Lõpp
Vaikselt ja kõikidele märkamatult läbib Elmari keha ühiskonna poolt saastatud ja veidi tuulist õhku. Seda seni, kuni on kuulda kerget sulpsatust. Tegelikult oli see vaid üks kerge ja vaevu kuulda olev mulksatus. Hetk hiljem jätkub sündmuskohal pilkane vaikus. Elmari keha vajub sügavale mere põhja. Tema hingki on kehast kohe-kohe väljumas. Noormees on oma otsuse langetanud ja selle ka ellu viinud.
Mõned minutid tagasi seisis vaid 21. aastane Elmar kruiisilaeval ning imetles üllatavalt selget taevast – seda meeletut tähtede kogu, mis sel hetkel Elmarile otse kui sülle end oli poetanud. Kõikvõimalikud kujundid taevas jutustaksid kui oma loo sellest, mis ümberringi, mujal universumis toimub. Elmar seisis sedasi Tallinn – Stockholmi liinil liikleva kruiisilaeva kõige tagumises otsas oma 2 tundi. Kogu selle aja jooksul ei teinud ta midagi muud, kui vaid vaatles taevast, tähti ja püüdis ära arvata, mida need talle öelda tahavad. Noormees oli tekile tulnud vaid tavalise musta värvi T-särgiga, millele oli üsna väikselt südame kohale kirjutad vaevu märgatava punase kirjaga tekst: „Viivika ja Elmar – armastus esimesest silmapilgust“. Jalas olid noormehel süsimustad, korralikult viigitud püksid ja varba otsas äärmiselt uhked lakk-kingad.
Sedasi seistes oli noormees pikalt mõelnud kogu oma seni elatud elu üle. Kõigest tehtust, mille üle ta võis uhke olla, samas ka kõigest, mis negatiivne näis ja milles ta end süüdistada oskas. Üldiselt oli Elmar enesekindel noormees ja näiliselt alati optimistliku maailmavaatega. Tema tegelikku sisemust teadsid vaid väga vähesed. Noormehel oli kombeks aegajalt vajuda niiöelda omasse mulli, ehk vaimselt irduda tema ümber toimuvast ja kontsentreeritult pühenduda vaid omadele mõtetele. Tihtipeale viisid aga sellised mõttekäigud enese kritiseerimiseni, mille tagajärjel noormees lihtsalt masendus ja püüdis aina enam ja enam leida vigu endas ning oma senistes tegemistes. Selles mõttes oli tegu täieliku idealistiga, et kõikides tegemistes ja ettevõtmistes, mis ei läinud just 100 protsenti nii, nagu tema seda oli ette kujutanud, süüdistas ta alati peaasjalikult ennast. Need mõtted viisid noormehe alati musta auku, mis väljendus väliselt vaid vaikimises ja tavalisest veidi tagasihoidikumate naljade tegemises. Õnneks või kahjuks aga tajus seda vaid mõni üksik, Elmarit väga ja vägagi hästi tundev inimene.
Sedasi muutus Elmar ka seekord mõtlikuks ning vaikseks, mis lõppes novembri kuu kolmanda laupäeva varahommikul kella nelja paiku üle reelingute ronimisega.

Enne seda
On südaöö. Elmar istub oma kaaslasega laeva ööklubis ja vaatab klaasistunud pilgul südaööshowd. Laval karglevad poolpaljad neitsikud ringi tehes erinevaid liigutusi. Noormees vaatab küll lava poole, kuid seda vist ainult viisakusest. Reaalselt ta laval toimuvat ei märka, õigemini ei pane tähele. Noormehe pilk on hoopis suunatud lavale kõige lähemal istuvale neiule. Tegu on pikkade, peaaegu tagumikuni ulatuvate süsimustade, veidi lokkis juustega neiuga, kes tagant vaadates meenutab vägagi tema kõrval istuvat kaunitari. Kuna aga Viivika keelas Elmaril tema vaatamise (poisi jaoks imetlemise) ära, siis ei jäänudki noormehel muud üle kui leida võimalikult sarnane neiu, kelle külge oma pilk klammerdada ning mõelda ikka neid mõtteid, mida eriti mõelda ei tohiks.
Pärast poole tunnise show vaatamist lähevad noored vaikides oma kajutisse. Viivika ja Elmar elavad antud reisi ajal ühes ja samas kaheses kajutis, kus on peale kahe aseme veel duððinurk ja wc, mugav diivan, teler, raadio ja aken, kust Elmaril meeldib pea kogu kajutis oldava aja välja vaadata.
Kajutini jõudes avab Elmar ukse ja laseb neiu enda ees sisse astuda. Seejärel siseneb ise ja lükkab tagant selja ukse kinni. See lukustub automaatselt. Seejärel läheb Elmar oma voodi juurde, kummardub ja võtab voodi alt pooliku brändi pudeli ning vaatab küsivalt Viivikale otsa. Viimane raputab pead ning läheb duððiruumi. Noormees valab endale tavalisse ühekordseks kasutamiseks mõeldud plastiktopsi, eelpool maininud vägijooki, asetab seejärel pudeli tagasi voodi alla ning viskub kõhuli voodisse. Järgmised minutid tunduvad üliaeglaselt venivat. Elmar vaatab üksisilmi aknast välja, nagu loodaks leida sealt midagi uudset. Kuna laev liigub edasi avamerel, siis ei näe noormees sealt midagi. Kui välja jätta paar üksikut tulukest, mis kuskilt kaugelt säravad pilkases pimeduses.
Ootamatult kiiresti on plastiktops tühjaks saanud. Viivika on ikka veel duðði all, või vähemalt seal ruumis, kus duðð on. Ühtäkki lakkab veesolin. Ilmselgelt on neiu saanud oma pesemisprotseduuridega ühele poole ja valmistub teki alla pugemiseks. Elmar haarab kiiruga voodi alt juba tuttava pudeli ja täidab taaskord oma topsi. Hetk hiljem avaneb duððinurga uks. Sealt väljub poolpaljana veidi märg kaunitar. Neiu juuksed on meeldivalt lokkis ja lahti. Tundub nagu tema keha kataks vaid saunalina, mille ta ümber enda kerinud on. Pikemalt mõtlemata toetab ta oma tagumiku voodi servale ning teeb ettepaneku veidi kaarte mängida, kuna märjad juuksed nõuavad kuivamist enne pikali viskamist. Ega noormees tehtud ettepanekule midagi vastu panna ka ei oska ja ega ei tahagi. Nii asuvadki kajutikaaslased üheskoos aega veetma. Mängitakse üllatavalt vaikselt. Kumbki ei hiilga oma jutukusega ning on omas mõttemaailmas. Aeg veereb omasoodu. Ühel hetkel tundub see mängimine kuidagi igava ja tüütuna, nagu kohusetundeks mängitaks. Elmar tõstab veidi ootamatult oma pilgu, vaatab enda ees istuvale neiule silma ning küsib:
„Sa ei tunne minu vastu tõesti mitte midagi?“
Vastust oma küsimusele noormees aga ei saagi. Neiu nägu vajub vägagi tõsiseks. Ta korjab põrandale suunatud pilgul kokku kõik kaardid ning asetab need kaardipakki tagasi ja vaatab seejärel noormehele sügavalt silma nagu viitaks, et antud teemadel on nad juba rääkinud. See moment on määrav. Elmar saab aru, mida Viivika talle öelda tahab ja mida ta ka sõnu kasutamata selgeks teeb.
Rohkem Elmar ei ütle midagi. Ta kustutab kõik seni säranud tuled ning asub lahti riietuma. Hetk hiljem on mõlemad teki all valmis uinuma. Kui Viivika pikalt juhtunu üle ei juurdle ja jääb küllaltki kiirelt magama, siis Elmaril und lihtsalt ei tule. Tema süda on nagu pilbasteks lõhutud ja unistused on kui lõplikult vastu taevast lennanud. Noormees mõtleb pikalt ja süvitsi enda vahetusläheduses uinuva piiga peale ning meenutab kõike koos läbi elatut. Tema silma tikub pisar, mis muudab Elmari veelgi tundelisemaks. Vaikselt, kuid kiirelt viskab ta mõned riided endale ümber ning lahkub kajutist. Ta läheb sirgjooneliselt laeva tekile, palja taeva alla, et lasta värskel õhul oma ajud kurbusest tühjaks pühkida.

Eelmine päev
Hommikul vara saab kokku kogu meeskond, kes mõni päev tagasi toimunud rahvusvahelist seminari korraldasid. Kokku saamine toimub telemaja ees, sest vastavalt kokkuleppele minnakse kogu meeskonnaga intervjuud andma ja selgitama mida ja miks korraldati. Kõik kenasti ära oodatud, astuvadki noored uljalt telemaja uksest sisse. Neid juba oodatakse. Kiiremas korras tehakse kõigile veel väike make-up ja ollaksegi valmis oma senise elu tähtsaimaks momendiks.
Intervjuu läheb ladusalt. Peamiselt peab toimunud seminari tagamaadest küll Elmar rääkima, kuid kokkuvõttes saavad siiski kõik sõna. Rahuliku südamega tulevad noored stuudiost välja veel kergelt ärevusest tingitud puna palges. Elmar teeb ettepaneku kõik koos maha istuda ja üks väike kohv teha. Kellelgi kuskile kiiret ei ole ja nii jalutataksegi üheskoos Solarisse, et sealses Vapiano kohvikus hetkeks aeg maha võtta ning lõõgastuda.
Kohale jõudes võetakse üleriided seljast ning püütakse mõne akna juurde maksimaalselt suur laud leida. Ikkagi 12 inimest kokku. Pisikese otsimise ja „laamendamise“ tagajärjel õnnestubki tekitada vaja minev laud. Elmar kargab hetkeks püsti, läheb leti juurde ning tellib kõigile kohvi ja kooki. Lisaks sellele ka kaks pudelit vahuveini. Edasi möödub aeg linnutiivul. Lõbus seltskond heietab ja meenutab, kuidas midagi toimus, kus millised viperused aset leidsid ning kuidas need kiiremas korras kõik lahendatud said nii, et külastajaile jäi mulje nagu oleks kõik perfektselt korras kogu aeg ja ühtegi viperust ei olekski olnud.
Mõnda aega hiljem tahab osa seltskonnast hakata vaikselt liikuma. Kes oma igapäeva tegemistega toimetama, kellel oli lihtsalt tagumik lamatisi saamas. Elmar laseb rahval oma teed minna, kuid palub siiski kõiki veel õhtul bowlingut mängima. Palutud lubavad ka tulla.
Elmar teeb veel paar kõnet, et õhtuks planeeritu kõik kenasti sujuks ning läheb seejärel ujulasse lõõgastuma. Elmar käis kunagi väga noorena ujumistrennides, sestap tunneb ta end kui kala vees. Küll aga on lodeva elustiili tõttu lihastest pea igasugune ramm kadunud. Noormees võtab endale püha eesmärgi ujuda pool kilomeetrit krooli ja teist niisama palju selili vaheldumisi, et sedasi siis kilomeeter kokku saada. Pool eesmärgist jääb siiski täitmata. Pärast vette kargamist ja esimest 50 meetrit rohkem rinnuli ujumisest midagi välja ei tulegi. Oma lubatud kilomeetri ujub noormees siiski ära, kuigi juba pärast 200 meetri läbimist on võhm väljas ja edasi liikumine toimub vaid tahtejõu põhjal.
Basseinist välja tulles Elmar sõna otseses mõttes taarub, kuid lõõgastav saun ja pärast seda külm duðð toovad peagi eluvaimu tagasi.
Ujulast väljudes vaatab Elmar üle pika aja taaskord oma telefonile ning tuvastas sealt mitmeid vastamata kõnesid. Ilmselt olid need kõik tehtud ujulas oleku ajal. Igatahes otsustab noormees hakata järjest kõikidele tagasi helistama. Veidi hiljem selgub, et vaid kaks inimest oligi helistanud ja mõlemad mitme numbri pealt. Esimene neist oli Elmari eelmine pruut, kes soovis võimalikult kiiresti kohtuda. Kuna suuremaid plaane rohkem enne õhtut ei olegi, siis saab see võimalikult kiiresti ka koheselt teoks. Teine helistaja oli Tatjana. Tema on üks seminari korraldajatest, kes andis teada, et õhtul bowlingusse siiski kahjuks ei jõua mingitel kodustel põhjustel.
Elmar kohtub eksnaise, Beritiga, Järve keskuse teisel korrusel asuvas kohvikus. Neiu on paanikas. Seda seoses ülesannetega, mis talle töö juures antud oli. Väidetavalt olla tahetud talt midagi, millest ta isegi aru ei saanud. Elmar võtab neiuga kaasas oleva sülearvuti lahti ja hakkab asja uurima. Selgub, et nõutav ei ole midagi utoopilist, lihtsalt ülemuse väljendusviis oli pehmelt öeldes umbmäärane. Noormehe abiga saab siiski kõik vajalik tehtud ja piiga võib järgmisel päeval rahuliku südamega taas tööle minna.
Elmar tõuseb toolilt püsti, et lahkuda kohvikust. Samal hetkel palub Berit tal veel mõneks hetkeks istuda. Tegelik põhjus kokku saamiseks oli hoopis midagi muud. Neiul oli lihtsalt vajadus ja soov kellegagi rääkida oma praegusest suhtest. Talle näis kõik olevat valesti ning ta ei teadnud enam kuidas käituda või mida teha.
Tüdruk oli kogu oma tähelepanu suunanud alles hiljuti tekkinud suhtele. Ühtäkki täpselt teadmata põhjustel aga tundus kõik kuidagi vale ja hoolimata tunnetest, mis tal noormehe vastu on, ei julge ta seda suhet edasi arendada. Kaine mõistus lihtsalt ütleb, et sellest ei tule asja ning lõpp saabub varem või hiljem kuna üsnagi tormilisele ja seni veel igasuguste probleemideta suhe ei saa ju nii positiivselt ja idülliliselt jätkuda. Ilmselgelt juhtub midagi, leitakse, et enam ei sobita ja milleks siis kannatada, kui on võimalik neid kannatusi ennetada ja lõpetada praegu, mil tunded on veel algstaadiumis.
Elmar kuulab talle räägitavat. Neiu kurb hääletoon ja innustus panevad nii kaasa elama, et noormees unustab isegi kohvitassi vahepeal suu juurde tõsta. Kui lauakaaslane oma vestlusega on lõpuni jõudnud ja ootab mingit reaktsiooni noormehe poolt, manab noormees endale mõtliku näo ette ning püüab võimalikult ümarat vestlust alustada:
„Noh, kui statistiliselt läheneda sinu olukorrale, siis oleks ilmselt jah mõistlik see armastatu kiirelt puu taha saata. Lähtudes faktist, et sul on seni olnud kümmekond suhet ja nad kõik on varem või hiljem lõppenud, siis on ilmselge, et ka see lõppeb ja kui mitte enne, siis voodis. Oih, ma tahtsin öelda, et enne kui hoolima hakkad. Aga kui sa tast juba hoolid ja kui see tüüp sulle natukenegi korda läheb ning sa lihtsalt ei mängi taga, siis ma arvan küll, et hoia tast kinni. Ma ei ole ammu kuulnud kedagi oma kallimast nii emotsionaalselt rääkimas. See näitab, et sul tõepoolest on tema vastu tunded ja kui ta sinu vastu sama tunneb, siis miks mitte nautida seda, mis näib ideaalselt toimivat?“
Mõnda aega istuvad noored veel kohvikus ning vadistavad maast ja ilmast juttu ajada. Eelmise teemaga jäi neiu oma kaaslase juttu kuulates mõtlikuks ning lõpetuseks lubas üritada seda suhet siiski hoida.
Kohvikust lahkudes jääb Elmar oma suhete maailma peale mõtlema. Eelnevalt teemaks olnu meenutab vägisi kuidas endal asjaolud on. Noormees on pikemat aega armunud olnud tüdrukusse, kes teda küll austab ja kõrgelt hindab, kuid paraku sellega ka kõik lõppeb. Elmar armus piigasse esimesest silmapilgust, kui ta mõnda aega tagasi hakkas koostama meeskonda, kes aitaks sedasama alles hiljuti toimunud suurt seminari korraldada. Viivika oli üks neist, kes soovis tulla noormehele tema tegemistes appi.
Järgnevalt tormab noormees kiirustades koju, et enne bowlingusaali minekut oma elektronposti saabunud uued kirjad üle vaadata. Koju jõudes teeb ta enesele alustuseks kange kohvi ning jääb seejärel klaasjal pilgul aknast välja vaatama. Tema peas toimuv meenutab ühepajarooga, kui kõikvõimalikud erinevad toiduained koos olles igaüks oma funktsiooni omab.
Mõned minutid hiljem tuleb Elmar oma mõttemaailmast tagasi reaalsesse ellu ning asub värsket kohvi rüübates tegutsema asjade kallal, milleks ta koju tuli. Mõned saabunud kirjad vajavad ka vastamist, millega noormees ka tegeleb. Kui tavaliselt on tema saadetavad kirjad küllaltki pikad ja selgitava iseloomuga, siis praegusel hetkel väljuvad Elmari postkastist vaid napisõnalised ning äärmiselt konkreetsed tekstid. Aeg sunnib takka.
Peagi on kohv joodud. See viitab ühtlasi ka vajadusele liikuma asuda. Bowlingusaali minekuga veel ei põle. Seepärast otsustabki Elmar minna sinna jalgsi. Mõni kilomeeter jalutamist ei tee ju kunagi halba.
Kohale jõudes asub Elmar kiirelt kontrollima, et kõik vajalik olemas oleks ja mõne aja pärast algav tänuüritus õnnestuks probleemideta. Kõikidele saabujatele on lisaks bowlingu mängimisele planeeritud väike tervitusnaps. Samuti on suurel rootsi stiilis kaetud laual veidi närimist pirukate ja salati näol. Lisaks üks suuremat sorti tort. Noormees on tegelikult kohale kutsunud ka õhtujuhi, kes oma mölapidamatusega peaks seltskonna meeleolu üleval hoidma. Tema ülesandeks on ka kõige ootamatumatel hetkedel jagada laiali lillekimbud ning erinevaid kingitusi. Neid viimaseid on ka Elmar suutnud kohale organiseerida päris ohtralt.
Viivikale tegi Elmar kingituseks Rootsi reisi. Ametlikult on see küll tänutäheks eelneva eest, ehk abi eest seminari korraldamisel. Reaalsuses aga on Elmaril selgelt omad huvid mängus. Nimelt on tema südamesooviks olla koos Viivikaga kahekesi. Selline preemiareis tundus parim lahendus ja noormees ei saanud mitte võimalust kasutamata jätta.
Tänuüritus hakkab lõpule lähenema ning inimesed asuvad igaüks oma teed minema. Paljud käivad veel eraldi Elmarit tänamas võimaluse eest meeldivas seltskonnas töötada. Viivika on ainus, kes veel alles on jäänud peale bowlingusaali enda töötajate. Sõnagi lausumata aitab ta koristada eelnevalt tekkinud laga. Koristamistöödega valmis saades tuleb aga Elmari juurde, kallistab teda ning sosistab kõrva:
„Millal me siis reisile läheme?“