|
|
|
![]() |
|
|
Erilise kärata
Tasa ja targu
ma jalutan ringi,
lohistades jalgu
ja kulutades kingi.
Sihti ei ole-
lihtsalt liigun.
Nõndagi tore
olla on viivu.
Käre on kuumus,
mis lämmatab hinge.
Omalaadne lummus
seab uusi piire.
Mõistus ei võta,
uimane on olla.
Unustades sõbrad
tuleb edasi minna.
Kaua ei jaksa,
rohkem ei taha!
Hetkeks nüüd maha
ma istuma pean.
Silme eest mustaks
kiskus mul kõik,
asfalt vastu kukalt-
kadus sisemine võim.
Tõsi, ma toibusin-
vihma sadas näkku!
Edasi siis loivasin
venides, kuid kähku.
Korra ma libastusin
teadmata põhjustel,
enda peale vihastasin-
sedagi nõrkusest...
Veok sõitis mööda
pritsides mind täis.
Lõin vaid käega-
Mis edasi? Eks näis...
Põrgulik valu
ründas kogu keha,
rohkem ei talu-
ei tea, mida teha.
Müstilises seisus
taarudes maanteel,
valu ei vaibun´d
sireenide saatel.
Buss sõitis otsa,
ma lendasin kraavi.
Enam öelda ei oska,
mis sinna mind saatis.
Kiirabi siis tuli-
enamat ei mäleta...
Mu jalgades surin-
surin erilise kärata...
Tagasi
| |
