|
|
|
![]() |
|
|
Vihmasajus
Vihmasajus trambin ma jalgu-
emotsioonid lihtsalt on laes!
Siseelunditel olla on valus,
kuigi näos kinni on naer...
Ma nagu tahaksin midagi öelda,
kuid sõnad jäävad kurku kinni...
Enam kaua ma ei suuda mõelda-
varsti kinni jääb mul hingki...
Naudin seda röögatavat vetevoolu,
mis hooga ülalt mulle pähe sajab...
Hetkeks unustan oma mõtted sootuks-
hetk hiljem ma taaskord Sind vajan...
Pisarad jooksevad mööda põske alla-
tänu paduvihmale seda keegi ei näe...
Oma südant ma lootusetult tallun,
põlvili laskudes kokku surun käed...
Tean, et Sind ei näe ma kunagi enam
ja mu süda lükkab peagi kaane pealt...
Siis ma enam ei oska midagi teha-
emotsioonid valimatult väljuvad sealt...
Viimast korda vaatan ma Sul silma-
seda ilmselt Sa siiski veel ei tea...
Sind viimast korda emban paduvihmas-
õige pea Su embusest loobuma pean...!
Tagasi
| |
