|
|
|
![]() |
|
|
Enam ei taha
Vaid ühe tühise sõnaga
(või mõne näruse lausega)
võid panna mind võpatama,
kuigi näid nii kaugena...
Heatahtlikult küsin Sult nõu,
sõbralikult püüan suhelda...-
sel hetkel kajab kogu õu
kui kallad üle mu uue murega...
Ükskõik, kuidas ma ei alusta,
ükskõik, mida ma ei ütle-
Sa sellesse üldse ei panusta,
vaid iseenda peale mõtled...
Suudad hetkega rikkuda mu tuju-
võid viia mind igavesse masendusse...
Ei meie vahel iial miski suju-
ei panusta Sa suhte arengusse...!
Olgugi, et pole me üks,
on eesmärgid ju ühised!!!
Mis sest, et just nüüd
kõik tunded mängust pühime...
Sa oskad salvata kui tige uss
mõtlemata, mida tunda võib teine...
Nagu nina alt ukse sulgenud buss
ma olen solvunud(!), see oli räige...!
Sinu jaoks ilmselt mitte(!?)
(Sinu jaoks kõik on korras!?)-
ma enam ei suuda olla sitke (!),
Sinuga suhelda enam ei oska...!
Veel viis minutit tagasi
ma unistasin Sinu nägemisest...
Siis tulid Sa ja sedasi-
mu unistusest sai pagemine...
Ei taha Sind enam ma näha!
Ei taha kuulda Su häält!
Vaid rahu ja vaikust täna(!)
ja istuda üksinduses sääl...!
Sääl, kus kunagi me kohtusime,
kus kõik meie jaoks sai alguse...
Siis me veel suhelda oskasime...-
nüüd teineteisega vaid haugume...!
Tagasi
| |
