis järjepidevalt hinge ning ei lasknud rahulikult uinuda. Emotsioonid ja ootusärevus olid teinud oma töö. Ometi oli magamata öö muutnud neiu sedavõrd uniseks, et hommikul, mil oli aeg end sättima hakata, tikkus uni vägisi peale. Olukorra lahendas Reinu kõne. Viimane mõtles poolele teele jõudes, et annab igaks juhuks teada ja uurib, millega kaunitar ka tegeleb.
Pärnusse jõudes sõideti kõigepealt bussijaama juurde. Oliver läks kohe edasi omi asju ajama ja kokkuleppe kohaselt pidi ta hiljem noortega liituma. Rein kargas auto pealt maha, võttis oma seljakoti, viskas selle selga ning jäi kella silmitsema. Kõiksugu loogika reeglita järgi oli noormehel oma 15 minutit aega hetkeni, mil tema igatsetud kaaslane saabuma peaks.
Jaanika ehmatas end Reinu tehtud kõne peale üles. Ühtäkki nii hirmutav ja ka ehmatav telefoni helin pani piigat mõtlema telefoni heli vahetuse peale. Kuid sama kiirelt kui see mõte talle pähe tuli, ta sealt ka kadus. Hetkel oli palju olulisem end ilusaks mukkida ja siis kiiremas korras kesklinna minna, et seal oma virtuaalse silmarõõmuga reaalselt kohtuda.
Neiu viskas endale selga üsnagi avara dekolteega süsimusta pluusi, millele oli nabast veidi kõrgemale roosade pärlitega süda tekitatud. Jalga läksid tavalised teksapüksid ning mustad, küllaltki kõrge kontsaga kingad. Jope selga ja oligi minek.
Rein jäi ennist bussijaama juurde seisma. Ajaliselt just kiiret ei olnud, kuid peagi muutus ärevusest kärsituks muutunud noormehe jaoks paigal seismine peaaegu võimatuks. Nõnda ta hakkaski, nagu närviline vanamees, jalalt jalale tammudes edasi-tagasi liikuma. Ise samal ajal pilguga taga otsides kaunitari, kes iga hetk peaks saabuma. Piiga jäi aga oma sättimisega veidi hiljaks, mistõttu nüüüd veidi hilineb. Kui iga sekundiga kiirenes Reinu samm ja kasvas kärsitus, siis samasuguse tempoga kasvas neiu kiirus, kes teda ootava noormehe poole pooleldi joostes juba tormas.
Jaanika jõudis Reinu juurde vaid mõne minutilise hilinemisega. Sellest hoolimata tegi noormees väikese märkuse. Pooleldi pedantlik Rein ei üritanudki esmamulje loomise hetkel libekeelne sell olla. Ta oli lihtsalt tema ise.
Enda poole jooksvat neidu märgates lõpetas Rein oma edasi-tagasi tammumise ning jäi seisma. Ta silmitses õhetavat piigat tõsisel kuid mittemidagi ütleval ilmel. Ometi ajas noormees oma käed laiali, et saabuvat näitsikut kallistusega vastu võtta.
Suure kiirustamisega oli aga neiu end piisavalt elevile ajada, et ise ka ära unustada kellega, kus ja miks üldse kokku saama peab. Seda ta siiski veel teadis, et kellegagi kuskil kohtuma peab.
Sellisest mõttelõnga puudumisest oli ilmselt tingitud ka Jaanika arusaamatust täis pilk nähes enda ees võõrast noort meest käed laiali lihtsalt niisama seismas. Jaanika oleks julmalt noormehest mööda vantsinud kui viimane ei oleks talle vahetuslähedes “Tere Jaanika!“ öelnud.
Neiu peas toimus kiire selginemine. Äratundmisrõõm sai peagi ka eelnevast kohmetusest jagu ning noored võisid rahulikult teineteist emmata. Pärast niiöelda kohustuslikku kalistamist otsustati ühiselt veidi jalutada Pärnu tänavail, et siis pisikese ringiga siiski ka veekeskusesse jõuda.
Esialgu oli jutustamist palju. Mõlemad pajatasid oma viimaste päevade tegemistest. Jaanika oli alles hiljuti Reinust mõeldes nii hajameelseks jäänud, et koolist koju minnes, ei suutnud enam korralikult ühte jalga teise ette tõsta, mistõttu ta koperdas ja prantsatas siruli kõnniteele maha. Sellest ka sinikas kuskil vasaku kannika peal, mida piiga lubas hiljem soovi korral näidata. Rein oli aga Jaanikast mõeldes töö juures unistama jäänud nii, et unustas töö tegemise ära ning lasi mugaval toolil kinnisilmi istudes fantaasial lennata. Sujuvalt läks teema üle Jaanika kooli lõpetamise peale ja tema edasiste plaanide peale. Seal ei saanud Rein mitte mainimata jätta, et ootab Jaanikat Tallinnasse kõrgkooli, et siis oleks ühtlasi võimalus alustada ka kooselu. Sellele vihjele Jaanika ei reageerinud.
Järgnes pikem vaikus. Jalutati teineteise kõrval hoides siiski distantsi. Kumbki ei julgenud ja ega vist väga tahtnudki teisel käest haarata kartes järgmise sammuga tekitada liigseid probleeme. Ometi liiguti üksmeelselt eelnevalt kokkulepitud hoone suunas.
Veekeskuse juurde jõudes jäi Rein hetkeks seisma, viskas kiire pilgu kellale ning vaatas seejärel küsivalt oma kaaslasele otsa. Midagi nagu oleks puudu või valesti, kuid noormees ei suutnud seda hetkeemotsiooni kuidagi sõnadesse panna. Seepärast ta jäigi mõtlikult vaid neiule otsa vaatama.
Mõni hetk hiljem pakkus Rein, et võiks siiski enne veidi ka bowlingut mängida. Aja venitamise mõte seisnes faktis, et lähiajal pidi ka Oliver oma töö asjadega ühele poole saama ja ehk on niiöelda seltsis segasem ja lõbusam vees möllata. Jaanika oli kuidagi kummalises meeleolus. Tal oli lihtsalt kõigest ükskõik.
Sel momendil tekkis noorte vahel esimene vaikushetk. Kumbki oli omas mõttemaailmas ning ei olnud kaugeltki mitte pühendunud oma kaaslasele. Selline suhtumine tundus aga mõlemale sobivat. Nii saidki noored teist häirimata mõelda omi mõtteid. Kui tagasihoidlikuks jäänud Rein mõtles järjepidevalt Oliverist, et kas see ikka jõuab enne kui nad vette lähevad, siis Jaanika seevastu püüdis mõistata, mis toimub. Ühest küljest oli neiu tulnud kohtuma noormehega, kes ta tähelepanu virtuaalses maailmas juba ammu võitis, seega peaks edasi arenev suhe vaid vormistamise küsimus olema. Samas ei ole sellise külma ja ükskõikse suhtumisega mehehakatise vastu vähemaidki tundeid ju tekkimas.
„Miks Sa nii vagur oled?“ ei suutnud neiu lõpuks enam oma uudishimule vastu panna. See „lõpuks“ oli vahetult pärast jalatsite vahetust bowlingusaalis. Rein, kes oli just kükitanud, et endale sobivaid bowlingupalle välja valida, kukkus säärast ootamatut küsimust kuuldes sõna otseses mõttes tagumiku peale maha. Pisikesest kohmetusest üle saades ajab noormees end siiski püsti. Jalgadele saades jääb ta Jaanikale vägagi lähedale mõtlikult seisma. Nende vahele võiks vabalt paberilehe seisma panna. Ometi ei puuduta nad teineteist kordagi. Rein pöörab pärast pikemat vaikust sõnagi lausumata oma pilgu eemale. Järgmisel hetkel haarab noormees pallist ning asub mängima mängu, milleks siia saali tuldud sai.
Esimene mäng mängitakse vaikuses. Õhus on tunda meeletut elektrit. Mõlemad justkui ootaks, mil teine plahvatab, et siis rahulikus ja sõbralikus õhkkonnas edasi olla. Plahvatust kui sellest, siiski ei toimu. Esmese mängu lõpu eel segab Rein korra Jaanika viskele vahele ning vastab oma veerand tundi tagasi esitatud küsimusele:
„Kuidagi imelik on olla reaalses maailmas koos. Selline hirm on, et võin mõne vale liigutusega Sust ilma jääda.“ See pehmelt öeldes habemesse pomisetud ja äärmiselt arglik lause sulatas noorte vahele tekkinud jää. Jaanika punastas automaatselt, kuid püüdis seda veel oma kauni naeratusega varjata. Neiu soovitas Reinul veidi julgem olla ning selgitas, et vaikus on see, mis kõige enam eemale peletab, aga kui suhelda nii nagu varasemalt virtuaalses maailmas, siis annab ju kõik selgeks rääkida ja siis on ilmselt ka teineteise seltsis koos parem olla.
Pikk ja piinlikust tekitanud vaikuselaine sai eemale peletatud. Enam ei olnud kummalgi probleemi ükskõik, mis teemal teisega rääkida. Siiski jäi mulje, nagu Rein hoiaks end tagasi ning kontrolliks igat oma sõna. Seevastu Jaanika muutus iga järgmise hetkega aina avatumaks ning jutukamaks.
Teise mängu lõppedes hakati Jaanika ettepanekul veekeskuse poole minema. Ei olnud bowling just tema lemmikmängude killast, seetõttu ta paluski oma kaaslast, et ehk läheks siiski vette sulistama. Täna polnud ka Reinul hea päev. Mõtted mujal ja sihik sassis. Nii ei suutnudki noormees oma tavapärasel tasemel mängida.
Veekeskuse piletid tegi Rein oma kaaslasele välja. Tema arust oleks see ebaviisakas olnud, kui neiu oleks pidanud ise sissepääsu pärast muretsema. Riiete vahetamiseks mõeldu oli mõistagi erisoolistele erinev. Enne kui noored esimest korda pärast esmakohtumist lahku läksid küsis Rein veel üle, et kas võib Oliveri ka seltskonda kutsuda, kui see oma töö asjadega valmis saab. Kuna Jaanika ei olnud veel Oliveri näinudki, vaid teadis, et Rein koos temaga tuli, siis ei olnud tal midagi ka selle vastu, et veel ühe noormehega tutvust teha.
Veidi aega hiljem kohtusid noored taas. Seekord palju napimas rõivastuses. Jaanikal olid seljas roosakad bikiinid, mis tema rinnapartiid silmatorkavalt esile tõstsid. Reinul vaid ujumispüksid. Kõik oli nii nagu veekeskuses olema peabki.
Rein sai oma asjadega veidi enne Jaanikat valmis ning jäi riietusruumist tuleva koridori äärde ootama. Vahetult enne Jaanikat tuli riietusruumist välja üks küllaltki noor silmatorkavalt korraliku rinnapartiiga blondiin, kes pea kohe pärast Reinust möödumist pea ees basseini kargas. Reinu pilk klammerdus muidugi piiga tagumikule ning seejärel temast tingitud lainetusele.
„Pane vähemalt suu kinni kui võõraid naisi vahtima jääd,“ püüdis juba tükk aega noormeest jälginud Jaanika tähelepanu endale võita.
Rein võpatas ehmatusest ning pani samal ajal hirmsa hooga suu kinni. Sellise hooga, et lõualuud ei saanudki pidama, enne kui teineteise vastu paraja tempoga põrkusid. Tegu oli sõna otseses mõttes lauskokkupõrkega. Õnneks Reinu lõugadega siiski midagi ei juhtunud. Hetk hiljem naersid noored juba koos äsja juhtunu üle.
Basseini servani jõudes kargas Rein pea ees sisse ning ujus vee all peaaegu basseini teise otsani. Neiu jäi vaatlema tema liigutusi ning ühtlasi ka mõtlema. Jaanika ei saanud aru,mis toimus. Miks ühtäkki oli nii tagasihoidlik ja ettevaatlik noormees hakanud temaga nagu risti vastupidiselt suhtlema. Suhtlusõhkkond tundus kohe midagi muud olevat, kui oli veel veidi aega tagasi bowlingusaalis. Millest see tulenes ja miks mõlemad end nüüd palju vabamalt tundsid, seda on raske oletada.
Nähes, et Jaanika ikka veel teisel pool basseini kuiv on, asus Rein koheselt tagasi ujuma. Enam ei tahtnud noormees kordagi oma kaaslast silmist lasta. Lihtsalt oli sees selline tunne, et sellest tutvusest võib veel nii mõndagi arenema hakata.
Rein ujus tagasi Jaanika juurde ning jäi neiu jalgade ette, basseini servast kinni hoides, piigale küsivalt otsa vaatama. Viimane istus basseini serva peale ning libistas oma varbad vaikselt vette. Piiga sättis oma jalad täpselt noormehe käte vahele, et jalgu vette libistades õnnestuks veel kaaslase rindkeret silitada. Rein oli pehmelt öeldes üllatunud, kuid toibus kiirelt. Jaanikal aga tekkis mingil teadmata põhjusel isu konkreetselt flirtida.
Järgmisel hetkel tegi Rein liigutuse nagu haaraks neiu piha ümbert kinni, et teda vette tõmmata, kuid tegelikkuses hoopis viskus kerge hüppega tagurpidi vee alla. Uuesti pinnale jõudes märkas, et ka neiu on vahepeal vette tulnud. Rein ujus taaskord piiga juurde ning tegi ettepaneku mõned tirud lihtsalt niisama soojenduseks koos ujuda. Seda ka tehti.
Teineteise kõrval ujudes ei vahetanud noored ühtegi sõna. Küll aga püüdis Rein kogu aeg jälgida oma kaaslase liigutusi ja ujumiskiirust. Ka Jaanika jälgis pooleldi salaja noormehe liikumist. Miski nagu tõmbas seda pilku kogu aeg tema poole. Veidi hiljem suundusid noored õue, välibasseini. Õhk tundus sedasi, paljalt olles, suhteliselt jahe, samas oli vesi ülimalt soe. Selline kooslus tingis tahtmise järjepidevalt ja kogu aeg vaid vee all olla. Nii istusidki noored basseini serva tehtud astmel nii, et vaid nägu veest välja paistis ja sedagi vaid selleks, et hingata. Noorte vaheline vaikimine jätkus siingi. Seekod aga istute teineteisele ikka väga ja vähegi lähedale. Läbi vee tundsid noored isegi teineteise hingamist, sest olid basseini jäänud kahekesi, kuid siiski oli veel nende vahel midagi, mis ei lasknud otseselt ja konkreetselt teineteist puudutada.
Rein sukeldus korraks vee alla. Niivõrd, kui seda üldse on võimalik teha 40 cm sügavuses vees. Ta püüdis hoida end nii kaua vee all kui võimalik. Aastaid tagasi ujumiskoolis käinud poisil oli kopsumaht mõistagi küllaltki suur, mis andis võimaluse vee all hinge kinni hoida mitmeid minuteid. Jaanika ei pööranud esiti sukeldumisele mingit tähelepanu, kuid märgates, et ta kaaslane ei kavatsegi veepinnale tgasi tõusta, muutus veidi närviliseks. Ta ise ei saanud suurt arugi, miks ta sedasi muretsema hakkas, kuid tahes tahtmata liikusid neiu mõtted nüüd vaid noormehe, tema iseloomu ja käitumise ümber.
Hingeldades vee pinnale tagasi tõustes, tabas Reinu koheselt suurem küsimuste laine. Lõpuks ometi olid Jaanika häälepaelad lahti läinud. Järgnesid kõikvõimalikud küsimused teineteise otsa. Alustades sellest, kuidas ikkagi nii kaua hinge kinni on võimalik hoida ja lõpetades sellega, miks noormees alles nüüd siia veekeskusesse tuli, kui planeeritud oli seda juba oma pool aastat tagasi. Algas esimene etapp reaalsest tutvumisest.
Mõnda aega hiljem otsustasid noored tagasi veekeskuse sisemusse minna. Otsiti üles erinevad torud ja järgemööda lasti neist kõigist alla. Lemmikuks osutus siiski jõe kärestikku meenutav laskumine, kuhu noored pikemaks ajaks peatuma jäid. Kordamööda lasti teineteise järel kärestikust alla. Kord jalad ees ja selili, kord pea ees ja kõhuli, siis istuli ja siis juba käest kinni hoides.
Vahelduse mõttes mindi Reinu ettepanekul sauna oma keha soojaks kütma, et siis jälle järgmisel ringil käsikäes kärestikust alla tulla. Ka sauna mindi juba teineteise käest kinni hoides. Lavale jõudes küsis Jaanika veidi ootamatult Oliveri kohta, et kas ta siis tuleb või mis tast saanud on. Rein ei osanud suurt tarka midagi vastata, kuid selline küsimuse püstitus tekitas noormehes siiski kergeid kõhklusi. Iseenesest ei olnud selles ju midagi halba, lihtsalt veidi ootamatu.
Rein pakkus välja, et läheb riietusruumi ja helistab Oliveri, et uurida, kus ta on ja millal jõuab. See mõte aga neiule enam ei meeldinud. Ta haaras vahepeal juba lahti lastud noormehe käest kinni ning andis põgusa põsemusi. Sedasi palus neiu vabandust oma uudishiumu pärast ning arvas, et tegelikult on isegi parem, et Oliveri ei ole ning nad saavad kahekesi olla. Veidi hiljem läksid noored tagasi basseinidesse möllama. Jaanika oli järjepidevast treppidest üles jooksmisest väsinud ning arvas, et võiks ehk üldse veekeskusest ära minna.
Nii otsustasidki noored, et lasevad veel korra kärestikust koos alla ning lähevad seejärel kuskile midagi hamba alla vaatama. Jaanika istus kärestiku algusesse maha ning Rein tema selja taha hoides ühtlasi ka neiust hellalt, kuid kindlalt, ümbert kinni. Nad laskusid koos kärestiku esimesest järsakust alla. Ühel hetkel aga tundus Reinule nagu neiu hakkaks eest ära libisema ning ta haaras veel tugevamalt ümbert kinni. Kuna noored olid, mõlemad suurest vee survest juba pikali, siis päris ümbert kinni Reinul haarat ei õnnestunud, kuid kuidagi õnnestus siiski end Jaanika vahetuslähedusse tõmmata. Järgnes kohe teine laskumine, kus neiu kunstlikusse keerisesse sattudes läks ka oma teed. Rein nägi teda hetkeks ning vajus seejärel tugeva veesurve tõttu vee alla ja kaotas neiu silmist. Tükk aega ringi tiireldes, ilma et ise aru saak, mis pidi ja kus ta parasjagu on, sai noormees lõpuks keerisest siiski välja ning laskus edasi otse suurde basseini. Jaanika ootas teda seal juba ees. Hetk hiljem olid noored jälle koos.
„Kuhu Sa mu rinnahoidjad panid?“ oli esimene küsimus, mida piiga oma kaaslasele esitas koheselt pärast tema lähenemist märgates. Alles nüüd nägi ka Rein, et neiu oli viiamse laskumise käigus kaotanud oma bikiinide ülemise poole. Tekkkis meeltesegauds. Reinul polnud aimugi, kas peaks naerma, sest selline seik tundus ju ometi nii naljakas või peaks hoopis muretsema ja minema näitsikut lohutama. Kuna kumbki variant ei tundunud lollikindel olevat, hüppas ta hoopis pea vee alla. Sedasi püüdis ta kaduma läinud riietuseset üles otsida. Kohe esimese sukeldumise käigus märkas ta kuskil kaugusest midagi roosakat hõljumas. Kiiremas korras alustas noormees veealust spurti, kordagi pinnale tulemata või silmikinni panemata. Reinul oli mingil põhjusel tekkinud suur himrm leitu uuesti ära kaotada. Paari kiirema tõmbega oligi noormees leitud eseme juures, kuid seda haarata, et siis eseme omanikule tometada, tal ei õnnestunud.
„Keegi ei öelnud, et need kadunud on. Kogu aeg minu käes olnud, lihtsalt ma ei saa aru, miks sa nad mul seljast ära avalikus kohas kiskusiid...“ tõreleb neiu edasi pärast noormehe pinnale tõusmist. Rein ajas end püsti ja puhkes laginal naerma. Ta ei suutnud kuidagi uskuda, et tema kuidagi oleks hakanud veekeskus esimesel kohtinul neiult riideid seljast kiskuma. Ometi just nii see oli. Selle esimese laskumise ajal, mil neiu hakkas noormehel niiöelda peost kaduma ja viimane lihtsalt haaras kuskilt kinni, tõmbas Rein tegelikult hoopis selja taha sõlmitud sõlme lahti. Iseenesest vedas, et see kõik sellises kärastikulises keerises juhtus ja keegi kolmas midagi ei näinud. Samuti oli neiul nõnda palju õnne, et sejast kaduma läinud riideese ise talle pihku tuli.
Järgmisel hetkel aitas Rein juba neiu keha katvatest osadest puudu olevat endisesse kohta tagasi panna ning tegi selja taha korraliku sõlme, küsides veel üle, et ega see liiga tugevasti kogemata ei saanud.
See laskumine jäi tõepoolest neile kahele viimaseks, kuid humoorika vahepala üle said noored veel korduvalt naerda.
Basseinist välja saades mindi otse teed riietusruumi. Ikka Jaanika naiste omasse ja Rein meeste omasse. See oli niiöelda järele mõtlemise koht. Rein küsis veel igaks juhuks üle, kas võib rahulikult saunalaval leili ka võtta või on neiul nõnda kiire, et selleks mitte mahti ei ole. Jaanikal ei olnud sauna vastu midagi ning arvas, et võtab ise ka veidi leili. Saunalavale jõudes asus kumbki noor juurdlema oma kaaslase käitumise ja olemuse üle. Tegu oli nagu pausiga esimesel kohtingul, et seedida hetkeolukorda enne kui täis tuuridega kohting edasi läheb. Tõsi, nende kahe vahel oli see täis tuur juba ära olnud. Samas kohting iseenesest veel lõppenud ei olnud, sest pärast sauna ja riietumist kohtuvad nad ju uuesti.
Reinu meelest oli Jaanika vähemalt esmamulje põhjal noor ja seiklusjanuline piiga, kes naljalt ühelegi ahvatlusele „ei“ ei ütle. Samas tekitas tema entusiasm kergeid kõhklusi, et kui tõsiselt teda ikka võtta saab. Samal ajal oli Jaanika oma kaaslaselt juba kergelt sisse võetud. Endale ta seda just eriti tunnistada ei tahtnud, kuid siiski oli kindel, et see ei jää viimaseks nende vaheliseks kohtumiseks. Mingi siseline tõmme oli nagu tekkinud ja samas ka austus vaid veidi vanema, kuid juba ohtralt elu näinud noormehe vastu.
Pärast saunatamist ja riietumist pidid noored kohviku juures uuesti kokku saama. Rein sai oma asjadega veidi varem valmis. Ta istus laua taha ning tellis kaks tassi kohvi. Ühe endale ja teise kaaslasele. Oodates hakkas noormees vaikselt oma kohvitassi tühjendama, kuid püüdis seda siiski võimalikult aeglaselt teha, et hiljem Jaanikaga koos edasi lürpida.
Veidi aja pärast Jaanika ka saabus. Ta võttis oma kaaslase kõrval istet ning jäi viimasele sügavalt silma vaatama. Nagu püüaks sedasi noormehe tähelepanu võita. See tal ka õnnestus.
„Mis sa arvad kui läheks sööma kuskile enne kui tänasele päevale kriipsu allal tõmbame?“ kõlas küsimus mesimagusal häälel neiu suust. Rein arvas, et kui siin nüüd kohvi joodud saab, võiks ju minna näiteks pitsarestorani ja midagi head paremat endile tellida. Enne aga oli noormehel plaanis oma sõbrale helistada ja uurida kaugel tema oma asjadega on ja ehk liitub lauas istujatega.
Oliver oli mõned minutid tagasi omade tegemistega ühele poole saanud ning pakkus välja, et tuleb autoga noortele järele, et siis koos sööma minna. Nii tuligi viimased lonksud kohvi kiiremas korras endale sisse kallata, et siis juba käsikäes veekeskuse uksest välja minna. Siiski õnnestus Jaanikal ja Reinul veidi enne Oliveri tulekut välja minna. Oli veidi tuuline, mistõttu Jaanika hakkas värisema. Ta püüdis sellest mitte välja teha, kuid Rein märkas siiski ning haaras sõnagi lausumata neiul ümbert kinni. Mõne hetke möödudes lõpetas neiu ka värisemise. Mõlema hinge oli tekkinud sisemine rahulolu. Sedasi seisid noored teineteist emmates kuni Oliveri saabumiseni. Seejärel istuti koos auosse ning sõideti pitsarestorani.
Jaanika meelis söögikohas oli toona rahvast tavapärasest veidi enam. Sellest hoolimata otsustasid päev otsa söömata olnud noored end järjekorda võtta, et oodata võimalust lasta heal paremal mööda kokku kuivanud soolestikku mao poole liikuda. Oodata ei tulnud õnneks siiski just väga kaua, vast viisteist minutit. See aeg aga veeres kiirelt. Oliver, kes oli kahtlaselt heas tujus, nagu oleks naistest tulnud, mitte aga tööülesandeid täitmas käinud, hakkas järjepanu kõikvõimalikke flirtiva alatooniga repliika suust välja laskma. Seda valimatult pea kõikidele, kes lähemalt või kaugemalt möödusid. Seltskond laienes. Kõige ootamatum oli hetk, mil klienditeenindaja lauda palus istuda. Oliver oli suutnud selle pisikese ajaga pea kõik järjekorras seisvad inimesed üheks meeldivaks seltskonnaks integreerida ja eestlasele omasest mossitavast näoilmest ei olnud midagi kellelgi alles. Kõik itsitasid ja rääkisid järjest mõnd humoorikat lugu, mis kellelgi kuskil juhtunud on.
Paraku koos Oliveri, Jaanika ja Reinu lauda istumisega lõppes ka sotsiaalne ühiskond ning inimesed manasid endale taaskord ette tülpinud ja vaat, et isegi kurja näoilme. Noori see küll enam ei morjendanud. Nendel oli kõigil lõbus meeleolu sees ja nüüd polnud enam muud midagi jäänud, kui lõpetada seekordne kohtumine meeldiva söömaajaga.
Kõhud täis söödud, tänati veel kokke ning istuti taas autosse. Noormeeste plaan oli Jaanika kodu juurde ära viia ning siis ka ise oma kodulinna poole sõitma hakata. Nii ka tehti. Jaanika maja juures ronis ka Rein veel autost välja, et neidu kallistada enne hüvasti jätmist. Piiga aga andis esimese asjana noormehe põsele musi ning püüdis siis pelglikult kiiremas korras viimase hõlmade vahele end ära peita. Mõne minutiline kallistus kulmineerus noorte esimese ning ilmselt seetõttu ja äärmiselt magusa suudlusega.
Mõni minut hiljem astus Jaanika üle kodu ukseläve:
„Ja kes oli see noormees, keda sa just äsja suudlesid?“ kostus koheselt neiu ema poolne tervitus. Jaanika veidi punastas ja hakkas siis ümber jutustama oma päevaseid emotsioone. Noormehed aga sõitsid rahulikult kodu poole rääkides peaasjalikult elufilosoofilistel teemadel.