|
|
|
![]() |
|
|
Enam ei jõua
Päikesepaisteline päev
vaikselt hakkab lõppema.
Pilvi enda ümber näen-
optimismi pean veel õppima!
Näen, kuis vihmapilved tulevad
ülehelikiirusel minu poole...
Näen, kuis mu tõekspidamised surevad-
lõpp on ette nähtud mu loole...
Veel paistavad viimsed päikesekiired,
kuid needki tasapisi hakkavad kaduma...
Kas need ühtlasi lõpetavad ka mu piinad(?)
või veel igasugu asju pean ma taluma...?
Eilne roheline muru on kaetud sopaga,
ähvardavalt sähvatab kogu aeg välk.
Oma mõtteid püüan kuidagi koguda,
et ängitsevalt karm ei tunduks see värk.
Omamoodi mõnus on tunda seda sodi,
mis sopana varvaste vahel lirtsub...
Suunurgast vaikides pühin ma prodi-
haletsus näole hetkeks naeratuse kisub...
Enam päikesekiiri ei paista-
ka kuuvalgus on jäänud soiku.
Miskit positiivset ma ei haista-
ka külmaks on läinud mu koiku.
Tumesinised pilved laiuvad pea kohal,
vihma voolab ojana taevast alla...
Seisan käed taskus, teadmata, mida teha-
ka silmadest voolavad pisarad on valla...
Kõuemürin häirib täielikku vaikust,
piksenool lõpetab ümbritseva pimeduse!
Enam ei kannata ma mingisugust laitust,
enam ei usu ma mingitesse imedesse!
Iga minutiga välk lööb aina lähemale,
iga sekundiga mürin läheb valjemaks!
Aega mõelda oma elust jääb vähemale,
kuid Sina muutud aina kallimaks...!
Seisan paljajalu põlvini mudas,
soe paduvihm leotab mind üleni...
Mõned sekundid, siis olen hukas-
enam lugeda ei jõua ka üheni...!
Tagasi
| |
