On päev, väga eriline päev. Hommikul vara heliseb äratuskell. Minu äratuskell on eriline, väga eriline. Tegu on inimhingega, kes saatuse kiuste mulle pea igal hommikul helistab ja seda peamiselt vaid selleks, et ma õigeks ajaks õigesse kohta jõuaksin. Tegu ei ole mu sekretäriga, ei ole tegu ka sisse ostetud teenusega, kui just mitte pidada emotsionaalset tuge ja teineteise tarvis olemas olemist mingit moodi teenuse eest tasumiseks. Ühesõnaga, on tegu minu armsaimaga. Meie kurameerimise esimestest päevadest alates on see kaunitar pühendunud mulle helistamisele. Ega ta teistel kellaaegadel suurt helista, ainult siis kui hommikul vaja mind üles saada. Koos me ei ela, täna veel. Eks tulevik näitab, mis homsest saab.
Kuigi on laupäev, on see püha päev. Kui mitte kõigi jaoks, siis päris paljude piduliste tarvis küll. Piduliste... just, just. Täna on meie pulmapäev. Minu kallis tulevane kaasa helistas mulle puhtalt seepärast, et olla minus kindel. Ta kartis, et ma magan meie elu tähtsaima päeva maha. Või siis hilinen kokkulepitud kohta ja saabun sinna alles siis kui... Hilja on. Igatahes sain ma õigel ajal silmad lahti ja tundub, et kõik on kontrolli all. Esialgu siiski vaid tundub sedasi.
Ajan end rahulikult voodist välja pärast pikka ja meeldivat kõnet. Naise hääl mu kõrvas pani mõtted kahtlaselt vasakule liikuma... Härrasmehena ma siiski suutsin end talitseda. Käin kiirelt duðði alt läbi ning ajan selga ekstra seks päevaks varutud musta smokingu. Kõik muu on nagu ilus ja tore, aga lipsu valimisega jään ilmselgelt jänni. Valik on liiga suur ja mitte ükski neist ei sobi. Pool tundi hiljem on mul ka lips ees. Helistan oma autojuhile. Paari minutiga on valge limusiin ukse ees. Algab teekond tulevikku.
Autojuht kogu tee vaikides viib mu kõige otsemat teed sadamasse. Mingil põhjusel on ta veendunud , et tema tööpäev on sellega lõppenud. Kell on alles vähe ja päike paistab kõrgelt. Peo ametliku alguseni on jäänud mitu paari tunde.
Sadamasse jõudes kargan autost välja, haaran põuetaskust telefoni ja helistan. Ei helista oma tulevasele naisele. Temale jäägu kõik saladuseks. Helistan hoopis ühele oma ammusele sõbrale ja uurin kas kõik on plaani järgne. Jagan viimaseid vajalikke juhtnöööre ja astun rahuliku südamega laeva peale. Laev, millele astun, on suur, 5 kordne kruiisilaev. Ma astun nagu mõni kõrgemast soost parunihärra veepealsesse linna mõeldes endamisi läbi kõik planeeritu. Täna see laev kruiisile ei lähe. Või noh, teatud mõttes läheb ka. Praegusel hetkel on mul aga plaanis rahulikult laeva buffees istet võtta ja hommikust süüa. Üksi. Suundungi pikemalt mõtlemata eelpool mainitud kohta. Veidi hiljem tuuakse mulle lauda kõikvõimalikud variandid hommikusöökidest. Minu kõhu mahtu arvestades on ilmselgelt kõike liiga palju. Oma heas tujus lõõbin veel kokkadega. Järgmisena on plaanis minna kontsertsaali, ehk siis ðõuruumi vaatama. Söögilauast püsti tõustes aga ilmneb, et on tekkimas plaani muutused. Endale üllatuseks olen suutnud oma lumivalgele pluusile peale kallata äsja trimbatud punast veini. Plekid on tänase päeva kõige hullemad asjad. Pagan. Helistan autojuhile ja teatan talle rõõmustavat uudist. Algab tema tööpäeva teine etapp. Kiirelt koju tagasi. Arvestades fakti, et elan eelpool mainitud samast umbes 100 km kaugusel, tuleb tunnistada et mul on kogu selle kupatusega enam kui kiire. Särk saab vahetatud, lendan kui tuul trepist alla tagasi autosse. Lootuses, et nüüd jõuab veel õigeks ajaks oma pulma, istun kärsitult autosse. Juht sõitma aga ei hakka. Väidab, et ka pintsak ja püksid on mingi lägaga koos. Närvilisus ei ole mitte mu vooruseks. Püüan säilitada rahu. Pulmapeo ametliku alguseni on jäänud poolteist tundi. Pikemalt mõtlemata jooksen taaskord oma tagasihoidlikku korterisse. Planeeritust mustast smokingust ei jää selga enam midagi. Viskan kiiremas korras selga lumivalge ülikonna. Valge triiksärk saab välja vahetatud süsimusta vastu. Jookseks tagasi? Ei saa. Lips ei sobi enam. Seekord lipsu valimiseks poolt tundi võtta ei saa. Haaran esimese ette juhtuva ja jooksen. Autoni jõudes vähendan hoogu, et end mitte poriseks teha. Mõni hetk hiljem vurame tagasi sinna, kust olin äsja tulnud.
Tee peal lipsusõlme tehes avastan üllatuslikult, et muidu on tegu ilusa, veinipunase lipsuga, aga paraku on sellele ka miki ja minni hiired peale tikitud. Sündsusest rääkides ei ole need hiirekesed just kõikse tavapärasemas poosis vaid viitavad oma riietuse ja olemusega pigem pikalt lahus olnud armunud paari. Otse öelduna, on Minni ihualasti, kui sukatrippide otsas kõlkuvaid musti võrksukki mitte arvestada ja Miki aluspükste väel oma liigikaaslast embamas ning suudlemas.
Kuna selle lipsu kinkis mulle meie kolmanda tutvusaasta tähistamiseks seesama neiu, kellega mõne tunni pärast sõrmused vahetame, siis otsustasin võtta seda seika huumorina ja pisikesest apsakast mitte välja teha.
Sadamasse jõuan väga napilt. Umbes täpselt kolm minutit enne kokku lepitud aega. Minu unistuste naine ootab mind laeval. Tema täpset asukohta ma ei tea. Vastavalt stsenaariumile pidin mina seisma uksel ja tervitama kõiki tulijaid. Minu armsaim näitab ennast kogu oma ilus meile kõigile alles hiljem, mil laev hiivab ankru.
Mõtlesin, et hakkan ajaviiteks üle lugema, mitu korda ma tere tulemast ütlen või kui paljusid kätlen. Paraku aga mõte teoks ei saa. Esimese viie minutiga pärast ukse avamist, on mul järg sassis. Inimesi, kes meie pulma tulla tahavad, on rohkem kui ma arvatagi oleks osanud. Uksed on meil avatud tund aega. Kes selle ajaga laevale ei jõua, see paraku sellest pulmapeost osa ei saa.
See tund möödub kiiresti. Kätlemine lõpetatud ja inimestele kajutid välja jagatud, suletakse uksed ning algab saatuslik merereis. Uurin veidi veel registreerimislehti, kust leian kokku veidi üle poole tuhande külastaja. Pulmad, kus külalisi üle 500 inimese. Pole paha.
Täpselt tund pärast sadamast väljumist on planeeritud ðõu algus kontsertsaalis. Käin kiirelt läbi kõik söögikohad ja vaatan, et kõik oleks korras. Seejärel lähen laeva tekile. Jään mõtlikult silmitsema päikest, mis veel paistab taevast, kuid on vajunud juba üsnagi sügavale. Peagi, õige-õige varsti, on päike vajunud horisondi taha.
Aeg veereb omasoodu. Kümmekond minutit enne algust lähen laeva sisemusse tagasi ning suundun ðõubaari. Lähen rahva sekka juttu puhuma oma parimate sõpradega. Seda kõike vaid mõneks minutiks. Kõlab kong. Lavale astub õhtujuht. Ta tänab kõiki tulnuid ning soovitab veel püsti seisjatel istet võtta. Mina siirdun vaikselt lava poole. Pärast sissejuhatust kutsutaksegi mind lavale. Lähen julgelt kokku lepitud kohta ja jään ootele. Kogu tähelepanu on suunatud minule, kuid asjatult. Tegelikult on tänase õhtu staar ikka veel puudu. Tuled kustuvad. Algab trummipõrin. Rahva seast tuleb lava poole maani ulatuvat õhuliselt hõljuvat roosat kleiti kandev neiu. Mitmekihiline loor tema silmade ees varjab ta nägu, kuid kõik saalis viibijad on veendunud, et tegu on tänase pulmapeo pruudiga. Vaikselt, väikeste sammudega, liigub neiu edasi. Lavale jõudes keerab publiku poole selja, tuleb minu juurde, võtab loori silmadelt, annab mulle põsemusi ning keerab seejärel ümber. Samal ajal hakkab ta laulma. Tegu ei ole kaugeltki mitte minu armastatuga, vaid Hanna-Liina Võsaga, kes esitab nüüd mõningaid lembelaule. Tegelikult esialgu küll vaid ühe, mille saatel tuleb ðõubaari teiselt korruselt trepist alla, oma isa käevangus, veini karva, tumepunases kleidis tänase õhtu staar. Maani ulatuv, mitme kihiline ja eriliselt silma torkav kleit jätab paljaks neiu käe varred ja õlad. Vot tema on minu armastatu! Vot tema on inimene, keda terve õhtu on varjatud ja õigusega. Vaieldamatult on tegu selle laeva kauneima neiuga. Aeglaselt, kuid kindlal sammul liigub neiu, kelle kleidi ääre alt vaid veini punased kinganinad paistavad, minu poole. Tema taga tuleb kaks noort lilleneiut, kes hoiavad õhus minu armastatu kleidi saba, mis ulatub julgelt paari meetri kaugusele. Minu süda puperdab sees. Usun, et maratoni jooksu lõpus ka ei peksaks see nii kiiresti, kui praegu. Pikkisilmi oma tulevast naist imetledes armun aina uuesti ja uuesti. Minu kõrvale, lavale, seisma jäädes lõpetab Hanna-Liina laulmise ja lahkub kikivarvul rahva sekka. Jämedat köit pidi libistades tuleb saali lae alt hooga alla laeva kapten. Meie juurde jõudes annab ta kaunitarile põsemusi ja surub minul kätt. Seejärel alustab kõnega. Lühikesele sissejuhatusele järgneb meie vanne. See on meil eelnevalt koos valmis kirjutatud. Täiesti eriline ja ebatavaline vanne, mille anname teineteisele silma vaadates ja kas palavusest või närvilisusest punetades. Rahvas saalis on hiirvaikselt nagu nad tahaksid kuulda ka meie hingamist lisaks kõigele meie poolt välja öeldule.
Hetkel mil saame oma vande antud ja peaks järgnema sõrmuste vahetamise voor, hüüab keegi veidi juba nokastanud noormees saalist: "Kibe!".
"Vara veel," vastab laeva kapten näilise rahuga ning palub kõigile enne sõrmuste sõrme panemist minna laeva tekile. Nii üllatav kui see ka pole, on vii minutiga kõik viissada inimest laeva tekil. Oleme vahepeal jõudnud avamerele. Lained on kasvanud. Ka tuult on tunda, mis sasib tänase päeva puhul hellitavalt juustes. Nähes, et kõik on leidnud endale parima koha meie, noorpaari, imetlemiseks, palub kapten öelda meil see saatuslik "Jah", mis all laeva sisemuses veel ütlemata jäi. Seejärel panen oma naise sõrme plaatinast sõrmuse märkimaks minu armastust tema vastu. Hetk hiljem libistab tema teise analoogse sõrmuse minu sõrme. Järgneb niinimetatud kibe koht. Avamerele vaadates avaneb unustamatu vaatepilt. Päike on loojumas, pool kettast on veel horisondilt näha, teine pool on meie jaoks kadunud. Mina olen rahunenud. Tunnen, et süda enam ei peksa sedasi ses nagu mõned minutit tagasi. Haaran täna esimest korda oma kaunitari ümbert kinni ning suudlen teda. Sisimas mõtlesin ennist, et see unustamatu suudlus võiks kesta, kuni rahvas karjub kibe, kibe. Praegusel hetkel olen veendunud, et see suudlus ei ole mitte kibe karjujate meeleheaks, vaid minu embuses oleva neiu tundeavaldus minule. Detailidesse laskumata võin öelda vaid, et magusamat suudlust pole mina oma elu jooksul varem saanud.
Hetkel, mil minu keel puudutas hellitavalt mu abikaasa keelt, algas taamal ilutulestik. Meie, armunud, seda ei näinud. Lihtsalt kogu ilutulestiku aja me suudlesime. Olgu, lõppu ikka natukene nägime ka. Igatahes oli see üks minu poolsetest üllatustest mu kaasale. Ilutulestikku lasti meile spetsiaalselt selleks umbes kilomeetri kaugusel meiega kaasa sõitnud laeva pealt.
Pärast kümnekonna minutilist omaette olemist (vähemalt meie endi jaoks me olime omaette tajumata rahvamasse meie ümber), palub kapten astuda meil ühe sammu laeva reelingule lähemale. Seda me ka teeme. Inimesed, tuult trotsides, on ikka veel laeva tekil ja vaatavad üksisilmi meid. On pildistamise moment. Tehakse igasuguseid erinevaid grupi pilte ja ka pilte kus ainult perekond või vaid meie kahekesi peale jääme.
Pildid tehtud palub kapten veel korra tähelepanu. Kõik pööravad oma pilgud sõna võtnu poole. Ta astub meile lähemale. Surun oma värske kaasa tugevalt vastu enda ihu, et teda soojendada. Temperatuur ei ole enam see, mis päeval oli. Neiu pistab oma kergelt jäässe läinud sõrmed mu näppude vahele. Kapten seisab me ette surmtõsisel näoilmel. Embab mõlemat ning soovib seejärel meile õnnelikku tulevikku...
Oma viimaseid sõnu öeldes ja meid mõlemat korraga emmates lükkab ta meid üle reelingu serva. Karjudes kukub kõrgelt laeva tekilt alla lainetava mere avarustesse. Pulmapeo külalised laeval on ðokeeritud, et mitte öelda ärritunud. Nii mõnigi püüab riideid vähemaks haarata ja meile järgi hüpata. Mõistagi laeva meeskond seda teha ei lase. Nii mõnigi kukub kaptenit sõimama. Nii mõnigi kukub suurest vihast nutma.
See oli minu teine pulmakingitus. Ülevalt alla kukkudes maandume me ohutult batuudil, mis asetseb laeva kõrvale end parkinud pisikese purjeka peal. Purjekaga suurest laevast eemaldudes lehvitame pidulistele. Soovime neile ilusat pidu ning kaob peagi purjeka sisemusse nautima pulmaööd. Peale meie, on purjekal veel kaks meremeest, kes on valmis meid teenindama ja tegema kõike mida tarvis. Ennekõike on aga antud neile ülesanne juhtida meid Taani väinade poole ja sealt edasi Inglismaale. Lisaks ekstreemsele pulmareisile, on mail ka ekstreemne abieluvoodi. Kuid vingumiseks pole põhjust, meil on kajutis, ütleks lausa sviidis, ohtralt uhket näksimist, närimist ja ka ðampust ning veini. Meie pulmaöö võib alata.
Me istume purjeka tekile. Päike on loojunud. Näha on veel kauget kuma valgust eraldavast taevakehast. Lainetus on tõusnud. Meri mängib meie pisike paadikesega nagu väike laps oma mänguasjaga. Turvalisuse mõttes hoiame suure laeva lähedusse. Piisavalt, et kuulda seal toimuva piduliste rõõmuhõiskeid, samas oleme piisavalt kaugel, et nemad meie paadikest ei näeks. Privaatsuskontrolli eesmärgil laskun korraks meie kajutisse. Seal on vaikus. Või noh, mitte just päris vaikus. Ainus heli, mis kõrva satub tulema, on lainete tugev ja järjekindel laksatus vastu paadi külgi. Võtan kajutist jägermeistri pudeli ja kaks klaasi. Mõlemasse klaasi lisab külmikust leitud jääkuubikud ning liigun kohe üles tekile tagasi. Meil on seal mugav. Väljas on küll tuuline ja veidi hirmutav on vaadelda kuidas kõrged lained üle laeva piirete peksavad, kuid tänasel õhtul me sellele eriti ei mõtle. Olen mina, oled sina, meil on kvaliteetne laevuke ja veelgi kvaliteetsem saatjaskond. Me istume puust pingil, mis meenutab mõnes ilusas pargis olevaid pingikesi. Mu miisuke on vahepeal endale villase teki ümber keeranud. Ulatan talle seestpidiselt soojendava jäägermeistri ning poen ta kõrvale teki alla. Soojendama. Iseenesest ei ole külm, pigem veidi tuuline. Istume sedasi mõned minutid, suudleme ja istume edasi. Sisimas tahaks nii palju öelda, aga sõnad jäävad kurku kinni. Ilmselt nii ongi parem. Panen käe ümber oma kaaslase. Seepeale viskub ta külili ja asetab oma pea mulle sülle. Mina sätin veidi tekki, et mu kallima silmad ja ninanöps ikka teki alt välja paistaks ja samas ülejäänud keha ilusasti soojas püsiks. Trimpame vaikides ja teineteisele silma vaadates sooja märjukest. Pudel tühi, meie kajutis. Sedasi kõlab lühidalt kokkuvõttes järgmise poole tunni sündmustik. Sündmuste vaene küll, aga meie jaoks ilus ja meeldejääv.
"Huvitav, kas see on Hiiumaa majakas?" sõnan vaikselt sosistades ja näpuga kaugel vilkuvale majakale viidates. Naine mu kõrval vaatab näidatud suunas, seejäral avab suu, nagu sooviks midagi öelda, kuid seekord tuleb sealt välja vaid sooja õhku. Saan vastuseks hoopis meela pilgu, mis läbib kogu mu keha. Sellele järgnevast õrnast naeratusest loen paljutki välja. Väline merel olemine on tänaseks end ammendanud.
Tõusen pooleldi kui aegluubis püsti. Ootan kaaslast. Haaran kaenlasse kokku keeratud teki. Ulatan oma abistava käe, et neiul lihtsam end jalule ajada oleks. Teineteisel käest kinni hoides vajume purjeka sisemusse.
Panen taustaks mängima Hannah-i ballaadide kogumiku. Samal ajal kui oma toimingutega ühele poole olen saamas, tunnen kuidas kellegi külmad käed poevad mu pluusi alla. Sulen silmad. Korraga käib külmavärin läbi kogu mu keha. Seekord ei tulene see siiski külmast. Neiu käed nööbivad mu pluusi lahti. Samal ajal on ta pea toetunud mu parempoolsele õlale ning ma tunnen, kuidas tema huuled ja keel vaheldumisi silitavad õrnalt mu kaela. Lasen oma armsaimal endaga mängida. Mingil imelikul põhjusel vajub mu pea viltu. Mõttemaailm on keeldunud töötamast. Mingil kahtlasel põhjusel suudan vaid seista püsti. Silmad on suletud. Õnnelik naeratus laiutab keset nägu. Tunnen, kuidas neiu süda hakkab aina kiiremini lööma. Ma pöördun ümber. Astun sammukese eemale ja keeran ukse juures olevast lülitist valgust vähemaks. Meile jääb selline, meeldivalt hämar ruum. Käed, mis siiani must kinni hoidsid, on kadunud. Ümber pöörates märkan kuidas meie kaunitar on kuskilt erinevaid lõhnaküünlaid leidnud ning püüab teine teise järel neid süüdata. Jään hetkeks seisma just sinna, kus olen. Nagu oleksin tardunud soolasambaks. Tegelikult rohkem küll minu ees toimetava naise ilusse armunud vahakujuks. Vaatepilt selles hämaras toas, kus tumepunases kleidis, paljaste õlavartega, maailma kõige kaunim naisterahvas on asjalik ja süütab küünlaid, millest pooled on tema kleidiga sama tooni, on nii kütkestav, et ka kõige külmema südamega meesolend sulaks sellist vaadet nähes, kui karge külmaga valmis vorbitud lumememm kevadise päikese sära käes.
Mõne hetkega ma siiski toibun veidi. Suudan taas end liigutada. Olen suure kiusatuse ees. Mul on kaks valikut: kas minna neiu juurde ja hellitada teda enda lähedusega või istuda diivanile ja hoida kõigest jõust suud kinni, et siin ruumis olevast ilust tilkuma hakanud ila välja ei paistaks. Tunnen, end nagu oleksin kaalude tähtkujus sündinud, et ei suuda otsustada. Siiski. Neiult pilku pööramata astun sammukese ning võtan mugaval diivanil istet. Tegusa naisterahva vaatamine tagant poolt on üks mu meelistegevusi. Ilmselt mõnel sellisel hetkel ma ka armusin oma praegusesse kaasasse.
Küünlad süüdatud, pöörab neiu end ümber ning vaatab kelmikalt naeratades mulle otse silma. Aeglaselt, kuid kindlate sammudega ta läheneb. Minuni jõudes tõstab oma jala mu põlve peale. Ma asun neiule silma vaadates tema kingi jalast võtma. Me mõistame teineteist sõnadeta. Kingast vabastatud jalg läheb sujuvalt põrandale. Teine jalg tahab ilmselgelt sarnaselt esimesele jalale vabadust. Seda ta ka saab. Kohe, kui mu kaunitar on mõlemad jalad põrandale saanud, teeb ta ühe kiirema liigutuse ning... Kustutab viimsegi elektrivalgust nõudva valgusallika. Oleme kui ürgses ajastus. Mina, tema, küünla valgus, elektrita, keset avamerd pisikese purjekaga. Just see viimane, pisike purjekas avamerel, on see mis tugevalt tunda annab. Laine loobib meie lootsikut sedasi, et kui ma ei istuks, kukuksin ümber. Temake on minust vapram ja seisab jalad harkis ukse juures mind altkulmu põrnitsedes. Järgneb taaruv tormijooks. Oi, see oli nii vahva moment. Neiu jookseb minu poole ja vahetult enne kohale jõudmist tuleb laine, muudab neiu jooksu suunda ning neiu lõpetab põrandal. Haiget ta õnneks siiski ei saanud. Juhtunu üle naerame mõlemad. Mina ulatan piigale abistava käe ning vinnan ta maast veidi kõrgemale. Istuli saades, haarab ta kinni mu põlvedest. Julgust täis liigutustega, erutust täis kehaga, armastusest tulvil silmavaatega lükkab neiu mind vastu selja tuge ning liigub oma keha, enne kõike rindu, vastu mu keha surudes üles poole. Ta surub tugevalt oma käed mu kõhule. Järgmise hetkega liigub kogu kehaga üles jõudes peaaegu mu huulteni. Meie huulte kohtumise vahele jääb vaid mõni millimeeter värsket, merehõngulist õhku. Ühtäkki on see millimeeter nii üüratult pikk distants. Vaid mõni millimeeter on puudu neist magusaist huultest, mille järgi hing nii ihaldab, süda põksudes kutsub ning huuled kramplikult ootavad. See kohtumine jääb ära. Vähemalt hetkel. Mu armastatu põimib oma käed ümber mu kaela. Mu särk rebitakse seljast... Järele jäävad vaid ribad...
Tekkis hetkeks küsimus, et kas riie mu seljas oli mäda, või on mu armsaimal säärane jõud, et linane särk lihtsalt kärts ja valmis rebenes. Imelik. Igatahes särgita istudes tajun, et mul on keelatud igasugune liigutamine. Püüan hetkeks tõsta oma käsi, et aidata kaasreisijal vabaneda üleliigsetest riietest, kuid seda teha mul ei lasta. Mu silmi jälgitakse taaskord terava ja konkreetse pilguga, mis ütleb vaid üht: "Ole paigal, kallis ja usu mind, sa ei kahetse seda...".
"Kuulan ja kuuletun," on esimene ning üürike mõte, mis läbi ajude käib. Rohkemaks mu aju võimeline ei ole. Mõtlemisvõime kaob... Ja seda kõike, sest... Sest piiga, kes vahepeal on osavalt mulle sülle roninud, on oma jalad ümber minu põiminud ning arutab mul süles istudes endalt kleiti seljast. Nii väga tahaks aidata... Tahaks silitada ja suudelda seda õrna ning siidpehmet nahka, mis iga sekundiga aina enam paljastub. See protsess on äärmiselt aeglane, kuid seda kütkestavam, seda ärritavam, seda erutavam... Ma tunnen, kuidas külmavärinad jooksevad üle mu keha. Kerge kananaha kiht katab kõike, mis eelnevalt paljaks on rebitud. Süda peksab. Peksab jõuliselt. Südametukseid tunneme mõlemad. Mina tema, tema minu omi.
Ühel ilusal hetkel suleb ta oma nüüdseks juba soojade sõrmedega mu silmad. No selge, vaatemäng sai läbi, ilmselt on algamas siis tunnetetulv. Seekord ma ei eksinud oma mõttekäiguga. Järgmiste minutite jooksul, iga kord kui ma oma silmi vaikselt avama hakkan, suletakse need sujuva käe liigutusega enne kui ma midagi nägema hakkaksin. Teatud mõttes oleks tegu nagu sidumismänguga, selle vahega, et kedagi pole kuskile ega kuskilt seotud ja kõik toimib vaid usalduse alusel.
Neiu, kes endiselt mu süles istub, on vaikselt suutnud paljastada oma ülakeha. Seda ei ole vaja näha, seda on võimalik tajuda. Tagatipuks avastan ma erutusest meelte segaduses olles, kuidas neiu rinna nibu hellitavalt mu põski silitab. Enne üks, pärast teine, lõpuks mõlemad korraga. Minule ootamatult on mu nina kahe kauni, pehme tissi vahele lõksu meelitatud. Seejärel alustab neiu edasi-tagasi, õigemini küll üles-alla liikumist, mille käigus neiu paljad rinnad hõõruvad vaevu puudutades minu rindkeret. Ühel hetkel, mis neiu end taaskord sirgemaks ajab, satub miskit mulle suhu. On alanud imemismängud. Endiselt käsi liigutamata ning silmi avamata olen võtnud nõuks mängida oma keelega mulle ette söödetud rinnanibul ja selle ümbrusel. Tajun, kuidas miskit läheb kõvaks. Seda nii püksis kui suus. Viimane on siis neiu tissi nibuke...
Vahelduse mõttes antakse ka teist rinda keelega katsuda. Järgneb pea kõik, mis eelnevalt juba tehtud sai. Teades, et kolmandat rinda mulle suhu enam ei pisteta, jään ootama oma süles juba kerget tantsu lööva piiga järgmise fantaasia lennu tulemit. Tuleb tõdeda, et kaua ma midagi uut ja huvitavat ootama ei pea. Kõik toimub ühtlase tempoga nagu kellavärk.
Neiu tõuseb hetkeks püsti. Mul avaneb lõpuks võimalus avada silmad. Nähtav vaade on silmi pimestav. Seda nii olemuselt, loomult kui valguse poolest. Minust vaid poole meetri kaugusel tegeleb selle laeva kõige kaunim neiu (mitte, et ta ainus naisterahvas selle laeva peal on) lausa striptiisiga. See, kuidas kaunitari, kelle ülakeha juba niigi paljas oli, kleit lõplikult seljast kaob, on kirjeldamatu vaatemäng. Oma mitte just kõige lühema eluaja jooksul, ei ole mina veel seni midagi sellist näinud.
Mu ees seisab näitsik, kelle imekaunist keha katavad vaid veinipunased, pooleldi läbi kumavad ja kõikvõimalike sitside/satsidega üle kaetud stringid. Sõna seismine oli eelmise lause juures kõige suurem vale. Nende püksikute kandja tegelikkuses lause väänleb minu ees nagu püüaks kordagi puudutamata ajada mind seisundisse, mil mõte kaob ja jääb vaid reaalsustaju. Isegi kõiksugune tunnetepuhang on hetkega kui pühitud. On vaid meeletu soov ja tahe kuskile jõuda, midagi edasi arendada, teadmata täpselt isegi, mida, miks ja kuidas.
Toimub ootamatu pööre. Neiu surub oma käed vastu oma tagumikku ning asub seejärel iseennast silitama. Kõikjalt. Tema käed libisevad sõrm, sõrme kaupa stringide ja keha vahele. Ta on siin samas, mulle nii lähedal, ometi piisavalt kaugel, et ei ulatuks ka kõige parema tahtmise juures seda praegu veel kättesaamatut kaunitari puudutama. Kuid ootamatu ei olnud, mitte tema eelnev, vaid hoopis järgnev käitumine. Kõige ootamatumal momendil haarab neiu laua pealt fotoaparaadi ja hakkab mind pildistama. CD plaadimängijas on lakanud töötamast. On täielik vaikus. Nii palju kui seda merel pisikese purjekaga seilates üldse olla saabki. Neiu astub mulle lähemale. Tema käed silitavad õrnalt mu kõhtu. Näib, et kaunitaril on kindel siht silme ees ning ta teab täpselt, kuhu oma tegevusega liigub. Järgnevate minutite jooksul sätib ta mind kõikvõimalikesse erinevatesse poosidesse ja seejärel aina pildistab. Viie minutiga olen kooritud täiesti paljaks. Kui esimesed pildid tehti hetkel, mil mul oli pluus veel üle õlgade ning peale peanupu ja kaela oli vaid poolt rindkerest ja kõhust näha, siis veidi hiljem vedeles seesama pluus juba kajuti teises otsas. Seejärel võetakse mul jalast püksid. Neid võttes unustab neiu hetkeks oma kaamera ning pühendub hoopis oma uuele ahvatlusele. Pükse alla poole surudes, hõõrub neiu end tugevalt vastu minu juba paljastatud ihu. Mõne minutilise mängimise lõppedes avastab neiu taaskord käe ulatusest kaamera ja kukub sellega välgutama. Sarnasel moel kaovad mu jalast kõik, mis sealt veel mõned minutid tagasi leida oli. Istun endiselt diivani. Nüüd on lihtsalt tunduvalt enam lääbakil ning täiesti alasti.
Minu värske abikaasa haarab mu kätest ja kisub mind püsti. Seistes tema ees, silitab ta mu rindkeret ning asetab seejärel oma pea sinna. Mingil seletamatul põhjusel kostub mu kõrvu vaikselt muusika. See on justkui midagi väga tuttavat. Lugu, mille pealkirja ei suuda sel sinasel momendil kohe suust välja lasta, kuid mis on nii tuntud ja tavapärane, et seda kuuldes hakkava jalad lihtsalt iseenesest tammuma. See muusika... See nagu lummaks mind, kuigi ma tean, et siin ei saa ühtegi plaati mängida, kuulen selgelt, et muusika mängib. Tegu on Straussi kirjutatud Viini Valssiga. Haaran oma kaunitaril käest ning palun teda meie pulmaöö esimesele tantsule, niiöelda avavalsile. Meie sammud ei liigu küll kõige paremini muusikaga ühes taktis, kuid see tants tähendab meile mõlemale palju enamat kui lihtsalt mõni tavaline tants. Mina olen täiesti alasti, minu armas kaaslane on vaid stringide väel. Meie tants meenutab iga järgmise hetkega aina enam teineteise vastu hõõrumist. Edasi tekib mu mällu kaos. Ma ei tea, millest see on tingitud, kuid tean, et ühel kaunil hetkel oleme kahekesi teineteise embuses selle ruumi kõige laiema voodi peal. Olen selili. Neiu istub kummardunult mu otsas. Ta suudleb mu huuli, seejärel laupa ja kaela. Tema käes silitavad pea kõikjalt mu keha. Rinnad hõõruvad mõnusalt minu rindkere vastas. Tema nina leiab üles minu nina. Ninaotsa natukene liigutades õrritame teineteist tükk aega. Seejärel suleb neiu oma üli pehmete sõrmedega mu silmad. Edasist ma täpselt ei tea. Tunnen, kuidas veidi jahedama poolsemat kreemi määritakse mu rinnanibude peale. Veidi hiljem on sellesama möksiga ka mu kael ja kõrvad kokku mäkerdatud. Ma pole küll päris kindel, kuid tundub, et ka mu nina otsa sai midagi lisatud. Seejärel tunnen, kuidas neiu keel hakkab mind kõikjalt limpsima. Alustades tissidest mängib ta oma keelega mu nibude otsas. Tunnen, kuis nibud lähevad kikki. Tuleb tõdeda, et nibud ei ole mitte ainsad, mis selliste mängude tagajärjel on tõusuteel.
Neiu mu otsas silitab oma keelega mu nina. Püüan korraks avada silmi. Ainus pilt, mis avaneb on vaade lopsakatele rindadele, mis selsamal momendil mu näo pea, et enda vahele ära peidavad. Tunnen, kuis keel silitab mu laupa ning seejärel üle no libisedes jõuab kõrvadeni. Tagasihoidlikust kõrvade hellitamisest on kõik järgnev kaugel. Mu kõrvad läbiksid kui survepesu, kuid seda kõike vaid keelega silitades ja tugevat imemistehnikat kasutades suudeldes.
Ma olen täis kõiksuguseid tundmusi. Silmad on mul endiselt suletud. Ausalt öeldes enam nagu ei tahakski väga avada. Tunne, mis minusse emotsionaalselt pumbatud on, sunnib olema lihtsalt vait ning nautima kõike seda, minuga sel sinasel hetkel tehakse. Olen kui kallerdunud süldi hunnik, mis ise end mingit valemit pidi liigutada ei suuda. Samal ajal aga mind töödeldakse igas mõttes ja kogu aeg. Mu kaunitari huuled on nüüdseks liikunud pea kõikjale üle mu keha. Ta silitab mu jalgu ja liigub oma huultega järjepidevalt üle ümber mu naba tehes igat järgmist spiraali sarnast ringi aina suuremana. Tunnen, kuidas neiu keel kordagi juba suudeldud pinda puudutamata iga ringiga läheneb mu jalgevahele. Suures ootusärevuses ootan aina uusi ringe, mis nüüdseks on muutunud juba lopergulisteks. Ka nende epitsenter on tugevalt nihkes.
Neiu põsk puudutab õrnalt riivates mu riista. Tekib hetkeline tunne, nagu see oleks olnud juhuslik puudutus. Ometi teame mõlemad, et nii see ei olnud. Tema käed suruvad õrnalt, kuid tugevalt mu jalgu rohkem laiali. Kogu oma kehaga on ta vajunud voodist välja. Tunnen, kuidas tugev lainetus mõjutab neiu keha hoiakut. Rasket vaeva ise nägemata kõigume mõlemad purjekaga kaasa. Kaunitari sõrmed silitavad õrnalt mu mune. Seejärel ta suudleb neid, nagu püüaks juba ekstaasini viidud õrritust veelgi edasi kruvida. See ta ka õnnestub. Tunnen, kuidas näitsiku huuled suudlevad vaevu tuntavalt kõike, mis jalge vahele jääb. Seekord vaid õrrituste jadaks see kõik jääbki...
Hetkel, mil ma olen valmis kõigele jah ütlema, sest suurest erutusest tingitud esktaas on lihtsalt kogu ajunatukese minema pühkinud, hüppab neiu kogu oma kehaga mulle peale. Tema stringid hõõruvad vastu mu riista.
Korraks tunnen, kuidas neiu hakkab mu pealt maha vajuma. Haaran tema ümbert kinni, nagu ei tahaks oma armsaimat enam kunagi kuskile lasta. Hetk hiljem on aga kogu situatsioon risti vastupidine. Neiu mu pealt on juhtumisi mu alla jäänud. Mina jällegi tema pean. Kõige kummalisem kogu olukorra juures on aga mulle pea, et pihku surutud jää tükid. Ja mina lootsin neid ennist martini sees leotada. Seekord need jäised ja minu üsnagi kuumades pihkudes sulanduvad kuubikud aga ei jõua kindlasti mitte ühegi martini klaasi sisse. Jätan endale näppude vahele vaid ühe neist ning puistan ülejäänud voodi serva alla peidetud kausikesse tagasi. Kogu oma tagasihoidlikkuse juures kogun kokku oma julguse ning hakkan silitama pihku peitunud jää kuubikuga enda alla jäänud neiu rindu. Tema tissidele tuleb peale kerge kananahk. Jääkuubik libiseb õrnalt puudutades ümber neiu tissi nibu, hetkeks puudutab seda ning seejärel liigun sujuvalt edasi teise rinna peale. Jää sulab. Neiu ülakeha on kergelt niiske. Rinnanibud on kikkis. Haaran järgmise kuubiku.
Järgmisel momendil suudlen oma kaunitari otse huultele. Samal ajal libistan jää kuubikuga silitades neiu naba. Lasen sel seal hetke sulanduda. Seejärel asun keelega mängima neiu rinna nibudel. Oma parema käega silitan ta parempoolset rinda seda ühtlasi südame tuksetega ühes taktis muljudes. Vasakus käes olev jää tükike aga on sujuvalt jõudnud neiu stringide juurde. See liikleb mööda stringi ülemist serva pidi ümber neiu piha. Vargsi liiguvad näpud püksikute serva alla. Taaskord on sulandub kuubik otsa saamas ning haaran kausist uue. Mu naise kaelale tekib korralik maasikas. Seda tehes kuulen, kuidas naine mu hammaste vahel sõna otseses mõttes oigab mõnust. Tema silmad on suletud. Tema pea on üsnagi viltu. Mu huultele on jäetud vägagi palju mängumaad paljal ja pikaks venitatud kaelal.
Lükkan jää tükikese vastu kliitorit. Tema suletud silmadega näoilmest võib välja lugeda vaid meeletut rahulolu. Liigutan seda vaikselt edasi tagasi. Lasen jääl sulanduda. Veel jalas olevad stringid on sisuliselt läbi vettinud. Haaran kiire liigutusega kuubiku jäänuse ning limpsan selle maial ilmel suhu. Mu näpud jäävad jätkamata jäätüki poolt pooleli jäänud tööd. Hetk hiljem suudlen oma abikaasat lükates ühtlasi tugevalt sulanud kuubiku talle suhu. Haaran jalast neiu püksikud. Kätega neiu rindu muljudes haaran hammastega tema stringidest ning lohistan need aeglaselt jalast. Seejärel liibun tagasi voodisse oma kõige kallima juurde. Musitan ta varbaid, seejärel sääri, kintse, naba, kõhtu, rinnanibusid... Seejärel suudlen teda suule. Vahepeal pihku haaratud kuubik sulab juba neiu kliitoril. Niiskust mu naise keha alaosas on igas mõttes rohkem kui seda tavapäraselt seal olema peaks. Rindu vaevu tuntavalt siludes suudan taaskord ajada tema veidi juba maha rahunenud nibud kikki. Liigun oma suudlustega aina alla poole. Alles jäänud kuubik liigub mööda kliitorit vaikselt alla poole. Järgmisel hetkel kaob iga sekundiga meeletul kiirusel veeks muutuv tükike naise sisemustesse. Eelnevalt väliselt külmaks, kuid sisimalt äärmiselt kuumaks köetud kliitori vastu libiseb mu keel. Veidi pelglikult liigub see seal edasi tagasi. Samal ajal liigutan oma nimetissõrme neiu sisemustesse ohtralt sulavat jää kuubikut taga otsima. Näpu otsaga tunnen jää olemasolu. Seda kätte saada on sama hea kui võimatu. Võtan kausist paar uut jää tükikest. Esimene neist liigub mu käe kaasabil neiu kaelal. Teisega teen paar tiiru ümber tema rinnanibude ning asetan selle seejärel tema kahe rinna vahele sulama. Kolmas seisab nagu valatult nabas. Neljandat aga ei ole enam kuskile jätta. Lükkan selle endale suhu ning asun seejärel tüdrukule keelekat tegema. Olen üsnagi veendunud, et nii külma keelt ei ole see kehaosa varem kunagi tunda saanud. Järgmised minutid on vägagi mängulised. G punkti vahetusläheduses püüan suus oleva tükikesega sealt keelega välja lükata. Hammastega seda kinni hoides liigutan külma ja niiskusest nõretavat ekstreemsusega mängudes pakkuda oma armsaimale elu kogemust. Veidi aega tagasi kliitoril oma tööd teinud tükike läheb sarnaselt oma eelkäijale neiu sisemustesse. Tema näo grimassid on sõna otseses mõttes seletamatud. Kõigest annab aga välja lugeda vaid positiivsust ning soovi jätkata juba alustatut...
Pärast kõikide eelpool nimetatud jää tükikeste sulandumist pöörab neiu end ümber ning surub mu voodisse pikali. Hetk hiljem on ta mu otsas ning silitab mu rindu. Pärast väikest suudluste ringi keerab ta end ümber ning suunab oma kliitori mu keele poole. Samal ajal silitan kätega ta tagumikku andes iga natukese aja tagant veidi tugevama laksukese. Lükkan ühe näpu tema sisemustesse. Keel liigub vaikselt, kuid kindlalt kliitoril. Ühtlasi tunnen kuis neiu on viskunud kõhuli minu peale ning suudleb järjepidevalt mu jalgu ja mune. Käega silitab mu riista. Tunnete puhang on teel tipphetke poole. Kiirendan järjest oma tööd keelega. Tema sisemuses käinud näpud on nüüdseks abiks kliitori mokkade eemale hoidmisel. Lükkan paar korda keele oma kallimasse, seejärel aga suundun tagasi G punkti juurde ning jätkan enne pooleli jäänud tööd seal. Mu armsaim on vahepeal mu riista endale suhu võtnud. Tehes keelega ringe sellele liigub ta üles alla, aidates lisaks kaasa ka käega. Teise käega silitab ta mu kõhtu ning rindkeret. Mõneks hetkeks saab mu riist osaks ohtratele erinevatele musidele, mis kulmineerub siiski taaskordse riista suhu võtmisega...
Kõige ootamatul momendil lõpetab neiu meie tegevuse ning pöörab end ümber. Tema pilk, mis nüüd lausa tungib läbi mu silmade, nõuab vaid vargsi paigal olemist. Kuuleka mehena allun antud situatsioonis oma armsaima soovidele ning jään voodisse lihtsalt niisama vedelema. Ta silitab oma rindadega kogu mu keha. Samas tunnen, kuidas tema keel järjepidevalt silitab mind kõikjalt. Ta laskub veidi ootamatult alla poole. surub mu riista oma tisside vahele ning hakkab end seejärel liigutame. Ma ei tea, mida see naine sel hetkel tunneb, kuid tean, et ta teab paremini kui keegi teine, mis minule mehena parim on. Lõpuni mee siiski veel ei jõua.
Neiu jätkab sellist tegevust kuni mõistab, et olen lõppstaadiumis. I-le jääb punkt siiski veel panemata. Ta liigub veidi üles poole ning mind suudeldes hõõrub mu riista otsa vastu enda kliitorit. Sulgeme mõlemad silmad. Käte abita jõuab mu riist peagi tee oma koduni.
Pärast mitme tunnist tunnete väljendust sugulisel teel vajume õndsate näoilmetega voodisse pikali. Mõne minutilise puhkuse järel palun oma naisel hommiku mantli endale ümber panna ning seejärel endaga koos õue minna. Seal on üsnagi tugev tuul. Lainetus on kasvanud veelgi ning lööb nüüd juba mitme kordselt üle pea kõrguste lainetena kokku. Palun kaptenil peatada mootorid. Kuu valguses Eva ja Adama ülikonnas avaldan oma naisele armastust. Hetkel mil sõnad üle mu huulte pea, et sosinal jõuavad, laskun ta ette ühele põlvele, millele palun tal ka istuda. Ta on segaduses ja ei saa millestki aru, kuid teeb seda siiski. Järgmise laine harjal, hetkel mil meie paadike on laine tipus ja valmistub sealt alla kahe laine vahesse laskma, haaran kätega ümber oma kallima ja viskan ta üle parda...
Kukkumine ei ole kõrge. Siiski jõuab ta kogu õhus oleva aja kiljuda. Ðokk on suurem kui kunagi varem. Hüppan ise samuti üle parda. Meie purjeka kapten käivitab mootori. See liigub täis käigul edasi, kuid seekord meieta. Ma armsaim klammerdub minu ümber. Ta keha on üleni kaetud kananahaga. Lisaks mitmetele segaduse hoos öeldud süüdistustele püüan kaunis naisterahvas vaikselt aru saada, mis toimub. Kerges vihahoos tahab ta just kui mulle kallale tulla. Vältimaks seda ma sukeldun. Hoides kinni neiu kehast, surun end sügavamale, ujun ta alt läbi ning tulen tagasi veepinnale hoides tast selja tagant kinni. Oskusliku manöövri tagajärjel oleks kaunitar sisuliselt kui minu kaisus. Hoian tugevalt kahe käega temast rindade alt kinni. Jätan pooleldi klammerdunud isiksuse mulje. Paanika hoos neiule suudan kõrva vaid sosistada:
"Usalda mind, mu arm!"
Tundub, et see lause mõjus. Mu armsaim rahuneb. Ta jääb minuga koos hulpima merevetesse vaadates aina kiirust koguvat purjekat, mis meist lihtsalt eemaldub.
Üllatuseks kõigile peale minu tõuseme me kahekesi ühel hetkel laine harjale ning enam alla ei vajugi. Sukeldudes suutsin endale alla saada veesuusad. Meie purjekast on saanud kui suur merekaater, mis tähistaevaga öisel merel edasi kihutab. Meie tilpneme kui kasutud kaltsud tal sabas. Ometi on tegu vägagi meeldiva elamusega. Järgneva minuti jagu me sõidame keset laia avamerd meresuuskadel.
"Kallis, me pidime kuidagi end ju puhtaks saama," sosistan aktsiooni lõppedes ikka veel mu süles olevale kaunitarile kelmikalt naeratades. Seejärel saan mesimagusa suudluse osaliseks.
Mõned hetked hiljem korjatakse meid tagasi laevale. Lähme kahekesi koos tagasi kajutisse ning poeme teki alla. Mina süütan enne veel lavendli lõhnalised küünlad põlema. Maailma kõige kaunim naine paneb oma pea padjale ning poeb mulle kaissu. Mu käsi, mis üle tema keha on asetatud, peatub naise tissidel, mille soojendamise eesmärgil pihku võtan. Kurnatuna emotsioonidega üle külvatud päevast, vajub vaid mõni tund tagasi minuga abiellunud naine unne. Mina vaatan teda korra ja veendun taaskord - ei ole olemas midagi ilusamat uinunud naisest. Annan talle selja tagant kaelale veel väikese musi ja uinun isegi.
See oli vaid üks päev meie pulmadest. Tuleb tunnistada, et siingi jäi paljustki rääkimata. Üllatusi täis päev sai siiski tähtsaimate ja emotsionaalsete sündmuste kirjeldusena kirja. Milline nägi välja meie teine päev või kuidas käitusid pulmalised suurel laeval, sellest võib igaüks ise edasi fantaseerida....