Seitse aastat tagasi ma olin veel noor. Nii sisemiselt, kui välimiselt. Seda viimast ilmselt veidi vähem, aga ikkagi oli uhke tunne kui seadusandluse järgi nooreks kvalifitseerusin. Ma ei ole inimene, kes kahetseb. Alati kui midagi läheb valesti või kui olen ise midagi mingil põhjusel teinud vigaselt või kehvasti, siis ma lihtsalt löön käega. Ju siis nii pidi minema. Pole mõtet ju taga halada seda mis oli. Elama peaks siiski tuleviku perspektiive silmas pidades ja tänasel päeval rohkem mõtlema sellele kuidas homme parem oleks. Ometi on läbi elatud seike, mis vaatamata elulistele veendumustele ikkagi sunnivad aegajalt mõtlema olnule ja kahetsema. Täpsemalt ise teadmatagi, mida ja miks.
Oli kaunis kevadpäev. Mõned kuud tagasi olin üle saanud eelmisest suhtest, mis lihtsalt kokku varises nagu kaardimajake. Pühendusin saja protsendiliselt tööle ning otsustasin, et lähitulevikus enam mitte ühtegi suhet. Kuna palga töölisena mulle ei pakutud nii palju tegevust kui mu hing sel hetkel vajas, otsustasin teise töö koha veel vastu võtta. Mõlemad kohad olid võimalusega kodus töötada, oluline oli, et kõik tehtud saaks. Nii oli kõik palju lihtsam ja keegi ei vaadanud imelikult kui hommikust õhtuni ja mõnikord ka kogu öö istusin töö juures kontoris ning ajan omi asju. Peamiselt siis töö alaseid.
Mõned kuud hiljem tekkis väikefirmas vajadus suurema tööjõu järele. Vähem kui kuuga suurendasin töötajate arvu neljalt inimeselt kahekümne peale. Kõik tundus sujuvat õiges suunas. Üks neist uutest töölistest, kelle endale tööle võtsin, tuli administraatori töökohale. Päris aus olla, siis ma ei saanudki aru, miks ma ta endale palkasin, kuid neiu oli nii huvitatud uuest kohast ja tundus, et teema, millega tegeleme, ka talle südame lähedane. Seega otsustasingi, et las olla meie kontori niiöelda rõõmurull. Optimismist ja eneseusust tal küll puudust ei olnud. Vähemalt alguses mitte.
Mingil kahtlasel põhjusel jäi see särasilmne noor neiu mulle iga päev aina enam silma. Ma usaldasin teda täielikult. Teadmata tegelikult, mis inimesega tegu on. Lihtsalt vaist ütles, et teda võib usaldada. Mõne aja möödudes hakkasin talle järjest enam andma ülesandeid, kus ta midagi tegema. Sisuliselt oli asja mõte järjest enam piigale näidata välja minu usaldust tema suhtes ning sedasi aina enam tema tähelepanu pälvida. Kõik läks plaani päraselt. Täpselt nagu kõikide teiste asjadega. Eneseusk kasvas kõrgustesse, lihtsalt kõik sujus kuidagi ootamatult lihtsalt.
Veidi hiljem tegin lõõpides talle ettepaneku minna koos ühele peagi tulevale kontserdile. Minu suurimaks imestuseks sel momendil haaras neiu lõngaotsast ning üllatus-üllatus, kontserdile me koos läksimegi. Tegelikult ei läinud, vaid saime seal kokku. Tegu oli vabaõhuüritusega. Vist mingi valimiseelne kammaijaa või midagi taolist. Igatahes olime suhteliselt taga pool, ajasime veidi juttu, maast ja taevast ning kuulasime head muusikat. Laval olid järjest erinevad folgibändid esinemas, mis meid mõlemat köitsid. Ja mina, vana känd, arvasin, et olen ainus hull, kes folki naudib. Oma varasema tegevuse tagajärjel tundsin pea kõikide bändide liikmeid. Nii juhtuski, et mõni tundis mind laval olles ära ning tervitas mõne loo vahel üht või teist lugu rääkides. Haarasin esimest korda neiul käest ning tirisin ta lava juurde. Pärast järjekordse bändi lavalt alla tulekut tutvustasin oma kaaslast bändi liikmetele. Mõned minutid sai vahetatud soojemaid sõnu ja seejärel otsustasime sellest kohast eemale minna. Kell näitas päeva eelviimase tunni esimesi minuteid. Mul oli kõht tühjaks läinud ning tahtsin minna koju vaaritama. Kutsusin ka oma kaaslast enda juurde.
Edasine oli midagi müstilist. Ilmselt meist kumbki ei olnud võimeline panustama mõtlemisele ning lihtsalt lasime kõigel minna nii, kuidas parasjagu sel hetkel kõik minna tahtis. Igatahes neiu keeldus, et kuidas ta ikka oma ülemuse juurde sedasi tuleb. Siis läksime vanalinnas mingisugusesse söögikohta. Mina ei tellinud midagi, kuna olin veendunud, et minu kokakunst ületab sealsete kokkade oma ning ma parem veidi aja pärast teen juba ise midagi head ja maitsvat närimist. Neiu tellis endale ühe kahtlase väljanägemise kartuli, mis oli suur nagu sangpomm ja seest kõikvõimalikuga täidetud. Nägi ahvatlev välja. Neiu suutis sellest suurest kartulist ära süüa heal juhul veerandi kui väitis, et kõht on täis ja tema enam ei jaksa süüa. Kella vaadates hakkas tal ka kiire koju.
Kartul pakiti talle kaasa. Jalutasime veidi kiirendatud sammul bussipeatuse poole kui täiesti ootamatult hakkasime rääkima kõiksugusest köögitehnikast. Millest selline teemavalik? Tont seda teab, ju pidi nii minema.
Bussi oodates hakkas ta kurtma, et tal on kodus vann, milles käia ei kõlba ja et peab isa juures end pesemas käima. Samuti oli probleemiks see, et ei saa kodus teed ega kohvi teha, kuna pole majapidamises ei veekeetjat ega kohviaparaati. Ma jäin hetkeks mõtlema, et kas ma olen tõesti nii kehv ülemas ja maksan nii vähe palka, et ta ei suuda endale mingit saja kroonist veekeetjat osta? Ise just ennist mõtlesin, et see neiu on põhjendamatult lihtsalt üle makstud, aga näe mis välja tuli. Äkki peaks talle firma poolt hoopis veekeetja kinkima? Samas see oleks selline labane liigutus, liiatigi veel teda häbistav. Vajusin endalegi ootamatult minu jaoks ikka veel võõra naise heaolule mõtlema.
Buss saabus. Neiu naeratas kelmikalt ja krapsas bussi peale. Enne kui viimane oma uksed sulgeda, kostus minuni veel hüüatus:
„On sul mõni veekeetja üle siis?“
Endalegi ootamatult noogutasin. See tuli kuidagi alateadlikult. Mul oli küll kaks veekeetjat kodus, millest ühte ma ei kasutanud, kuid sellisele küsimusele vastates oleks tulnud kõige pealt mõelda tagajärgedele. Järgmisel hetkel oli neiu sama kiiresti bussi pealt maas, kui ta sinna sai, kelmikalt naeratades haaras mul käest ning teki ettepaneku minu juurde minna. Nojah, mis mul enam, ennist ise ju kutsusin teda. Läksime veel poest läbi, haarasime kumbki veidi märjukest ja läksime.
Piiga oli säras endiselt. Talle oli kui naeratus näkku kleebitud, mida ta sealt maha ei oskagi manada. Minu juurde jõudes oli esimeseks asjaks kellaaja kontroll, et neiu ikka viimase bussi peale veel jõuaks. Tutkit ta jõudis. Ma tegin kiirelt köögis veidi närimist. Seejärel istusime elutuppa ning avasime veinipudeli. Ja juttu jätkus kauemaks...
Järgmine hetk, mil kella sai kontrollitud oli viimane buss juba ammu ilma läinud. Nüüd oli valik, kas neiu jääb minu juurde või tellin talle takso. Olin selleks hetkeks juba meeldivalt ðvipsis mehepoeg, kes ei saanud peast ära mõtet, et mingi naine jääb ööseks siia. Iseenesest ei saanudki ma tol hetkel aru, kas mind see häiris või erutas. Kindlamast kindlam oli aga otsus, et piiga ööbib minu juures. Mingi kahtlasel põhjusel ei olnud eelpool mainitud neiu ka tugevalt antud otsuse vastu.
Aeg möödus kiirelt. Varajastel hommiku tundidel otsustasime lõpuks magama heita. Pakkusin neiule välja variandi, et ta võiks kaissu tulla. Mul oli sel hetkel kodus meeletult suur ja lai voodi. Ise naersin alatihti, et voodeid on üldiselt kahte tüüpi. Ühed on ühe inimesevoodid ja teised on voodid kolmele- mees, naine ja Lenin on alati meiega, aga näe, minu voodi on lausa viiele- mina, minu armuke, meie mõlema egod ja Lenin võib pealt vaadata. Teise variandina pakkusin neiule välja elutoas olevat laia diivanit.
Noor preili keeras end diivanile pikali ning haaras teki peale. Riidest ta ilmselgelt lahti võtta ei julgenud. Ega ma isegi ilmselt ei oleks tahtnud seda tema asemel teha. Mina läksin magamistuppa, jätsin ukse meelega lahti, koorisin end riidest lahti ning vajusin teki alla. Mõned minutid hiljem kuulsin, kuis neiu küsis, kas ma magan juba. Vastasin eitavalt. Hetkel hiljem oli teisetoa kaunitar koos oma teki ja padjaga minu kõrval, voodis. Keerasin talle selja ja lootsin rahulikult magama jääda. Tänu suhteliselt suurele väsimusastmele ma seda ka tegin, kuid siiski alles mõne aja möödudes.
Võtsin neiu kaissu. Ta oli ikka veel üleni riides. Sel öösel kõik nii ka jäi. Hommikul panin ühe oma veekeetjatest kilekotti ja ukse juurde valmis, et neiu pärast sügavast unest ärkamist selle kaasa saaks võtta. Tegin talle hommikuks pannkooke, katsin laua ning pärast kohvi valmimist läksin piigat üles ajama. Teda armsalt läbi une naeratades nähes, otsustasin lasta tal siiski edasi magada. Läksin oma arvuti taha ning asusin oma töö asju tegema. Õnneks on mul elu sätitud sedasi, et 90% oma töö alastest tegemistest saan kodus ära teha.
Mu öine voodikaaslane otsustas silmad avada alles mitu tundi pärast keskpäeva. „On ikka mõnele und antud,“ käis mõte peast läbi. Pärast piiga erootilisi ringutusharjutusi ajas ta end voodist välja, mis peale sõime lõpuks ka hommikusööki. Hommikust oli asi muidugi kaugel juba aga ega see ei omanud mingit tähtsust. Söök, söödud asusin kohe nõusid pesema. Neiu imetles veidi mu kööki ja imestas, et isegi sinna olen suutnud teleri paigutada. Minu jaoks oli lihtsalt äärmiselt oluline, et kõik oleks mugav ja niiöelda käe-jala juures.
Hetke pärast leidsime endid taas elutoast. Mul oli õhtuks veel paar kohtumist kokku lepitud. Pakkusin oma kaaslasele välja võimalust minuga kaasa tulla, millest ta küll keeldus. Arvas, et tal hakkab seal igav ja minu koosolekuid lihtsalt pealt kuulata ei ole kaugeltki mitte lõbus. Eks mõnes mõttes oli tal ka õigus. Ilmselt tal olekski igav hakanud. Kui liikuma hakkasin, ei teadnud ma ikka veel, mis edasi saab, millal ma koju tagasi jõuan ja kuhu see kaunitar liigub. Neiu pakkus välja, et kui ma vastu ei ole, siis ta on minu juures ja ei hakka koju minema, kuna telerist olevat just hakanud mingi saade, mida ta kindlasti näha tahtis. Mingi super modell või midagi sarnast. Ma hoiatasin, et panen ukse lukku ja neiu jääb niiöelda vangi. See tundus talle sobivat.
Pärast koosolekuid helistasin koju ja küsisin, kas ta plaanib kohe ära minna või sööme koos õhtust ka. Jaatavat vastust kuuldes tekkis kohe küsimus, mida süüa teha. Küsisin sedagi, kuid seekord jäi adekvaatne vastus saamata. Lendasin siis esimesse poodi, lasin silmadel kõikidest lettidest üle käia ja valisin välja kraami, millest annaks midagi eriti head teha. Veidi järele mõeldes selgus, et selle õhtu parim roog saab olla vaid ahjukartul mingi kobeda liha käntsakaga. Koju jõudes lendasin kiirelt kööki ning asusin vaaritama. Kaua ma üksi seal olla ei saanud. Duðði all olnud neiu jõudis ka otsapidi kööki, eilsest jäänud poolikud pudelid näpus.
„Ma ei saa ju kuskile minna, enne kui pudelid tühjad,“ kostu magus hääl mu kõrvadesse. Neiu näole oli manatud ülimalt kelmikas naeratus. Minu näole oli saabunud ootamatust mõtteavaldusest tingitud kaame ilme. Mis seal ikka. Mul ei saa ju ometi olla midagi meeldiva seltskonna vastu. Ei saa, ei saanud ja ega ei ole ka.
Õhtu möödus kiirelt. Sõime, jõime, vaatasime telerit ja muutusime aina julgemateks. Ühel hetkel avastasin neiut enda süles istumas. Kuidas ta sinna sai, sellest ei tea midagi. Kuidas ta sealt ära sai, sellest ma ka ei tea midagi, aga sel momendil ta seal istus väites et see on selle korteri kõige mugavam koht. Üllatatuna rohkest komplimendirahest ei olnud mul enam mingitki tahtmist neiust lahti saada. Milleks ikka vabaneda kõigest heast?
Ka see öö möödus sarnaselt eelmisele riiete ja kaisus vedelemisega. Hommiku saabudes oli mul ülimalt kiire. Jätsin neiule kirja elutuppa lauale ning lahkusin varavalges. Palusin piigal helistada kui poest midagi vaja on. Lollusest või kavalusest tingituna ma seekord midagi ära mineku kohta ei küsinud. Kõnet ma aga ei saanud. Sel sai olla ainult kaks põhjust: ta kas ei vajanud midagi poest, või magas alles. Koju jõudes selgus aga kolmas võimalik variant, kuigi ka esimene oli õige. Nimelt seletas ta oma sõbrannale telefonivestluses, et elab nüüd kesklinnas lukshotellis ja mehe sai ka peale kauba. Ukse taga kobistades seda juttu kogemata pealt kuulates tekkis vägisi tahtmine ots ringi keerata ja hullumaja poole liduma hakata. Aga miks ma peaksin ikka oma kodust eemale jooksma, kodu pidavat ju kindluse eest olema. Võtsin siis südame rindu ja keerasin võtit. Mõnda ega ei suhelnud me sõnagi. Ta ilmselt aimas, et sattusin tema viimast kõnet kuulma. Mina olin samas ootamatusest tingituna minetanud reaalsustaju.
Ka sel õhtul ei lahkunud neiu minu juurest. Mõni tund pärast südaööd kui me taas juba traditsiooniliselt kaisus magasime, küsis mu voodinaaber:
„Kas me oleme nüüd paar?“
„Kui sa just rase ei ole, siis ilmselt oleme jah. Mind on üks ja sind on üks ja kui meid kokku liita siis saame ju kaks ja kui ma õigesti matemaatika tundidest mäletan, siis kaks ongi paar,“ oli minu vastus äärmiselt raskele küsimusele arvestades kellaaega ja asukohta. Sel ööl oli neiu enne mind voodisse kerinud. Kui ma teda kaissu võtsin siis koos tekiga.
Selle lause peale keeras neiu end ümber, vaatas mulle silma ja palus tema teki alla tulla. Ta oli seekord alasti. Üllatusi täis neiu suutis taaskord üllatada. Järgnes unetu, kuid meeldejääv öö.
Kõik järgnev oli kui loomulik areng meie suhtes. Üks hetk said kummagi vanemad teisega tuttavaks, siis tekkisid ühised sõbrad. Väljas käidi aina enam ja aina tohedamalt. Kodune elu muutus igavamaks, samas oli tegu rutiinse, äärmiselt ootamatult alanud kooseluga. Peamised erimeelsused tekkisid telerit vaadates, kuna vaadatavate saadete maitse oli meil küll täiesti erinev. Paari päeva möödudes andsin neiule oma korteri võtmed, nädala möödudes kohendasin oma riidekappi, et ka tema rõivastu kuskile ära mahuks. Kuu aega hiljem teadsid kõik, et me oleme armunud ja elame koos.
Mõne kuu möödudes hakkasid tekkima esimesed tõsisemad tülid. Ma pole siiani aru saanud, kust ja miks need tulid, kuid selgemast selgem oli tõsiasi, et kaua enam selline kooselu ei püsi. Veidi hiljem sain ma siiski teada, mis mu elukaaslase poolt või tingida tülide tekke. Nimelt olin parasjagu paari nädalasel tööreisil Ungaris kui ühel hetkel saabus mulle sõnum, et mu koduvalvur kolib välja. Veidi tagamaid uurides sain veel sadakond sõnumit millest üks neist teatas, et neiu on rase. Minu jaoks oli see kõik hämmastav. Mitte see, et ta rasedaks jäi, vaid see kuidas ta sellest mulle teada andis, see, et nüüd kavatseb ta mind maha jätta ja see, et ta kavatseb üksi hakata last kasvatama.
Tagasi Eestisse jõudes oli tüdruk koos oma killavooriga jalga lasknud. Nii palju siis kooselust. Veekeetja võttis ta siiski kaasa, seega külaskäik, mis kuid kestis, sai oma eesmärgi täidetud. Rohkem me ei kohtunud enne kui sain teada, et ta sünnitas. Minust oli saanud isa ühele väikesele põnnile kelle sugugi ma tol hetkel ei teadnud. Sellest uudisest läksin ma pöördesse. Minusugune lapsearmastaja, kes on kogu elu endale väikest last tahtnud, kes on viimased kümmekond aastat tahtnud isaks saada, lihtsalt ei saa oma last kasvatada ja temaga koos olla. Kõik läks edasi aga omasoodu. Teadmata täpsemalt kõikvõimalikest tagamaadest hakati mult alimente nõudma, nagu ma oleks mingi kurjategija. Kuna ma oma lapsele siiski parimat tahtsin, ei hakanud ma tagamaid uurima ning kuna majanduslik seis ka sel momendil kõige hullemate killast ei olnud, polnud mul ka alimentide maksmise vastu. Vastu tasuks sain teada lapse soo ja õiguse teda kord nädalas külastada. Selline siis ongi demokraatlik ühiskond. Iseenda lapse soo teada saamist on võimalik osta vaid eluaegse järelmaksuga.
Aastate möödudes sain siiski aina enam oma pojaga koos olla. Päraste teist sünnipäeva veetsime pea kogu suve koos mööda maailma ringi reisides. Alles siis sain tõsiselt aru, mida tähendab üksik lapsevanem olla. Samas ta oli nii armas ja kallis mulle. Hoolimata meeletust tähelepanuvajadusest ja veelgi suuremast vajadusest kõike võimalikku ja võimatut näppida, oli see poiss kõik, mille nimel elada.
Sama aasta sügisel olin sunnitud töökohustuste tõttu kolima teise Eesti otsa. Minu ja mu poja kohtumisintervall vähenes taaskord miinimumi ligi.
Uues kohas tekkisid uued tutvused. Osakonna juhatajana oli mul muidugi küllaltki palju võimalusi oma tegemisi sättida. Samas just see ametikoht tingis provintsis kohalike pugemise. Täiesti tahtmatult sattusin väikelinna kõrgemate kihtide hulka. Tööd tuli aina juurde, aega kõigeks jäi aina vähemaks.
Linnapea korraldatud sünnipäeval tutvustas mu parim sõber ja ühtlasi ka niiöelda mu parem käsi töö juurest, mulle kohalikke, kes tähtsale sündmusele tulnud olid. Linnapea noorim tütar jäi kohe silma. Ta oli kõikidest teistest siinviibijast täiesti erinev. Tema esimene pilk minu poole võttis tummaks. Temaga tantsides olin kui seitsmendas taevas.
Saime küll vaid mõned tunnid tuttavad olla, aga mul tärkasid tema vastu tõsised tunded. Olin esimeses silmapilgust armunud. Iseenesest ma olengi selline kiirelt armuv. Näen, katsun ja armun. Palju selleks aega kulub? Mõni sekund. Minu uus silmarõõm aga oli risti vastupidine. Sel õhtul ma ei saanud neiult muud kui kallistuse, mis tõsi, oli üllatavalt soe ja mõnus. Ega ma tegelikult midagi enamat ei oodanudki. Kui, siis ainult seda, et ta oleks võinud kuidagigi märku anda, et on ka minust huvitatud. Ma ei tea siiani, kas tal tekkisid minu vastu mingid tunded või mitte. Sel õhtul ta igatahes ei näidanud välja mitte kui midagi.
Pärast sünnipäeva pidu küsisin oma sõbralt neiu kontakte. Ta küll väitis, et ei tohi neid välja anda, kuid ometi toimetas kõik soovitu mu lauale. Väidetavalt pidavat linnapea tütrel ka kavaler olemas olema, kuulduste järgi olla nad isegi kihlatud. Need uudised mind küll ei rõõmustanud. Järgmised päevad möödusid venides. Nii raskeid ja mõttetuid päevi ma eelnevast elust ei mäletanudki. Tööd teha ma igatahes ei suutnud, selle resultaat oli puhas null.
Hommikul ärgates mõtlesin, tööle jõudes mõtlesin, tööl olles mõtlesin, lõunat süües mõtlesin, koju minnes mõtlesin, kodus olles mõtlesin, magama minnes mõtlesin. Kogu aeg ma mõtlesin vaid neiust kellega tantsisin, kes oli mulle nii lähedal ja samas ka nii kättesaamatult kaugel. See teadmine, et ta on kihlatud mingi kohaliku prestiisse tüübiga, tekitas mulle ainult kiusu ja jonni juurde. Mis mõttes on neiu, keda ma ihaldan, kellegi teise jagu? Sel hetkel lõi küll mu ego igas mõttes taevasse. Ainus mõte, mis järgnevatel päevadel läbi pea suutis liigelda oli lahenduse otsimine, kuidas pälvida neiu tähelepanu.
Minule suureks üllatuseks selgus, et kogu pea murdmine ja teiste õnne rikkumise tahe, oli tühjast. Ühel kaunil hetkel, mil ma olin oma ajunatukese täiesti tühjaks juba mõelnud, helistas mulle seesama neiu. Mina nägin nii suurt vaeva, et endale hankida vajalikud kontaktid, mida ma ei jõudnud veel kasutada ja nüüd võtab kõige ootamatul momendil neiu isu minuga ühendust. Olin kogu kõne täiesti hämmingus ja enda kohta äärmiselt tagasihoidlik ning sõnaaher. Kui seni murdsin ma pead, kuidas selle kauni piiga tähelepanu võita, siis nüüd saabus uus probleem- miks ta mulle helistas?
Kõne oli mõnikümmend minutit pikk. Me rääkisime selle aja jooksul kõigest, mis pähe tuli. Siiski aga ainult neutraalselt. Ma ei saanudki karva võrdki targemaks, kas ma lähen talle mingilgi moel korda või ei. Ka ei suutnud ma ise talle kuidagi välja öelda, et olen tast huvitatud. Nii neutraalset ja ebaemotsionaalselt kõnet ei ole mul kunagi ühegi teise naisterahvaga olnud.
Veidi toibudes otsustasin talle selguse mõttes sõnumi saata. Kirjutasin napisõnaliselt ja konkreetselt, et tahaks temaga parki jalutama minna. Ma olin vaevu jõudnud selle ära saata kui sain vastuseks küsimuse: „millal?“. Kuna oli hiline õhtu tund, oli ilmselge, et tänasel päeval enam midagi juhtuma ei hakka. Ometi tuli mul näole salakaval naeratus. Saatsin sama pika sõnumi vastu: „Südaöösel“. Järgnes vaikus. Olin veendunud, et ehmatasin ta ära. Oleksin pidanud ikkagi mingi päevase aja välja pakkuma. Rohkem ma ei julgenud ühendust võtta. Niigi tundsin end patusena, nagu oleksin midagi väärikat ja õilsat ära rikkunud. Aeg veeres omasoodu, kuratlikult aeglaselt. Võtsin riidest laht ja pugesin teki alla. Undi ei tulnud, emotsioonid olid laes. Lülitasin teleri sisse lootuses sealt näha midagi, mis tähelepanu endale tõmbaks. Mõni minut pärast veerand ühtteist sain sõnumi: “Ma jään 2 min hiljaks, sry.“
Uskuge mind, sellest sai mu elu kiireim riietumine. Ma arvan, et mingi minutiga olin voodist püsti, ülikond seljas, lips ees ning esikus kingi jalgu panemas. Viskasin veel kiire pilgu peeglisse. Miskit oli püsti tõusnud. Mõned üksikud karvad vajasid kiiret kammimist, et nad ilusti teiste endasuguste juurde vanasse asendisse tagasi läheksid.
Uksest välja jõudes ma lausa lendlesin hoogsalt pargi poole. Õnneks park mu kodust just kaugele ei jäänud. Kiirel sammul peaaegu joostes jõudsin neiuga ühel ajal pargi väravate juurde. Meie ainus erinevus seisnes hingeldamises. Mina tegin seda, tema mitte. Esimese asjana pärisin talt, miks ta muga ühendust võttis. Samal hetkel hakkasin jalutama pimedas pargis. Oli veidi jahe ja tuuline, ometi üks ilusamaid hetki mu elus.
Mu küsimusele neiu esiti ei tahtnudki väga vastata. Ta nagu ignoreeris seda ja pigem kurtis kuidas tuul jalge vahelt läbi tõmbab. Tõsi, tütarlapse riietus oli ahvatleva ja pigem paljastav kui vastav ilmastiku olule. Järjekindlalt oma küsimust korrates sain lõpuks siiski ka vastuse. Ta olevat lihtsalt tahtnud rohkem tundma õppida, mis imelik tegelane see uus noormees siin väikelinnas on. Seepeale võtsin ma pintsaku seljast, viskasin vastu puikleva kaunitari õlgadele, ajasin käed ja jalad laiali, et mind paremini näha oleks. Irooniliselt küsisin veel üle, kas nüüd on jalutuskäik läbi, mind on ju nähtud ja aitab vast küll. Seepeale keeras piiga selja ja hakkas aeglasel sammul tuldud teed pidi tagasi pargi värava poole jalutama. Tegin paar jooksusammu ja jäin kogu oma laiusega neiu tee peale risti ja põiki ette.
Ta naeratas kelmikalt ja haaras mul käest:
„Jalutame siis sõbralikult edasi?“
Loomulikult ei olnud mul selle vastu midagi, eriti veel pärast käest kinni haaramist. Süda hakkas sees puperdama. Kartsin igal hetkel teha valet liigutust või sammu ning sedasi kaotada just leitud sõprus. Kogu hingest end tagasi hoides olin lõpuks siiski sunnitud silma vaadates tunnistama, et olin temasse esimesest silmapilgust armunud. Vastuseks sain ainult häälikuteühendi: „Ahah“. Olin kergelt segaduses, kuid ei lasknud sellest suurt end segada. Edasine vestlus kulges komistusteta. Tõsi, ka temaatika sai valitud meelega selline, mis piinlike momente ei tekitaks. Seega suhtlesime kõigest neutraalsest puutumata temaatikat mis südame, tunnete, isikliku elu ja muu säärasega seotud. Meie pea kolme tunnine jalutuskäik kulmineerus musiga, mis mulle üsnagi ootamatul momendil vastu põske suruti. Enne laiali minekut küsisin veel, et millal taas õnnestub seda öist kaunitari näha.
„Kui mitte enne, siis mu isa sünnipäeva peol ikka,“ sai irooniat täis vastus kelmikal häälel teele lastud. See tähendas maksimaalselt aasta otsa ootamist. „Selle ajaga on see kaunitar juba kümme korda abiellunud,“ käis mõte läbi mu pea.
Koju jõudes keerasin magama. Kuigi mõtteid oli peas rohkem kui see vastu suutis võtta, olin õhtusest jalutuskäigust emotsionaalselt väsinud, ühtlasi olin tegelikult ka õnnelik. Uinusin kiirelt magusasse unne.
Järgmisel päeval ma hommikul ei ärganud. Silmade avamine toimus kuskil keskpäeva paiku. Telefoni silmitsedes märkasin sinna saabunud sõnumit: „samal ajal samas kohas?“
Pikemalt mõtlemata saatsin kiire jaatava sisuga vastuse. Veidi enne tööpäeva lõppu tööle jõudes tundus kõik nii ilus olevat. Kõik imestasid kuidas ma peaaegu tunniga tegin rohkem tööd ära kui kogu eelneva nädalaga. Küsimustele ma siiski ei vastanud, ainult naeratasin kelmikalt. Ometi hakkasid maja peal kohe levima kõlakad et ma olen linnapea kihlatud tütresse armunud. „Kuradi külakolgas,“ oli ainus emotsioon, mida seepeale kosta oskasin.
Õhtul kohtusime samal ajal, samas kohas. Seekord läks jutt veidi isiklikumaks. Sain tead, et tal on poeg, tema sai teada, et minul sama. Nad olla isegi pea ühe ealised. Selgus, et ta on küll kihlatud, kuid ei armasta oma kihlatut. Kihluma pidi puhtalt sellepärast, et selle linna kahe rikkaima pere võsukesed end seoksid ja siia omalaadse dünastia looksid. Mulle hakkas iga hetkega see piiga aina enam meeldima. Ta oli igas mõttes minu vastand. Kui mina armun kiiresti, siis tema pikaldaselt ja võiks öelda, et läbimõeldult. Kui mina olen jutukas ja lahmin koguaeg mingit teksti suust välja ajada, siis tema kontrollib igat oma sõna, lauset ja isegi välja kostvat komakohta. Eksimine oli tema jaoks suurim viga mis üldse juhtuda saaks. Minu jaoks on eksimine inimlik. Kui me ei eksi, kuidas me siis üldse edasi areneda saame?
Pikk vestlus kordus järgmine ja ülejärgmine ja sellest järgminegi kord. Sel viimasel korral poetas neiu oma esimese tundeavalduse minu poole. Ta nimelt ütles, et olen kallis talle. Mina muidugi särasin jälle nagu säraküünal, mis ei kavatsegi ära kustuda. Nii vähe ongi vaja, et mind õnnelikuks teha.
Meie kohtumistest sai traditsioon. Kõik sujus ja näis olevat super. Ma olin lepppinud teadmisega, et olen armuke. Tegelikult ma muidugi üldse ei mõelnudki sellele, lihtsalt oli kuskil aju tagumise külje peal kirjas, mida ma teadsin, kuid siiski eirasin.
Kõik see toimis ideaalselt pea pool aastat. Kogu linn kumas meie pargi põhisest suhtest, kuid see ei häirinud meid. Elu näis ilus. Me püüdsime elada tänases päevas ning nautida seda hetke, mis meil parasjagu käsi oli. Siis aga kõik muutus. Ma ei saanud põrmugi aru mis toimub. Ühel hetkel mu kaunitar hakkas mind lihtsalt vältima. Ta vastas kõikidele mu küsimustele ühe sõnaga, kui sedagi. Jalutuskäigud lõppesid. Kohtumisi enam ei olnud. Eelnevalt ülipikalt kestnud telefonikõned kuivasid kokku mõne minutilisteks ja siis ka mina peamiselt rääkisin ja temake heal juhul kuulas. Ega ma täpselt teagi kas kuulas või kuulis, vastust ma ju ei saanud. Vaid hingamist oli kuulda. Valus oli elada.
Kõigele eelnevale sain vastuse pea kuu aega hiljem, mil mulle kadunud armastus teatas, et ta on minust rase. Saabus elu raskeim aeg. Neiu vältis mind kogu aeg. Kõik see ilus, mis meie vahel oli, oli hetkega kui otsa saanud. Enam ei olnud midagi ilusat. Või siiski. Mu eelmisest suhtest sündinud poeg kolis minu juurde, kuna pealinnas olla raske lasteaia kohta leida lapsele. Lapse emaga aga pidi tööle minema. Hetkega oli minust saanud üksikisa. Situatsioon oli uus, kui mitte öelda üllatav. Ometi oli see pisipõnn ainus, mis mulle veel jaksu ja energiat andis, et edasi elada. Kõik muu ümberringi näis minevat alla mäge. Töö juures tuli ka mingi karm koondamiste laine. Esimesest ringist mind jäeti küll välja, kuna väikese lapsega tõttu. Kuna ma olin piisavalt masendunud, siis teist ringi ma enam üle ei elanud. Tegelikult ma ei lasknud end haletseda ja kirjutasin ise lahkumisavalduse. Algas virelemisperiood. Minust oli saanud linna heidik. Alles mõnda aega tagasi olin veel üks tähtsamaid inimesi siin piirkonnas. Nüüd olen nagu väike kõnts, kelle arvamusartiklid lehemusta ei kannata, kellest linna tänavail hoitakse eemale ning kes ka kõige parema tahtmise juures ei saa endale lubada lõunasööki kohalikus lokaalis.
Sündis mu teine laps, seekord tütar. Peaksin iseenesest ju rõõmustama, ikkagi minu laps, aga ei. Minu rõõmud olid ammu juba ära rõõmustatud. Mul oli nelja aastane poeg, keda vaevu suutsin ära toita. Ise ma söömisest peaaegu, et loobusin. Mul oli tütar, kellega ma ei julgenud kohtuda, sest ma ei tahtnud, et väike laps näeb kui alla käinud on tema isa. Oma tütre emaga ma ei suhelnud pea üldse. Kõiksugune suhtlus oli otsa saanud. Ju ei olnud ma enam temaga suhtlemisvääriline. Ometi just nüüd võttis minuga uuesti ühendust mu poja ema. Ta toetas mind äärmiselt palju oma nõuannetega ning soovis vaid vastupidavust, et kunagi jõuab õnn ka minu õuele. Meist said parimad sõbrad.
Innustatuna tundest, et lähen kellelegi korda, lõin oma firma. Algas taaskordne meeletu rabelemine. Seekord siis eesmärgiga pakkuda oma lastele parimat võimalikku elu. Enne kui mu tütar sai kahe aastaseks, olin ma tõusnud taas eliidi sekka. Kuna olin vahepeal üle elanud tõsise madalseisu ja näinud vägagi rasket elu, hindas kohalik rahvas minu julgust investeerida ning meeletut töövõimet eriti kõrgelt. Mind hakati austama rohkem, kui kunagi varem.
Pärast tütre sündi ei õnnestunud mul oma pisikest printsessi pea üldse näha. Aja jooksul olukord paranes. Ühel hetkel oli mu ukse taga mu tütre ema koos oma kahe lapsega. Poisid läksid omaette mängima. Meie jäime kolmekesi elutuppa. Mina olin oma pisitütre nägemisest nii vaimustuses, et unustasin kohati kuulata, mida mu lapse ema pajatas. Seda kõike kuni ta küsis, kas võtaksin lapse enda hoolde. Tal oli koos pooleli ja ta olevat tundnud, et ei suuda kahte last puht majanduslikult kasvatada. Kuna ta oli otsustanud minu lapse sünnitada, siis olid neiu vanemad ta hüljanud. Õigem on vist öelda, et olid keeldunud igasugusest materiaalsest toetamisest väites, et tüdruk peab ise endaga hakkama saama. Tema endine kihlatu olla ka kaugeks jäänud. Nad küll elasid veel ühe katuse all, aga seda kõike vaid seepärast, et mehepojal polnud kuskile minna ning neiu ei suudaks ilma meesterahva abita üldse end ära majandada.
Mul ei olnud loomulikult midagi selle vastu, et ka oma tütart kasvatada. Leppisime kokku, et lapse ema võib iga kell meie tütre enda juurde võtta kui soovib ja käib iga nädal meil külas. Minust oli saanud mees, kes kasvatas kahte eelkooliealist last üksinda. Oli palju probleeme ja raskusi, ometi oli mu elul mõte. Mul oli meeletu innustus ja tahe end teostada. Ma rabelesin ja pingutasin järjepidevalt selle nimel, et et lastel oleks ideaali lähedane elu.
Ma arvan, et sain laste kasvatamisega ilusti hakkama. Vähemalt armastust ja hoolivust tundsid need pisikesed põngerjad küll ohtralt. Kui ma neid just ära ei hellitanud. Pean ausalt tunnistama, et kui minu ellu ei oleks lapsed tulnud, oleksin ilmselt vägagi põhja käinud. Oli mitmeid momente, mil elu isu oli kadunud. Ma jõin pea iga päev. Edukast ettevõtte juhist oli saanud sõna otseses mõttes paadialune.
Tagant järele võin öelda, et nii oleks kulgenud mu elu, kui naised ei oleks aborti teinud.