|
|
|
![]() |
|
|
Enda emotsioonide toel
Oli päike ja selle loojang,
kuskil meri taamal kohises.
Sinu käed siis olid soojas,
emotsioonid näisid tulised.
Vargsi seisid Sa minu ette
nõjatudes peaga mu rinnale.
Nautisime koos seda hetke,
mille jätsime sealsele liivale.
Mu käed olid ümber Su piha
ja Sinu käed minu käte all.
Oli moment, tunded ja iha-
kellelgi olla ei olnud halb.
Ümber end pöörasid Sa siis,
et minuga vestelda üks jutt.
Selgus, et ette tulnud piir
lõpetas olnu ja algaski rutt.
Kiiret meil kuskile ei olnud,
aga kiirustama pidime siiski.
Ühel hetkel tunded olid surnud-
tahtsid, et minema end viiksin.
Ma läksin suudeldes Su laupa,
läksin igaveseks ja kaugele...
Ja kuigi mõtted viivad hauda,
mu tunded siiski ei rauge veel.
Mu tahtmised siin enam ei loe,
Sa lihtsalt palusid mul kaduda.
Nüüd iseenda emotsioonide toel
siit ära ja eemal olen valuga.
Tagasi
| |
