Inimene on üks imelik loom. Peale selle, et inimene on kõige kõrgemalt arenenud loom planeedil Maa, püüab ta kõikjal mõelda, vaielda, aru saada jne. Selleks, et eelnevat väidet tõestada, tuleks kõigepealt seletada lahti mõiste "vaidlema". Sünonüümisõnastiku järgi on sõna "vaidlema" sünonüümid väitlema, protestima ja diskuteerima. Andrus Saareste Eesti keele mõistelise sõnaraamat seletab, et sõnal "vaidlema" võib olla koguni 8 erinevat mõtet: vaidlema – kõnelema; vaidlema – paluma; vaidlema – riidlema; vaidlema – tahtma; vaidlema – tungima; vaidlema – vastupanu; vaidlema – võitlema; vaidlema – protestima.
Siit võib järeldada, et inimesed vaidlevad pea kogu aeg, olenevalt olukorrast seda eritähenduse järgi, kuid vaieldakse siiski. Kes vaidlema oma sõbra, tuttavaga, kes pomiseb lihtsalt halvustavalt mõne uudise peale, teades, et seda keegi ei kuule niikuinii, kes püüab oma ideid ja mõtteid vaagida nii positiivset kui negatiivset välja otsides ja sedasi vaidlustades algset ideed. Veidi edasi mõeldes võib jõuda mõtteni, et kas üldse ilmneb hetki, mil inimene ei vaidle?
Öeldakse, et üksi ei saa vaielda, või et vaidlemiseks on vaja kahte inimest. See ütlus sai juba ümber lükatud, ehk siis on üsna loogiline, et saab üksi ja iseendaga vaielda. Selle kohta on vanarahvas öelnud: "tuleb endast targemaga nõu pidada". Selge on see, et antud ütluse korral mõeldakse iseendaga salamisi arutlemist, erinevate võimaluste vaagimist, iseendaga vaidlemist. Inimene, tänu oma loomusele, mõtleb pidevalt, ehk siis teatud mõttes ka vaidleb pidevalt (siinkohal võib kasutada juba väljendit "kogu aeg"). Ainus probleem on magamisega - kas unes olles, ehk puhates ka inimene mõtleb ja/või vaidleb?
Teadlaste poolt on välja selgitatud, et ka unes olles inimese aju tegelikult töötab. Sellest on tingitud ka unenäod, mis tegelikult kestavad vaid mõne sekundi, kuigi inimesele tundub nagu ta oleks unenägu näinud vähemalt pool tundi, teinekord lausa tunde. Tegelikkuses oleneb aga une sisu inimese enda alateadlikust mõtlemisest ja ajutegevusest. Edasi arutledes jõuame väiteni, et inimene võib järjest näha mitut unenägu (kuigi meelde tavaliselt jääb viimane, kui seegi). Piltlikult öeldes kahel erineval unenäol on kindlasti ka erinev lähenemine probleemile, ehk siis tekib vastuolu ning ühtlasi ka vaidlus kahe unenäo vahel, ehk siis alateadlik vaidlemine iseendaga. Tegelikult võib sama juhtuda ka ühes unenäos, kus alul nähakse näiteks midagi positiivset, hetk hiljem aga juhtub midagi ja unenägu kipub negatiivsemaks muutuma (või vastupidi). Sellisel juhul inimene vaidleb läbi unenäo iseendaga. Seega me võime olla kindlad, et inimene, kui homo sapiens, ehk tark inimene, mõtleb, ning vaidleb igas eluolukorras ja kogu aeg. Siit võime järeldada, et vaidlemine (tänapäeval on moodsam sünonüüm väitlemine) on üks inimese eksistentsi juurde kuuluv ja vast isegi inimest üldises plaanis iseloomustav joon.
Järgnevalt pakub huvi vaidlemise mõte. Teatavasti arukas inimene ei tegele asjadega, millel puudub igasugune mõte, vähemalt antud persooni jaoks peab leiduma mingi idee/mõte, mis põhjendaks tema enese käitumist, tegevust, suhtlust ja olemust. Paraku kipub pahatihti ühe jaoks põhjendatud tegevus või mõte olema teisele täiesti arusaamatu ja lausa mõttetu. Seda põhjustab kindlasti erinev mõttemaailm, maailmavaade, arusaam ühest või teisest asjast, kogemused, silmaringi suurus, keskkond, ümbritsev (näiteks kaaslased, kodune õhkkond jne) ja palju muud taolist. Mõnes mõttes on muidugi oluline, et inimesed oleksid erinevad. Kui kõik mõtleksid ühtemoodi, inimeste arusaamad oleksid identsed ning absoluutselt kõik muu eluks määrav oleks sarnane, siis inimestel poleks põhjust vaielda ning diskuteerida, mis tegelikult tooks kaasa ühiskonna paigalseisu, ehk kogu inimkonna ja tegelikult kogu elu planeedil Maa seiskuks, sest teatavasti just väitlemine, ühiste diskusioonide käigus kompromissile jõudmine ja loomulikult ka isekeskis enesega vaidlemine (mille tagajärjel tehakse pidevalt enese jaoks just hetkeseisuga parimad otsused) on need peamised tegurid, mis meie kõikide elu-olu edasi arendavad. Seega võib oletada, et vaidlemisel on inimese elus suur kui mitte öelda vastutusrikas ülesanne. Peale inimese enda elu paremaks muutmise, annab vaidlus tulemi veel teiste elu paremaks muutmisel. „Läbi vaidluste selgub tõde,” ütleb teada-tuntud vanasõna. Seega vaieldes mõistlikult (see tähendab, et kuulatakse oponenti, argumenteeritakse mõistlikult ning püütakse vastase väiteid oma väidetega ja faktidega ümber lükata) kaaskodanikega saab inimene oletatavasti muuta ka enese heaolu, mõistes teiste arusaami ühes või teises küsimuses. Kasutades ära vaidlusi oma kaaslastega, on võimalik tegelikult lausa unikaalsel moel suunata oma elu paremuse poole ühiskonnas, kus me kõik sündinud oleme. Ehk siis annab tehtavaid „vigu” ennetada. Tõsi, sama koha peal võib ka nii-öelda „reha otsa” astuda. Ehk siis võib juhtuda olukord, kus väitluspartner suudab selgitada enda arusaami niivõrd efektselt, et inimene, kellel alguses oli tagant järgi mõeldes õigem suhtumine just käsil olnud vaidluses, kuid ei osanud seda nii hästi põhjendada, peab kogema raskemaid olukordi ja tunnistama, et oma tegudes eksis. See väide põhjendab vaidlemisel kaasa mõtlemise tähtsust ja oskust oponenti kuulata ning tema arusaamadega kaasa minna. Põhimõtteliselt on vaidlused igati kasulikud, viivad nii enese kui kogu ühiskonna elu edasi ning kompromisslahenduste puhul annavad võimaluse leida kõikidele osapooltele parima lahenduse vaidluses olnud probleemile.
Kõige enam vaieldakse kahtlemata poliitikas. Seal tehakse seda kohati räpaselt ning vaidlemise põhitõdesid kõrvale heites. Pakutakse kõikvõimalike alternatiive, et oponent enda versioonist loobuks ning nõustuks teise ettepanekutega. Kohati kasutatakse ka ähvardusi, näiteks valitsuse puhul, kui üks koalitsiooni liige pole nõus mõne ettepanekuga, siis ta lihtsalt ähvardatakse koalitsioonikohast ilma jätta. Jättes nüüd kõrvale poliitilised vaidlused, mis tegelikult kahtlemata kõige enam kogu inimkonda mõjutavad ja ka inimestele kõige enam huvi pakuvad, tuleb tõdeda, et vaieldakse kohati lausa ebavajalike ja mõttetute pisiasjade üle. Kuna osad inimesed ei ole valmis kompromissideks, siis see viib suhteliselt kergete tülideni, mis võivad juba väga kurbade tagajärgedega olla. Näiteks kaks abielus inimest ei suuda otsustada millist filmi minna kinno vaatama. Mõlemal on kindel soov ja tahe minna kinno. Oletatavasti eelistab meesterahvas mõnda märulit, samas naisterahvale võiks meeldida kas mõni komöödia või siis armustseenidest tulvil draama. Kuna mõlemad on avaldanud soovi kinno filmi vaatama minna, siis kinno jõutakse rõõmsas meeleolus ja täis lootust näha endale meelepärane film. Piletikassas aga ei suudeta leida filmi, mida mõlemad tahaksid näha. Kui mõlemad on kangekaelsed ning vaidluse käigus ei taheta teisele järgi and aja alternatiivfilmi ka ei suudeta välja pakkuda, siis võib juhtuda, et mõlemale jääb film vaatamata või vaadatakse filme üksi olles. Tegelikult ei olnud kinno minnes sellisest lahendusest kumbki osapool huvitet ja ega tegelikult ole siiani. Juhul kui üks pool on valmis järgi andma (üldjuhul teeb seda nii-öelda kodurahu huvides õrnem sugupool) ning pea, et vastu tahtmist läheb vaatama filmi, mis talle erilist huvi ei paku, siis lõppkokkuvõttes lõppeb kogu niinimetatud vaidlus tülideta lahendusega. Samas toimub tegelikult vaidlus iseendaga mõlema inimese peas. Seda hetkel, mil tekib konflikt. Antud juhtumi puhul hetkel kui kaks inimest seisavad piletijärjekorras ja ei suuda otsustada, millisele seansile pileteid osta. Sel samal hetkel hakkab mõlema aju kõigepealt töötama välja argumente, miks just tema poolt välja käidud film on parim, miks just seda peaks minema vaatama ja kuidas teise (vastase) tehtud ettepaneku (valitud filmi) ma teha. Tegelikult (võib-olla ainult alateadlikult) hakatakse samal hetkel välja nuputama kompromisslahenduse. Teinekord endale isegi aru andmata, käib inimese peast läbi mõte stiilis: „ah, vahet pole, ma võin ju minna teist filmi ka vaatama, ega ta nii kehva polegi…” Selline kasvõi hetkeline välkmõte tekitab eelpool mainitud vaidluse iseendaga. Üks pool endast tahaks järgi anda, et mitte tülitseda, samas teine pool ei taha mitte järgi anda ning mõtleb: „miks mina peaksin järgi andma ja miks tema peab alati saama mida tahab, seekord tahan mina näha oma välja valitud filmi…”
Siinkohal tasub veel mainida inimesele omast surumisteooriat, mis just kõige enam tekitab erinevaid konflikte. Surumisteooria (tegu on ühe psühholoogilise teooriaga, mis on välja töötatud mitmete inimeste käitumist jälgides) järgi mida rohkem üks väitlejaist oma tahtmist peale surub, seda rohkem rakendab teine oma jõudu (vaimset jõudu) ja energiat vastu surumisele, et mitte mingil juhul alla jääda. Ehk näiteks kui kaks inimest panevad käed vastamisi, siis mida jõulisemalt üks oma kätt endast eemale (teise inimese poole) surub, seda jõulisemalt püüab teine inimene oma kätt vastu suruda. Samamoodi käitub inimene alateadlikult vaidlustes. On ju loogiline, et kui üks ei suru oma maailmavaadet või mõtet peale, siis pole teisel ka huvi ja tahtmist oma maailmavaadet peale suruda. Seega jõuame, selleni, et igas olukorras on alati parimaks lahendiks kompromiss ning oma vaadete ja tahtmiste mitte liigselt agressiivne peale surumine.
Kokkuvõtteks võib kindlalt väita, et iga inimene tegeleb kogu aeg vaidlemisega, vaieldes siis teistega või iseendaga („endast targemaga” nõu pidades). Kuigi öeldakse „vaidlustes selgub tõde”, ei vasta see ütlus alati tõele. Sel hetkel kui see niinimetatud tõde vaidluse käigus leitakse, tundub kõik ideaalne olevat, siis alles hiljem järgi mõeldes selgub tihtipeale kui tõene see lahend tegelikult oli. Kõige enam ja kõige tulisemalt vaieldakse poliitikas ja poliitilistel teemadel, ometi on iga pisemgi erimeelsus ja vaidlus tähtis ning nad kõik vajavad ühtset kompromiteeritud lahendit. Vaidlemise käigus on igati kasulik ja mõistlik kuulata oponenti ning oma argumendid üles ehitada just vastase ütlusi ümber lükates ja neid ära kasutades. Samas ei ole kuigi mõistlik raiuda oma, suutmata selle tõesust teistele tõestada.
Vaidlemine oli, on ja jääb inimkonda ja inimest iseloomustavaks omaduseks. Vaidlemine on kasulik kõigile kui seda tehakse oskuslikult ja mõistuse piires.