|
|
|
![]() |
|
|
Vajus kokku
Õhtul hilja tulin koju,
mind ootas valmis söök!
Ei märganud siis ohtu-
elu ei olnud üldse nöök!
Tänasin Sind toidu eest-
andsin põsel´ väikse musi!
Tundsin olevat end Su mees,
sestap olla püüdsin usin.
Tahtsin aidata Sind kodus,
et kõike tegama Sa ei peaks!
Meile mõlemale see sobis-
elu tundus üsna-üsna hea!
Mingil hetkel aga paraku
liigselt mõtlema hakkasin-
sel hommikul ma varakult
voodist välja end ajasin.
Ei saanud aru mina sellest,
kes küll kööginuga teritab?
Käisin köögis alles eile,
seal terav nuga pleesitas!
Ilmselt liigselt mõtlesin-
ajapikku selle unustasin...
Ainult naljatledes ütlesin
ja oma unistused purustasin.
Ütlesin, et armastan Sind,
kuid aru sellest ei saa,
kes aitamas käib meil siis,
kui mina kodust olen ära?
Sa kohkusid ja punastasid,
kuid sellega sai teema läbi.
Kõik olnu peagi unustasin,
kuid miski südant ikka näris.
Kuni kuulsin sõbra sõbralt,
et koolitusel, kus käisid,
Sa tundsid end üsna vabalt
ja öösel ringi käia nägid...
Olid vahetanud voodit
ja pugenud ühe kaissu!
Ju me elu seda soosis,
kuni vajus kõik kokku!
Tagasi
| |
