|
|
|
![]() |
|
|
Andesta
Anna mulle andeks see viis,
kuidas Sinu juurest lahkusin!
Ilmselt oli see viimne piisk,
et juukseid peast katkusin...
Mis oli,
see oli üsna valus...-
tahtsin
ma tõesti nõnda väga...
Lootsin,
et mult andeks palud...-
ju siis
oli miskit väga mäda...
Miks küll
me suhtlemine katkes?
Kas nüüd
me vahel pole miskit?
Nii hull,
et elutee meil lahkneb,
või püüd
meil kadunud ja eksin?
Ütle mulle nüüd paar sõna-
oled minu jaoks Sa kõik!
Sinu pärast võtan lõdvalt-
Su lähedus mulle on võit...
Anna mulle andeks mu pahed-
ideaalseks loodud ma pole...
Hoolin Sust liiga palju vahel-
seegi näib üllatavalt tobe...
Mõtlen
vaikselt ma endamisi-
kas veel
mul Sinuga on lootust?
Ütlen
üsna, üsna vagusi:
"Ehk see
ei ole veel lõpu algus...?"
Näen Sind
ma vargsi igal öösel-
oled
Sa minu igas unes...!
Võin vist
olla üsna, üsna hoogne-
tore
see tegelikult ju ei ole!
Andesta mu liig suured vead-
püüan end hiljem parandada...
Teinud olen vigu, seda tean-
iseendalegi püüan valetada...
Oled mulle kogu minu elu-
sinu pärast võiksin ka surra!
Mu aju ei võta enam vedu-
palun tule jäädavalt mul külla!
Lahkuda siit Sa enam ei tohiks-
see oleks lihtsalt hingepiin...!
Ennast Su südamesse ma topiks,
kui vaid oskaks praegu ja siin...!
Tagasi
| |
