|
|
|
![]() |
|
|
Ei ole midagi lisada
Tahet omamata jalutan tänaval
sünge pilk suunatud maha.
Käed taskusse surutud sügavalt,
nagu otsiksin midagi taga.
Ometi külmaks jätab mind raha,
millega midagi peale pole hakata.
Enam ma seda lihtsalt ei vaja-
tunnen, et olen nüüd saatanast...
Päikeseprillid seisavad ninal,
et silmi mul keegi ei näeks...
Vaikides vihast nüüd kisan
kui rusikasse surutud on käed...
Ükskõiksus valitsemas mu hinges,
on tahtmiste viimane kapriis...
Kui enne veel oli veidi pinget,
siis kauaks pole mind enam siin...
Tulise rauaga põletan kõhule teksti,
mis selgitab mu viimset sõnumit.
Kui ma sisimas nüüdsama ei eksi,
siis istungi lihtsalt ning vagusi.
Istun, kuniks märk saab rinda-
valust poetan vaid mõne pisara...
Veel veidi, siis enam ei hinga
ja enam pole midagi ka lisada...
Tagasi
| |
