|
|
|
![]() |
|
|
Varaommuk
Ommuku, ku kell põld meskit
ajasin lahti oma silmalaud.
Ajatajuga ma olli eksin´d,
silma alla olli tekkind vaud.
Ajasin end kärmelt püstü-
tahtsi kodin minna ää...
Mõte pähe äi tuld ükskü-
ollin ikke sängi pääl...
Oot, ku istusin ma sinna,
kus istet ollin võtnu...
Moo tagument pehmel pinnal
mõistust pähe veel sõtkus.
Siis järelikult kodin
ma ikke veel passisin!
Mäs äda mul siis olli,
ku sängi servä istusin?
Jo tahtsi ma kuskille minna,
vai uni läts lihtsalt ää...
Nüid tahtsi ma heita sinna,
kus olla mul olli na hää...
Tagasi
| |
